Sellel aastal on võib-olla tulevase USA presidendi Barack Hussein Obama omakandimeestest somaalia mereröövlid kokku ajanud juba 30 miljonit dollarit. Kuid aasta on alles noor. Mereröövlite septembrikuu majandusaruannet avaldatud veel ei ole. 2008|. aasta on Somaalia selles majandusharus olnud silmatorkavalt edukas.
Brittide äsjaavaldatud ülevaatest nähtub, et laevade püügitegevuses on somaali röövlite võrku langenud juba 60 suuremat ja väiksemat laeva. Keskmine saagis laeva kohta on 500 000 dollarit. Praegu siplevad seal ukrainlased koos 12 tankiga T-72 ning hulga kahurite, jalaväe-, tanki- ja õhutõrjerelvastuse ning selle juurde kuuluva laskemoonaga. Ukraina laeva nimi on Faina. Röövitud laevade arv on võrreldes 2004|. aastaga neljakordistunud.
Olulisi edusamme on täheldatud ka püügivarustuse arengus. Täienenud on piraatide laevastik ja relvastus. Uued kiirpaadid, raskekuulipildujad, granaadiheitjad ja GPS-navigatsiooniseadmed aitavad tõhusamalt harpuunida mööduvaid kauba- ja kalalaevu.
Mure sularahaga
Kiiresti areneb ka mereröövi äriline infrastruktuur. Teatavasti ei huvita piraate kaup. Mida peaks üks vaene ja õnnetu mereröövel tegema näiteks 20 000 tonni toornaftaga? See maksab palju, aga kus seda müüa? Somaalia rannakülas või linnas ei ole sellele ostjat. Kogus on liiga suur ja seal tahetakse pigem valmistoodangut. Olgu selleks määrdeõli, mootorikütus või plastik. Bombay või Djibouti turul aga pannakse käed raudu.
Seega jääb üle muretseda vaid foiniiklaste leiutist ehk raha. Kust seda aga võtta? Laeval seda nii palju ei ole, kui tahaks, ja panku ei usaldata. Sealt ei pruugi sentigi kätte saada. Seega jääb üle vaid cash. Seda eelistas juba umbusklik James Bond. Olukord tundub väljapääsmatu. Laev triivib paarisaja kilomeetri kaugusel rannikust, kus raha ei ole, kuid raha saamata pole lahkumine mõistlik. Siin tulevad appi rahvusvahelised vahendajad, keda lihtsuse mõttes võiks piraadimaakleriteks nimetada. Nende usaldusväärsete ärimeeste kaudu jõuab sularaha kindlasse kohta ja piraadid vabastavad laeva. Mida aeg edasi, seda õlitatumalt see äri näib toimivat.
Kaaperdatud Ukraina relvalaev
Iseäranis iseloomulik on seesama ukrainlaste Faina juhtum. Kõigepealt hõivavad piraadid laeva. Nad vaatavad asjatundlikult üle lasti ja avastades seal 30 miljoni dollari eest relvastust, hindavad ära võimaliku väljaostusumma. Loogika on sama mis meie autovarastel, kes kalleid autosid turul müüa hästi ei saa, vaid eelistavad selle vahendajate kaudu omanikele lunaraha eest tagasi müüa. Väljaostusummaks mõeldi välja muinasjutuline 20 miljonit dollarit. Ilmselt summa suurus ja lasti iseloom ongi kaasa toonud sellise ulatusliku rahvusvahelise tähelepanu.
Pärast tingimuste esitamist laeva- ja lastiomanikule asub tegevusse piraatliku äriettevõtte eestkõneleja, kui kasutada meie Roheliste mudelit, või pressiesindaja – PR, kui käsitleda piraatlust äriettevõttena. Selles vallas on Somaalia piraadid palju arenenumad kui maffia lääne ühiskonnas. Maffial on vaid advokaadid, kuid puuduvad avalike suhete korraldajad.
“Aga meie mehi on ka palju!”
Faina hõivanud mereröövlite pressiesindajaks on mr Ali Sugule. Nii kutsutakse teda lugupidavalt ajalehes New York Times. Ta ei ole röövlite pealik. Ta viibib hõivatud laeva pardal ja annab laeva kaptenisillalt kosmoseside telefoni kaudu 45-minutilise intervjuu eelnimetatud ajalehele. Keegi teine röövlitest avalikkusega suhelda ei tohi. Muuhulgas kirjeldab ta röövlite meeleolu, mis on hea. Nad einestavad, süües riisi, liha, leiba, spagette? n-ö inimväärset toitu. Röövlite pressiesindaja selgitab oma nõudmisi ja tegevuse motiive. Kõigepealt raha. Mõistagi 20 miljonit dollarit ja sulas.
