MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel tuuseldab ringi mööda maakera ja tutvustab riike, mille sihtotstarve on kaheldav. Kas slovakid üldse eksisteerivad või on nad osa tšehhi potist, jääb painavaks küsimuseks.
Slovakkia, milleks? Sellele küsimusele püütakse vastust leida juba alates 7. sajandist ja jätkatakse hoogsalt ilmselt edaspidigi. Seni suhteliselt tulutult. Kas tšehhid ja slovakid on üks rahvas, kellele saatuse kapriis on kinkinud kaks riiki nagu sakslastele, rumeenlastele ja albaanlastele? Või ikkagi on tegu kahe erineva kultuuriga? Vaatlused selles suhtes jätkuvad.
Juhuslikult on Slovakkia kaks korda ajaloos eksisteerinud iseseisva riigina, mõlemal korral pärast Euroopat haaranud suuri segadusi. Muidugi, suuri segadusi on ajaloos ka varem ikka ette tulnud ja hea fantaasia ning ülitugeva rahvustunde korral võib Slovakkia riikluse vähem või rohkem kuulsusrikast ajalugu iidamast ja aadamast veeretama hakata.
Loodusgeograafiliselt on tänapäevast piirkonda nimega Slovakkia lihtsam määratleda. Selle ala põhja- ja loodepiir kulgeb mööda Karpaatide mäeahelikke, mis eraldavad ta Poolast ja Tšehhist. Lõuna- ja läänepiiri Ungari ja Austriaga tähistavad kolm jõge: Ipel, Morava ja Doonau. Loominguliselt kujundlik kirjeldus on veelgi lihtsam: ala Tatra mägede ja Doonau jõe vahel.
Kuulsusrikka ajaloo esimene etapp
Esimesed slaavi hõimud saabusid praegustele Slovakkia aladele arvatavasti 5. sajandil ida poolt üle Karpaatide – Poolast. 7. sajandil koondas frankide kaupmees Samo lääneslaavi rahvad võitluseks avaaride vastu, kes olid koondunud türgi rahvaste konföderatsiooniks Avaari khaaniriigis. Ainsa tolleaegse kirjaliku allika, Fredegari kroonika järgi sai Samost lääneslaavlaste riigi kuningas. Samo valitses seda impeeriumi 35 aastat (623.–658. aastani). Seda peetakse õigustatult esimeseks slaavlaste riigiks. Ehkki mitmete slovaki ajaloolaste väitel oli Samo impeeriumi tuumik tänapäeva Slovakkias, on see kahtlane. Samo impeerium hõlmas Moraavia–Määrimaa (tänapäeva Tšehhi idaosa, üks kolmandik riigi territooriumist), Nitravia–Nitra (tänapäeva Slovakkia alad, osa Taga-Karpaatiast ja Kirde-Ungarist), Sileesia (ajalooline piirkond põhiliselt tänapäeva Poolas, kuid osaliselt hõlmab ka Tšehhi ja Saksamaa alasid), Tšehhia–Böömimaa (Tšehhi ajalooline läänepoolne osa, mis hõlmab kaks kolmandikku riigi territooriumist), Sorbimaa–Laustz–Lusaatia (tänapäeva Saksamaa Saksimaa liidumaa idaosa ja Brandenburgi lõunaosa vastu Poola ja Tšehhi piiri).
Aastal 631 suutis Samo Wogastisburgi lahingus edukalt tagasi tõrjuda Frangi riigi kallaletungi. Pärast Samo surma lagunes tema loodud riik avaaride surve tõttu.
Teine vaatus sellel ajaloolisel laval on seotud Suur-Moraavia (Määrimaa) riigiga, kuhu kuulusid ka Slovakkia alad. 833. aastal liitis Moraavia vürst Moimir I Moraaviaga Nitravia ehk tänapäeva Slovakkia alad. 846. aastal laiendas ta oma valdusi Böömimaa aladele. Siis hõlmasid Moimir I valdused enam-vähem hilisema Tšehhoslovakkia ala. Ei ole vähetähtis, et Moimir I ajal 831. aastal võttis Moraavia vastu ristiusu.
- aastal tungis Baierimaa kuningas Ludwig II Sakslane Moimir I valitsetud aladele, kukutas ta ja pani valitsema tema vennapoja Rastislavi. Alates 850. aastast katkestas Rastislav aga tihedad sidemed oma patrooni Ludwig II Sakslase Ida-Frangi kuningriigiga ja ajas oma valdustest välja Baierimaa kirikutegelased. 870. aastal sõlmiti liit Suur-Moraavia surmavaenlase Ida-Frangi kuningriigiga. Algas võimuvõitlus ja segaduste periood.
