MITME KIHIGA SUUR TEKSTIVÕILEIB: Kirjandusteadlase Sirje Kiini 70 aasta juubeli puhul sooritab KesKus rahvamatka Kiini tekstide ja biograafiate radadel. Tartu ülikooli kirjandusõppejõud Leena Kurvet-Käosaar lehitseb Sirje Kiiniga kohtudes tema tekstikogumikku „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus (artikleid, sõnavõtte, (sise)arvustusi 1977–2019)“.
Leena: Esimene teema, millest võiksime pikemalt vestelda, on see, et mis tähendas olla kirjandusteadlane või kirjandusega tegeleda nõukogude ajal? Ja eriti just 1980. aastatel. Selle artiklikogumiku „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“ saatesõnas kirjutad sa 84. aasta kohta, et see oli sinu elu kõige mustem, kõige näljasem ja süngem aasta, mil sul peaaegu kuskil midagi ei saanud ilmuda.
Sirje: 1984 oli lihtsalt üks nendest süngetest Brežnevi lõpuaja aastatest. Tegelikult juba 70ndate lõpust kuni 87–88, see oligi minu eluaja kõige süngem kümnend. Meenutame, et 1978 ilmusid NLKP keskkomitee venestamise määrused. Need, mis me oleme avaldanud ka 40 kirja raamatus. Ja mis olid salastatud ja mida me ikkagi salaja pildistasime ja ka läände saatsime. Mille eest meid ka siis üritati jälitada ja karistada.
Leena: Kas sa oskad tuua näiteks mõned sellised meetmed, mis sealt eriti meelde on jäänud?
Sirje: Põhimõtteliselt oli see haridussüsteemi venestamise programm; kultuurisüsteemi venestamise programm, ülikoolide üleminek venekeelsetele kursustele. Näiteks kirjandusteaduses ei saanud enam Tartu ülikoolis eesti keeles kaitsta. Minul jäi ka kaitsmata Kersti Merilaasi monograafia, mille ma hiljem töötuks jäädes kirjutasin – loobusin seda vene keelde tõlkimast ja mingi 100 lehekülge ideoloogilist sissejuhatust kirjutamast, mis oli nõue.
See kulmineerus 80. aasta noorterahutustega, mille tagajärjel paljud meist tundsid, et lihtsalt ei suuda seda venestamissurvet taluda. Ma ise olen päevikusse kirjutanud sel ajal, et ei saa enam vait olla. 40 kirja algvariandi kirjutas Jaan Kaplinski ning tuli sellega minu juurde „Keele ja Kirjanduse“ toimetusse. Kogunes väike konsiilium – Juhan Viiding, Andres Tarand, Tõnis Rätsep, mina ja Rein Ruutsoo, kes me olime tol ajal abielus. Eks siis hakkasime allkirju koguma, pooled Tallinnast saadud allkirjadest on minu kogutud. Umbes 100 inimesele pakkusime, aga 40 inimest saime kätte selle lühikese ajaga. See oli nagu võidujooks KGBga, sest neil oli juba hais ninas ja me kartsime, et ei saa seda avalikku kirja ametlikult ära saata. Lõpuks Kaplinski kodu otsitigi läbi, võeti tema päevikud ära jne. Minagi ei julgenud oma Tallinnas pidada, vaid Viljandis vanemate kodus kirjutasin. Rein Ruutsoo peitis päevikud pööningule liiva sisse.
Otsustati, et igast perest ja töökohast üks allkiri ja minu perest oli Rein juba alla kirjutanud ning töökohast Andres Langemets. Minu allkirja enam ei võetud ning KGB silmis olin ma selle läbi nagu eriline kriminaal, sest nad said mitmest allikast teada, et ma olin aktiivne allkirjade koguja ja järelikult eriline salaagent. Isegi Kirjanike Liidu partorg, ma mäletan, süüdistas mind selles, et esindan kedagi teist ja räägin võõraid sõnu. Mind lasti töölt lahti 1982. Mõnevõrra hiljem ja hoopis teisel ettekäändel. Toomas Leito, praegune suur kirjastaja, oli üks, kes survestas, et lahti lastaks. Ja ettekääne oli üks erakiri, kus ma saatsin USAsse Andrus Rõugu sinimustvalge akrostihhoni. Seejärel olin peaaegu kaheksa aastat töötu ja nälg oli majas. Aga mul oli üks salatöö, mille organiseeris Mati Ormisson Eesti Raamatus. Niisugune tõeline nõukogude absurd toimus, et keelatud autor kirjutas kirjastusele siseretsensioone väikese tasu eest. Teiste autorite loomingu kohta, mille põhjal otsustati, keda ja kuidas avaldada.