Küsimuse peale, miks nii palju, vastab härra Sugule: “Aga meie mehi on ka palju.” Röövlid on oma olemuselt õilsad. Nemad ei taha relvi. Nad ei kavatse neid Somaalias maha laadida, sest see võimendavat veelgi kodusõda. Röövlid seda ei tahtvat, kuna maa on kodusõjast niigi laastatud. Pealegi võitlevad nad eelkõige ebaseadusliku tuunikalapüügi vastu Somaalia 200-meremiilises majandustsoonis. Niimoodi on siis lood. Asja käigus lastakse siiski kolm piraati maha. Seda omavahelise tüli käigus, mis puhkeb raha pärast, mida pole veel saadud. Südamerabanduse saab ka laevakapten ja sureb, kuid üldjoontes kulgevad ärilised läbirääkimised harjumuspärase kava kohaselt. Kuigi röövitud laeva ümbritseb neli USA sõjaväealust, härra Sugule sõnul see neid ei heiduta. Rööv on rööv.
Veri ajab rähni puu otsa
Tekib küsimus, miks somaalia piraadid end nii vabalt tunnevad? Rahvusvahelise õiguse järgi võib piraadilaeva hõivata või uputada iga riigi sõjalaev. Pealegi võib iga riik nende üle kohut mõista. Mereröövi käsitletakse inimsusevastase kuriteona. Tegemist ei ole mingi seadusepügalaga, mis on meie päevini jõudnud kesk- või uusaja hämarikust. Kõik need õigused sisalduvad 1958. aastal jõustunud mererööve käsitlevas Genfi kokkuleppes. Vaatamata sellele laseb Taani sõjalaev piraadid vabaks, viidates puudulikele seadustele.
Mõistagi pole asi selles. Ilmselt viib veri rähni puu otsa. 1000 aastat tagasi olid taanlaste, meie rannarahva esivanemad tublid mereröövlid. Vandiraiujad tegutsesid Hiiumaal vaat et veel 20. sajandi algul. Naissaar oli pikki aastasadu mereröövlite varjupaik. Sellised romantilised mälestused ei lase taanlastel piraate karmilt kohelda.
Mõistagi algab kõik võimu puudumisest
ASJAD ON LOOGILISED: Aasmäe selgitab pikantseid detaile piraatluse ajaloost.
Somaalias ei ole toimivat keskvõimu juba 20 aastat. Piraatlus tekkis umbes 15 aastat tagasi. Rannakalurid hakkasid relvastuma, et kaitsta oma õigusi merel. Keskvõimu lagunemine tõi kaasa kontrollimatu tuunikala röövpüügi. Rannakalurid ei suutnud oma kalapaatidega kuidagi konkureerida tööstuslike röövpüüdjatega, kes ei maksnud mingeid makse. Relvastunud rannarahvas hakkas omavoliliselt maksustama röövpüüdjaid. Tasahilju sai relvastatud rannarahva röövpüüdjate-vastasest rahvasõjast mererööv. Mööduvad kaubalaevad olid palju kergem ja tulusam saak kui röövpüüdjad. Viimaste “maksustamine” ei ole tänini kuhugi kadunud.
*
Teiseks piraatlust soodustavaks asjaoluks on suurvõimude vastuolud, sest piraatlust on õnnestunud ohjeldada vaid nende ühistöös. Kõige suuremad mereröövi ajastud on kujunenud välja suurte vastuolude ajal. Kuid enamasti on seda veel vähe. Mereröövi õitseng on alati olnud siis, kui võitlevad osapooled on mahitanud mereröövleid oma huvides. Ainukeseks tingimuseks on oma laevade puutumatuse tagamine. Vastaspoole laevu võib aga röövida piiramatult. Mida rohkem, seda parem.
Nii näiteks on ajalukku läinud Inglise admiral Sir Francis Drake. Vapper maadeavastaja ja Tema Majesteedi admiral, kuid ka tubli mereröövel. Britid kasutasid Hispaania ja teiste riikide vastu ulatuslikult mereröövleid. Kuid mitte ainult nemad. Seda tegid juba foiniiklased, kreeklased, roomlased? Tulemuseks on mereröövi õitseng ja nende alaliste tugipunktide kujunemine maismaal.
*
17. sajandi II poolel nimetati Jamaica pealinna Port Royali (“kuninglik sadam”) piraatide Babüloniks. See oli röövitud kauba ja raha legaliseerimise paik. Mississippi deltas oli 18.-19. sajandi vahetusel Barataria piraadivabariik. 18. sajandil oli Madagaskaril Betsimisaraka kuningriik. Puhtalt piraatide ettevõtmine. Samal ajastul koondusid maismaaröövlid Euroopas Zaporo?jesse ja muudesse kasakkondadesse.
Tänapäeval selget ühistööd selles vallas ei ole. Aastaid mahitasid ameeriklased Osama bin Ladenit mereröövi põhimõttel. Kahjusta sovette Afganistanis nii palju, kui saad, aga meie omad jäta rahule. Paraku röövel alati ei kodustu, vaid läheb ülekäte. Nii ka Somaalias.