Ungari ike
Jättes nüüd esimese aastatuhande Slovakkia ajaloos seljataha ja püüdes iseloomustada teist aastatuhandet pärast Kristust, on vastus lihtne ja konkreetne: lõputu jama Ungari ja ungarlastega. Kui eestlased räägivad oma 700-aastasest orjapõlvest, siis slovakid võiksid vabalt rääkida 900-aastasest ungarlaste ikkest. Kuid nii nagu eestlased ei surnud rahvana välja, nii ei kadunud ka slovakid ajaloo suure etenduse areenilt.
- aastal esimeseks Ungari kuningaks kroonitud Püha Istvan (Stefan) I ja tema rajatud kuningriik allutas enesele ka slovakkidega asustatud alad.
Mongolite sissetungi ajal 1241–1242 kutsus Ungari kuningas Bela IV riiki saksa kolonistid, kes aitasid ehitada kivikindlusi.
Järgmine saatuslik murdepunkt Ungari kuningriigi saatuses oli Mohácsi lahing 1526. aastal, kus ungarlased said lüüa läände laienenud Osmani impeeriumi vägede käest. Suur osa Ungarist läks türklaste ülemvõimu alla.
- aastal võitis keiserlik sõjavägi Poola kuninga Jan Sobieski toetusel Viini all türklasi, mis pani seisma Osmani impeeriumi laienemise Euroopas. Slovakkidega asustatud ala sattus Austria Habsburgide dünastia alluvusse.
Äratajatest iseseisva liitriigini – Tšehhoslovakkia
Slovakid jõudsid allasurutud talurahvana impeeriumi ääremaal Esimesse maailmasõtta, kus nende sõdureid lihtsalt ei usaldatud; tänu sellele oli neil märksa vähem kaotusi kui impeeriumi moodustanud rahvastel austerlastel ja ungarlastel ja nad said rahulikult ajada hoopis oma rahvuslikku asja. Nagu Euroopa väikerahvastele omane, tuli neil iseseisva riigini jõudmiseks läbida keeruliste kurvidega ootamatusi täis pikk tee, kus paljutki määras juhus ja õnne pidi olema omajagu. Eestlastele pole seda muidugi vaja pikalt seletada.
Mõnel juhul nõudsid äratajate keelereformid keele moderniseerimist ja standardiseerimist juba kujunenud kirjanduslike traditsioonidega, teisel juhul oli kirjakeel vaja luua mõne kohaliku dialekti baasil. Äratajad mõtlesid välja uusi sõnu, koostasid sõnastikke ja grammatikaid, asutasid ajalehti ja ajakirju. Kui 1800. aastal oli Euroopas 16 standardset kirjakeelt, siis 1900. aastal juba 30 ning 1937. aastaks oli nende arv tõusnud 53-ni.
See kõik oli määrava tähtsusega nii slovakkide kui ka nende läänenaabrite tšehhide jaoks. Tšehhi üks olulisemaid äratajaid, poeet, poliitik ja teadlane Ján Kollár pärines hoopis Slovakkiast – perest, kus räägiti ühte slovaki keele dialekti.
Ungari revolutsiooni ajal 1848–1849 astus esimest korda ajaloos areenile slovakkide poliitiline ühendus – Slovaki rahvusnõukogu. Selle käigus tõusis päevakorda isegi Slovakkia suurvürstiriigi moodustamine, loomulikult Austria impeeriumi raamistikus. Slovakkia rahvuslik intelligents läks vaadetelt lahku ungarlastega. Osa slovakke läks Habsburgide poolele ja olid venemeelsed, samal ajal kui ungarlased olid Austria ja Venemaa vastased.
- aastal võeti vastu „slovaki rahva memorandum“, mis nägi ette autonoomia saavutamise Ungari koosseisus. Vastuseks nendele püüdlustele algas pärast Austria-Ungari impeeriumi moodustamist 1867 Slovakkia ala ungaristamise surve, slovaki keele väljatõrjumine haridusest, trükiväljaannetest ja ametlikust asjaajamisest. Kuni 20. sajandi alguseni emigreerus u 180 000 slovakki USA-sse. 1916. aastal õppis ainult 16% slovaki lastest algkoolis slovaki keeles.
Samal ajal kujunes Esimese maailmasõja alguseks tulevase Tšehhoslovakkia riigi poliitiliste liidrite peas tulevase tšehhide ja slovakkide omariikluse idee. Slovakk, prantsuse vägede brigaadikindral Milan Rastislav Štefánik, koos tulevaste tšehhi liidrite Tomáš Masaryki ja Edvard Benešiga veetsid sõja-aastad läänes, leides Tšehhoslovakkia ühisriigi ideele tuge Austria-Ungari vastu sõdinud Antandilt, eelkõige Prantsusmaalt ja Suurbritannialt. Nende praktiliseks tegevussuunaks aga kujunes Antanti poolel võidelnud Tšehhoslovakkia leegionäride korpuste moodustamine ja korraldamine.