Leena: Retsensioonidest on sul üks valik selles just ilmunud kogumikus ka. Seal on neid kümmekond. Aga kui palju sa neid üldse kokku kirjutasid?
Sirje: Ma ei ole neid üle lugenud, aga Tartus kirjandusmuuseumis on terve kastitäis, seal oli neid kindlasti üle saja. Valisin välja põhimõttel, et oleksid näited käsikirjadest, mis ma tagasi lükkasin. Ja neist, mille avaldamist toetasin – ja kus tegin ettepanekuid, kuidas käsikirja toimetada.
Leena: Missugused olid kirjanduse hindamisstandardid? Mida Kirjanike Liit ootas või eeldas oma liikmetelt?
Sirje: Kirjanike Liit nüüd küll mingisugust otsest poliitilist survet loomingule ei avaldanud. Mitte nagu 1950. aastatel, kus koosolekutel arutati Kersti Merilaasi luule kvaliteeti poliitiliste hinnangutega. Niisugust asja ei olnud. Aga, mis oli tunda, oli see, et kord aastas esines ideoloogiasekretär, tavaliselt Rein Ristlaan. Peeti niisuguseid parteipleenumeid, kus nimetati ära, millised kirjanikud on õiges liinis ja millised mitte. Ja millega reguleeriti seda riiklikku tunnustust, olid aunimetused. Kellele anti ENSV teenelise rahvakirjaniku aunimetus ja kellele ei antud.
Eks see oli selline kassi ja hiire mäng kogu aeg. Esiteks oli ju tsensuur, oli teada, mis teemad ei lähe. Luules tõmmati maha isegi sõna „ida“. „Märts“ oli keelatud ja „juuni“ oli keelatud. Doris Kareva on sellest kirjutanud, kuidas mingis luuletuses ei tohtinud olla märtsi ega juunit, sest äkki kellelgi seostub see juuniküüditamise või märtsipommitamisega. Selliseid absurdseid tsensuuri reegleid oli. Mis oli nagu meie ülesanne, meie põlvkonna kriitikute – Andres Langemets, Rein Veidemann, mina ja Aivo Lõhmus, kes me tulime kirjanduskriitikasse 1970ndatel – ülesanne: kaitsta luulet ette rünnaku eest. Siis oli vaja kõvasti üles kiita ja kunstilist kvaliteeti rõhutada, et teha luuletused nii suureks, et neid ei saaks puutuda.
Leena: Kuidas see mõjutas? Kas inimesed kandsid uhkusega oma saatust – „et mul on hea meel, et olen selle režiimiga pahuksis“. Või oli kibe pettumus, kui keegi põlu alla pandi? Kuidas sa ise tundsid?
Sirje: See oli väga erinev eri aegadel. Ei saagi võrrelda 70ndaid ning 80ndaid. 1980ndatel oli palju hullem. 70ndatel kestis ikka veel 1968. aasta järellainetus. Lootus oli veel õhus. Juhan Viidingu tähetõus algas siis. Aga Tartu ülikoolis pandi 70ndate keskel sotsioloogialabor kinni, ühesõnaga, hakati järjest enam pitsitama.
Eks muidugi inimesed kogesid seda aega erinevalt. Kui ma loen praegu Mihkel Muti mälestusi, siis ta oleks nagu täiesti teises riigis elanud. Tema oli see riigikirjanik, tema sai auhindu ja temale anti välismaareiside lubasid, käis Vietnamis ja kirjutab rõõmsalt oma reisidest, samal ajal kui meil olid kõik piirid kinni ja meid välja ei lastud. Viidingut ei lastud isegi Soome esinema. Ei näitleja ega luuletajana. Minu sõpruskond koosnes sellistest. Tõnu Kaljustel ei lubatud oma koori teha, näitlejatelt võeti rolle ära. Heino Kiik näiteks ütles, kui ma talt allkirja võtsin 40 kirjale, kohe selgelt, et võtke rohkem, võtke sada allkirja, see kaitseb meid.
