HINGEDE ANDMISE MAJA: NUKU muuseumi juhataja Maria Usk võlus poliitikakalduvustega Tiina Ilseni nukumõtlemisse. Elustatud asjad on kogu inimkultuuri pärisosa, nad teevad meile selgeks, miks on igal täiskasvanul Nukuteatri muuseum-majja (ka ilma laps-saatjata) asja.
NUKU muuseum sai alguse vajadusest ja soovist luua teatri kõrvale hoiu- ja näitusepaik lavatee lõpetanud nukkudele ning seda soovi on kantud endas juba Rein Aguri ja Ferdinand Veike teatri aegadest. Kui varem kahjuks oma lavaelu lõpetanud nukud lihtsalt hävitati, siis nüüd enam nii tegema ei pea ja muuseumis leiavad kodu sajad teatrinukud. Siin saab näha nukkude valmimisprotsessi ning võtta nukuteatri maagiast osa virtuaalsete lahenduste ja puutetundlikel ekraanidel kokku pandud info kaudu.
Elu esemete kaudu
Kogu nn NUKU kvartal Laial tänaval on juba ise ülimalt lahe. Poolteist aastat tagasi pärast põhjalikku renoveerimist avatuna on see saanud täiesti uue elu ja vinge maagia. Ühendatud teatri- ja muuseumimaja kompleks, mis nüüd moodustab koosluse mitme hoone vahele jäävast siseõuest ja seal paiknevatest hoonetest, tekitab oma meetrijämeduste seinte ja võlvkäikudega sopilise koobas-saalide labürindi. Tulemuseks on justkui arhitektuuriline jäneseurg, millesse sisenedes sattud täiesti eraldi maailma.
Osa NUKU muuseumist asub Eesti vanimas teatrihoones – Tallinna Teatris –, mis on küll läbi ajaloo mitu korda põlenud (viimati aastal 1902), ent läbi mingi ime jäänud viimased sada aastat puutumata erinevate võimu- ja kinnisvarabuumide poolt ning pääsenud kortermaja-ärihoone saatusest.
NUKU teatrisse (ja ka muuseumisse) suhtutakse tihtipeale kui eelkõige laste meelelahutusse. Nukumuuseumi juhataja Maria Usk rõhutab, et NUKU maailm on osa meie kultuuriruumi loomise protsessist. „Nukk on materiaalne objekt, ese, mida sa oma kujutlusvõimega elustad. Oma maailmas identifitseerime end esemete kaudu – alates autodest ja nutitelefonidest kuni kodusisustuseni välja. Esemetega „mäng“ on meie kõigi, nii laste kui ka täiskasvanute elu osa,“ ütleb ta.
Nukumõtlemine
Antropoloogias eksisteerib eraldi uurimisharu – materiaalkultuuri uuringud –, kus analüüsitakse, mil moel esemed mõjutavad uusi esemeid ja inimesi. Laval on ese kultuurikandja ja nukk tähenduse loojana äärmiselt võimas relv. Erinevalt draamateatritest, kus kõik on realistlik, on nukuteatris esemed märkideks ja sümboliteks, mis teeb sellest ainsa kunstiliigi, kus ese on peamiseks väljendusvormiks. Nukuteatris antakse esemetele hing, esemed elustuvad ja loovad kuvandi.
Materiaalkultuuri ruumis tehakse mitte millestki miski, mis elustub läbi kujutlusvõime: nukukunstiga luuakse esemetele karakterid ja esemed väljendavad emotsioone. Nukuilmas viibides käivitub meie vahel justkui info ülekülluse tõttu peitu läinud kujutlusvõime, äkitselt leiad end tegemas asju, mille peale muidu ei tulegi. Ja näedki eraldi paiknevates täiesti ühesugustes klaaskerades õhku, vett, tuld ja maad ning koged ekspositsiooni kaudu, kuidas teatris kujutlusvõime käivitub ja taipad, kuidas teater sünnib. Hinge sisse puhumise erutus, olgu siis kujutluspildile või puutükile, on võimas.
Muide, nukunäitlejat on läbi aegade peetud justkui jumalaks, kes äratab elutu ellu. Ajalooliselt pole nukuteater olnud sugugi laste teater – liiga palju on nukkudele hinge andmises müstilist, sõnulseletamatut ja tihti tundub see lastele isegi veidi hirmutav. Ka täiskasvanud tajuvad veidi õudust – äratatakse ju justkui surnud asju üles. Lisaks veel see, et mõned nukk-eksponaadid tunduvad nende silmitsejat ainiti vaatavat nagu neil maalidel, kus kujutatud tegelane jälgib sind mistahes nurga alt.