Sellisel moel kujunes tšehhide ja slovakkide iseseisvusidee Austria-Ungari kokkuvarisemise järel Antandi kui võitjate sõjajärgse Euroopa riikliku korralduse arhitektuuri osaks. 28. oktoobril 1918 kuulutati Prahas välja Tšehhoslovakkia Vabariik.
Palju on arutletud selle üle, miks tšehhid ja slovakid nii üksmeelselt ühise riigi kasuks otsustasid. Üks seletus on kartus arvukate etniliste vähemuste ees, et neile üheskoos vastu seista. Teiseks põhjuseks oli kartus Ungari ja Saksa revanšismi ees. Kolmandaks lootsid slovakid ulatuslikule autonoomiale.
Tšehhoslovakkia moodustamisega jäi Slovakkiasse arvestatav ungari vähemus. Kuid iseseisva riigi moodustumisel tabas slovakke veel üks ettenägematu üllatus. Taga-Karpaatia otsustas Ungarist lahku lüüa ja ühineda hoopis Tšehhoslovakkiaga. Noor riik ei olnud selle vaese ja rahutu piirkonna omandamisest sugugi huvitatud, kuid Antant surus selle praktiliselt jõuga peale. 1919. aastal olid Slovakkiaga liidetud piirkonna umbes poolest miljonist elanikust 62% russiinid, 17,2% ungarlased, 13,4% juudid ja ainult 3,3% slovakid ja tšehhid.
Uute piiride kehtestamisega kaasnes ka osa ungari elanikkonna lahkumine Slovakkiast ja ümberasumine Ungarisse. 1930. aastal elas Slovakkia osas lisaks tiitelrahvale 17,8% ungarlasi, 4,6% sakslasi, 3,7% tšehhe, 2,2% juute ja 2,9% teisi rahvaid.
Slovakkide vanem vend Tšehhi ei kiirustanud kunagi pidulikult kokku lepitud autonoomiaga. Põhiseaduse arutelul said enamuse hoopis tsentraliseeritud unitaarriigi toetajad. Tšehhoslovakkia moodustati ühtse jagamatu vabariigina.
Üks päev Taga-Karpaatia iseseisvust
Slovakkia esimese vabariigi suurimaks probleemiks kujunes pärast Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemist Tšehhoslovakkiaga liidetud Taga-Karpaatia piirkond. Rahvuslikud poliitilised jõud Taga-Karpaatias ei rahunenud ja 1935. aasta valimistel saavutasid 63% hääli täieliku autonoomia toetajad, kes propageerisid ühinemist Ungari või Ukrainaga. Taga-Karpaatia poliitiline eliit võttis suuna konfliktile Tšehhoslovakkiaga ja asus represseerima Tšehhoslovakkia toetajaid.
- märtsil 1939 kuulutati Husti linnas välja Taga-Karpaatia iseseisvus, mis kestis vaid ühe päeva. 16. märtsil 1939 hõivasid Husti ja seejärel kogu piirkonna Ungari väed. 1944. aastal tungisid Taga-Karpaatiasse punaarmee üksused. 29. juunil sõlmiti Moskvas kokkulepe, millega ala läks Ukraina NSV koosseisu. Tšehhoslovakkia parlament ratifitseeris kokkuleppe 22. novembril 1945. Lisaks andis Tšehhoslovakkia Nõukogude Liidule veel 250 km² Slovakkia Zemplini piirkonnast, mis kunagi ei kuulunud Taga-Karpaatia koosseisu.
Slovakkia iseseisvumise järel määras presidendi ametisse tõusnud Tiso peaministriks ja välisministriks juristi ja poliitiku Vojtech Tuka. Too oli 15 aastat viibinud Tšehhoslovakkias vangistuses süüdistatuna spionaažis ja riigireetmises ning vabanenud alles 1937. aastal. Tuka oli avalik nats ja ajas poliitikas saksameelset liini, minnes sellega vastuollu president Tisoga, kes kristliku konservatiivina püüdis ajada mõõdukamat liini. Pärast Teist maailmasõda Tukale esitatud süüdistustest kõige rängem oli tema roll Slovakkia juutide deporteerimisel Hitleri koonduslaagritesse.