Leena: Sinul on Eesti kirjandusteaduses eriline roll. Selliseid kirjandusbiograafe meil väga ei ole, kes on oma elu kirjandusteadlasena pühendanud põhiliselt ühe kirjaniku, sinu puhul Marie Underi uurimisele. Aga sul on ka Kersti Merilaasi biograafia. Ja sul on veel mitmed biograafilised projektid pooleli. Ka selles kogumikus on näha lühemaid projekte, millest mõned on ka pooleliolevad suuremad projektid. Marie Underi biograafia ilmus 2009 – ja see oli sinu doktoritöö, selle uurimuse kõige keerulisem probleem on, et kust läheb piir kirjaniku ja eraisiku vahel ning mis on ilukirjanduslik ja mis tõsi. Sa ütled, et eesti kirjanduse uurimise traditsioon on olnud äärmiselt ettevaatlik ja piinlikult hoidunud kirjanike eraelulisest taustast.
Sirje: Eks see ole iga autori puhul erinev ja sõltub ikkagi materjalist. Ja see kasvab välja uurimuse kogumist. Üks väike faktiline täpsustus alguseks, et tegelikult esimene bibliograafia, mille ma kirjutasin juba aastal 1980, sellel samal saatuslikul 40 kirja aastal, oli biograafia Viivi Luigest. Tahtsin seda pakkuda sarjas „Eesti kirjamehi“, aga see lükati tagasi põhjusel, et autor on elus. Et nemad tunnustavad ainult surnuid.
Leena: Kas Kersti Merilaas oli ka siis surnud, kui kirjutasid?
Sirje: Ei, mind kutsuti noore kirjandusteadlasena ühele tema juubelile esinema. Öeldi, et ega ta ise kohale tule, aga ta istus esimeses reas. Ma olin siis Bernard Kangro ja teiste raamatute põhjal oma arbujate ja Merilaasi loo kokku kirjutanud ning Kersti hõikas iga natukese aja tagant vahele, et nii see küll ei olnud. Ja et sellest ettekandest artikkel kirjutada, leppisime temaga kokku, et teeme mõned usutlused ja täpsustame neid asju. Ja sellest kasvasid välja pikad vestlused ja ma salvestasin need. Ta rääkis kõikidest poliitilistest asjadest minuga väga avameelselt. Sellest, kuidas ta juunikommunistidega kaasa läks ja millal ta silmad avanesid. Tema viimane kogu „Antud ja võetud“ on kahetsusluule, kus ta ennast minu silmis väga hästi rehabiliteerib. Erinevalt Debora Vaarandist, kes seda kunagi ei teinud. Sellest kasvas välja biograafia.
Leena: Võikski vestelda just sellest kirjandusteadusliku biograafia või üldse biograafia kirjutamisest. Mis sinu arust on siis biograafi töös olulisem, kas selline võimalikult hoolikas ja faktitäpsusele orienteeritud või kirjanduslikult nauditav biograafia? Sa rääkisid, et Merilaas ise rääkis üht, aga faktid olid teised… Mis sa siis tegid?
Sirje: Ma ei ole kunagi tahtnud kirjutada sellist raamatut, mida loeks ainult 10 või 20 erialateadlast. Minu eesmärk on teha selline raamat, mida loeks nii teadlane kui ka kirjandussõber või tavaline kooliõpilane. Ma ise olin tohutu lugeja just keskkoolis. Võibolla tuleb see sellest, et põhielukutselt olen ikkagi ajakirjanik. Ei ole kirjandusteadust õppinud mitte ülikoolis, vaid doktorantuuris, Turu ülikoolis.
Leena: Marie Underi biograafias oled sa läbi töötanud tohutu hulga arhiiviallikaid. Ja siis oled need allikad ikkagi toonud sinna sisse. Kirjutanud lugu, mille aluseks on need allikad, aga võtad pikad tsitaadid kirjadest. Minu meelest rahuldab see väga hästi mõlemat sorti lugejat.
Sirje: Kõige suurema komplimendi ütles mulle sõber Ene Mihkelson, kui ta oli selle minu suure paksu Underi läbi lugenud. Et sa kirjutad kohe ju nagu romaani. See oli minu jaoks kõrgem tunnustus kui kellegi kirjanduslik arvustus. See oli minu eesmärk. Tahtsin, et see oleks loetav peaaegu nagu ilukirjandus, kuigi ma töötan rangelt arhiividega nagu hull. Arhiivide suhtes on mul lausa detektiivi kirg.