Aga natuke hiilivat judinat pakub omaette elamust ning hinge sissepuhumisega kaasneva vastutuse ja tagajärgede üle on NUKU muuseumis tore mõtiskleda ka esoteerikahuvilistel. Sest eelkõige on NUKU muuseum üks lõpmata helge paik. Ja väike õuduste nurk käib asja juurde.
Urus sees
Muuseumis saab suurepärase ülevaate, milliseid nukke nukulavastustes kasutatakse – lauanukud, käpiknukud, marionetid, varrasnukud ja sirminukud – need on viis põhilist nukuliiki, mille „ellu äratamine“ nõuab erinevaid oskusi ja nukunäitlejailt tugevat vaimset ning füüsilist ettevalmistust. Saab sirvida lavastajate märkmeid ja mõtteid stsenaariumi kaustikutest; näha, kuidas sünnib lavakujundus, kostüümid ja rekvisiidid; vaadata nukkude esitatavat auruteatrit ning lugeda nukkude tegemise õpetusi. Ja kohtuda vanima säilinud nukuga – kelleks on 80-aastane Tiiu (tema, muide, andis hinge paljudele tegelastele, talle tehti eraldi kostüüme erinevateks rollideks, sest tol ajal olid nukunäitlejateks „tavalised“ draamanäitlejad, kes ennast eeskujuks võttes nii toimetasid) ning Heiki Ernitsa juba 1995. aastal loodud koeratüdrukuga nimega – ei, mitte Lotte, vaid… Minge ja vaadake ise.
Salapärasel teekonnal näitab muuseum, mis kunstiliik see nukuteatrindus on ning ajalooliste lugude ja näidetega varustatud ekraanidelt saab teada ajastute kaupa, mida teatris tehti. Niisiis saab end kultuuriliselt harida. Mida tegi Urmas Alender nukuteatris? Aga Rein Raud? Kas teadsite, et Arvo Pärt mängis 1970ndatel nukuteatri etendusel live-orkestriga omakirjutatud saatemuusikat? Ning kas me teame, et Eesti esimesed nukulavastused tehti 1930ndatel marionettnukkudega, millega töötamise kunsti panid eestlased pihta Raekoja platsil esinenud Tšehhi rändteatrilt?
Rääkimata õpitubadest täiskasvanutele – näiteks meeskonnatöö õppimisest – ühe nuku liikuma panemiseks on vaja kolme inimest. Omavahel konkureerivad müügimehed, kes ei saa sõnadega üksteise peale karjuda, nad peavad koos andma nukule elu ja iseloomu. Või teistmoodi lähenemisele kooli õppeainetele, kus tiineritele näidatakse, kuidas kombineerida keemiat ja kirjandust, füüsikat ja unistamist (!), matemaatikat ja loovust. Lisaks veel hulgaliselt õpitubasid ja meistriklasse.
Muuseumi aatriumis toimuvad nädalavahetustel etendused ning täiskasvanutele mõeldud kontsertidel tutvustatakse nukuteatri erilisust. Näiteks, millal te viimati saite osa varjutelgis varjubändi esitatavast kontserdist, mis edastab nuku mõtlemise keelt läbi arusaadavama muusikakeele.
Mõtte peatamise kunst
Nukulavastuse tegemine võtab kõvasti aega, energiat ja koostöö klapitamist, millega ilma sõnadeta, vaikides, pannakse maailm koos liikuma. Nukku kätte võttes muutub ta mõtte peatajaks, temasse saab projitseerida kõike, mida ise ei julge välja öelda. Nukk töötab hästi kaasa ebarealistlikes süžeedes, saades nukumeistrilt kuju ja näitlejalt hinge. Muuseum selgitab lavastusi lahti ja jätkab nende loodud emotsiooni ka pärast seda, kui etendused on mängukavast maas.
Vähe teatakse võimalustest, mida nukuteater tegelikult pakub. Et on mitmeid ainult täiskasvanutele mõeldud etendusi. Et igas lasteetenduses on alati täiskasvanutele suunatud alltekst ja sõnumid. Et teater ja sellega seotud muuseum loovad olustiku, mida juhib hingede andmise mõtisklus. Et nukuteater polegi mängimine. Laiale tänavale omapära andev NUKU muuseumi ja teatri kompleks on igal juhul nähtus, mille üle Eesti riik võiks uhke olla. Nagu ka sellel aastal alustatud nukkude arhiveerimise projekti üle, mis kannab tugevat sõnumit, et kõik, kellel on olnud hing, on väärt elu pärast nende rolli. Elu pärast elu. Et (teatri)ajalugu säiliks.