Tiso ja Tuka saatus oli ühtviisi kurb. Mõlemad põgenesid 1945. aastal pealetungiva punaarmee eest Saksamaale, kus nad pärast sõja lõppu vahistati ja Tšehhoslovakkiale välja anti. Mõlemat süüdistati riigireetmises; Tuka poodi üles 14. augustil 1946, Tiso 18. aprillil 1947.
Varssavi pakti laagribarakk
Pärast Teist maailmasõda tuli taas hakata üheks sirgeks ajama tšehhide ja slovakkide kahes suunas läinud ajaloolist teed.
- aasta aprillis moodustas Tšehhoslovakkia teine president Edvard Beneš punaarmee poolt puhastatud alal, Slovakkia linnas Košices, uue nn rahvarinde valitsuse, kus võtmepositsioonidel olid kommunistid. Beneš oli pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist 1938 lahkunud Londonisse. Seal moodustas ta 1940. aastal Tšehhoslovakkia pagulusvalitsuse. Ta asus vastupanuliikumise eesotsa, mille eesmärgiks oli Müncheni kokkuleppe tühistamine ja riikliku iseseisvuse taastamine. 1943. aasta lõpul sõlmis ta Moskvas Nõukogude Liiduga kokkuleppe sõprus- ja liitlassuhete kohta.
- aasta veebruaris andis Beneš kommunistide survele eesotsas stalinistist peaminister Klement Gottwaldiga alla ja tagandas valitsusest kolme demokraatliku partei ministrid. Sellega läks võim täielikult kommunistide kätte.
Praha kevade lämmatamine punaarmee tankidega viis rahvalt illusoorse lootuse inimnäolisse kommunismi ja võimult reformimeelse Alexander Dubčeki valitsuse.
Sametlahutus, teine vabariik
- aasta novembris tegid nn sametrevolutsiooni sündmused lõpu kommunistlikule režiimile Tšehhoslovakkias. Tšehhis tekkis alternatiivse võimuna Kodanike foorum, Slovakkias Ühiskond vägivalla vastu (ÜVV). Riik sai uue nimetuse – Tšehhi ja Slovakkia Föderatiivne Vabariik.
- aastal andis Tšehhoslovakkia föderaalparlament Slovakkiale õiguse iseseisvale eelarvele. 1991. aastal pidasid Tšehhi ja Slovakkia poliitilised liidrid konsultatsioone, et leppida lõplikult kokku riiklik korraldus ja Slovakkia autonoomia piirjooned, kuid kokkulepet ei saavutatud.
Slovakkia ÜVV lõhenes Slovakkia autonoomia ulatuse küsimuses ja tekkis uus rahvuslik liikumine Demokraatliku Slovakkia eest, mille eesotsas seisis vastuoluline poliitik Vladimír Mečiar. 1992. aastal Slovakkia kohaliku parlamendi valimistel võitis Mečiari liikumine enamuse kohti ning tüüris seejärel Slovakkia föderaalsest riigist eraldumiseni. 1992. aasta juunis leppisid Tšehhi ja Slovakkia kohalikud parlamendid kokku Tšehhoslovakkia lahutuses. 17. juulil 1992 võttis Slovakkia parlament vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Tšehhoslovakkia president Václav Havel, kes oli lahutuse vastu, astus tagasi.
Lahutuse hetkel elas Slovakkias 5,325 miljonit elanikku ja Tšehhis 10,331 miljonit elanikku. Sotsiaalmajanduslikelt näitajatelt jäi Slovakkia Tšehhile alla ja tundus, et ainult jäähokis on neil lootus oma naabritest parem olla. Kuid tänaseks on riikide majandusarengu tasemed pea võrdsustunud.
Sel aastal tähistati sametlahutuse 25. aastapäeva. Sajad tšehhid ja slovakid pidasid kahe riigi piiril asuval Velka Javorina mäel iga-aastase kohtumise, mis on kujunenud protestiks selle lahutuse vastu. Päris elus elavad aga kaks riiki oma elu ja ei ole põhjust rääkida isegi mitte teoreetilisest võimalusest taasühineda. Tšehhid saavad aru slovaki keelest ja vastupidi, tudengid valivad mõlema riigi ülikoolide vahel, rokkbändid käivad üksteisel üle piiri sageli külas, hea meelega vaadatakse televisioonist naabrite huvitavamaid saateid.
- aasta mais andis Tšehhi tollane peaminister Miloš Zeman oma Slovakkia kolleegile Mikuláš Dzurindale üle 14 kg kaalunud kullakangi, mis sümboliseeris seda 4,1 tonni Slovakkia kulda, mida tšehhid olid hoidnud oma käes majandusnõudmiste tagatisena. Vaidlused ühise vara – kullareservi ja riigipankade aktsiate – jaotamise üle olid lõpule viidud.