Underi arhiivi eest hoolitses andunult Adson – ja see on üks eesti kirjanduse suuremaid arhiive. Tänu Artur Adsonile on see minu uurimus saanud nii põhjalikuks. Aga teiste puhul, näiteks Kersti Merilaasi puhul oli ka nii, et tema poeg Joel Sang keeldus absoluutselt igasugusest koostööst ja ei andnud mulle mitte mingisugust abi. Ta lausa ütles nii, et kui see sul valmis saab, siis ma su hävitan, sest ma ei mõista tema ema minevikku. See kostab jõhkralt, aga tegelikult oli see väga kasulik, sest Joeli kriitiline hääl oli mul kogu aeg kõrva taga tiksumas. Ja kui see raamat valmis sai ja ilmus, sain temaga kogemata Kukus kokku ja vaatasin, et mingit hävitavat artiklit ei tule ega tule. Siis ma küsisin, et kuhu see jäi. Siis ta ütles, et ei saa, kurat, ära tegid. See oli jälle tunnustus, et ta mõistis, et ma sain pihta nendele valikutele.
Leena: Sa tegeled praegu Ivaskiga ja Juhan Viidinguga. Seni on olnud kõik naisautorid. Naisluuletajad, sellised ikoonilise staatusega eesti kirjanduses. Kas sinu arvates loeb see loomingu puhul, kas tegemist on nais- või meesautoriga?
Sirje: Loomulikult on oluline ja ei ole mingi juhus, et olen just naisluuletajatest kirjutanud. Eesti ühiskond on ikka väga meestekeskne olnud. Sellest on mul lausa eraldi peatükk Underi monograafias, kuidas teda alguses kergluses ning naiselikkuses süüdistati. Mida rohkem ta tunnustust saab, seda rohkem nimetatakse teda mehelikuks. N-ö meeskriitikud kirjutavad selle naiseliku-pitsilise sensuaalse-erootilise Underi lõpuks – kui ta juba filosoofilist mõtteluulet kirjutab – mehelikuks. Under sisuliselt kirjutatakse naisest meheks. Ka Ants Oras tippkriitikuna ei ole sellest patust prii. Ma ise olen sügavalt feministlike vaadetega. Õnneks olen ma ka praegu abielus veendunud feministiga. See oli ka üks põhjusi, miks me koos oleme. Meie vaated selles suhtes väga klapivad. Ja ma soovin, et Eesti ühiskonnas oleks naistel suurem kandepind ja suurem jõud.
Leena: Kas sinu arvates oleks võimalik, et Marie Underi asemel oleks meil see kirjanduse suurkuju naljaga pooleks öeldes Mart Under. Underi suurus on ikkagi seotud hästi tugevalt sellega, et ta oli naine. Erootiline, sensuaalne. Toona väga tugev seisukohavõtt.
Sirje: Eks see esimene feminismilaine XX sajandi alguses oligi. Under ise luges sellealast kirjandust ja tõlkis ühe feministliku teose, suure referaadi. Kirjutas ajalehe joonealusena matriarhaadi ja patriarhaadi ajaloost. Oma aja kohta oli ta väga julge naine ja kõik need jutud, et Adson on teda tsenseerinud ja tema varajased erootilised luuletused ümber kirjutanud, on absurdselt vale. Vastupidi, Adson oli paaži rollis. Aga see ei tähenda, et Under poleks olnud eraelus häbelik või tagasihoidlik. Ta kartis avalikke esinemisi, eriti pärast Siuru skandaale. Ta ei olnud rind ees nahkpükstes feminist, nagu neid kujutatakse.
Leena: Underi biograafia ei ole ainult Marie Underi lugu, vaid paljuski tema ja Artur Adsoni lugu. Lugu ühest sellisest loovisikutest abielupaarist. Kooslusest. Adson oli paaž terve elu. Kas sinu arvates ongi see paratamatus, et kui on kaks loovisikut koos, siis üks peab jääma tagaplaanile ja teine saab tõusta. Sellist võrdset olemise võimalust ei ole. Et saad end võrdselt teostada.
Sirje: Me oleme kolleeg Rutt Hinrikusega vahel naljatanud omavahel, et mis ikkagi oleks saanud, kui Under ja Tuglas oleks abiellunud, et mis sealt oleks välja tulnud. Ja karta on, et siis oleks Under paaž olnud. See on meie hirm, et siis ei oleks meil Underit. Siis oleks Tuglas domineerinud. Võrdsust tahaks ideaalis saavutada, aga suhtes on see dünaamika, et kes on dominantne ja kes mitte.
Leena: Kirjanikest abielupaare on eesti kirjandusloos palju.
Sirje: Promet ja Parve tulevad meelde. Kersti Merilaas ja Sang. Viivi Luik ja Jõerüüt. Kas nad on kõik võrdsed paarid, ei tea.
