Mina kui vanem inimene mäletan sinu tulemist kodumaisele kultuurimaastikule millegi punasena. Õigemini, roosakana. Mis asi see on, mis sunnib noori inimesi allakäinud vasakpoolsetele mõtteavaldustele?
Allakäind, vai? Olgu pääle siis. Põhjusmõtteliselt on see mingi altruismiaste, sest kuigi inimestemassiga kokku puutudes võib neid üldiselt jälestada, on siiski ütlemata palju meeldivaid isendeid. Ja igasugused mõttetud formaalsed moodustised, kui nad juba olemas on ja inimest maksude ja militaaraktsioonide ja muu juraga painavad, võiksid vaadata, et tüüpi hammasrataste vahele ei kista. Siuksel pea äärmuslikul majandusliberalismil (nagu meil) on sama jama külges, mis äärmuslisel kommunismil või anarhismil – eelduseks oleks, et kõik inimesed on üdini üllad. A tegelt ju pole, peaaegu keegi. Lisaks ökowärk: vabaturumajandus miskipärast ei viitsi tasapisi otsa saava loodusressursiga arvestada. Et kunagi veel kuskil elada oleks.
*
Võinuks sinust saada ideeline kommunist? Näiteks sajandialguse Venemaal? Või Vares- Barbaruse sõbrana?
Kurat seda teab? äreval ajal, võib-olla. A see lõppeks ka kardetavasti kuskil, kuul pääs. Ühel või teisel viisil. Ja hää vist olekski. Tegelt ma võin hetkiti küll hardunult fanatismi kalduda, a üldiselt olen ma selleks liiga laisk, et end mõnele fundamentaalsele ideoloogiale pühendada.
*
Kuidas sa ise ühiskonna kalduvusi hindad – nende kümne vabadusaasta jooksul? Kuhu me teel oleme?
Sinna, kuhu “kogu maailm”. Tähendab, see paremini relvastatud osa tast. Tore, et Eestis on entusiastlikke ühiskonnauuendajaid jalaga segada, kahju aint, et nad on kas purulollid või liiga edevad, et neil oleks huvi sisuliste küsimuste vastu, või ahned. Või kõike seda korraga. Suur jagu neist. Säherdune uuseestlaslik identiteet ja rahvuslik eripära, mis paneb sügavasti kahtlema siukse rahva olemasolu vajalikkuses?
*
Viimasel ajal on loomeinimesi süüdistatud teatud vaikiolekus. Et nad ei viitsi ühiskondlikest protsessidest osa võtta ja neile hinnanguid anda. Milles põhjus?
Mölisevad ju küll, aga keda see huvitab? See on “tavalise inimese” jaoks mingi samasugune asi kui näiteks mulle, kui ma näen mõnikord Kroonikat (siis on sääl alati mingi tibi, kelle kohta mulle naine teab öelda, et see on mingi eksmiss, ekspankuri eksnaine), või loen mingite tüüpide arvamuskirjutisi, kelle nime all seisab kirjas ‘börsimaakler’ (sorry, ma tean, et mõni neist on tegelikult ka tore ja intelligentne tüüp, siuke erandlik) vms. So what? Big deal! See on mulle huvitav mingis antropoloogilises mõttes, et mida mingi “teine klass” teeb või arvab. Aga enamus lugejaid vist ei loe ju nii. Vähemasti mitte kirjanike arvamusi. Ja kui kedagi ei koti, või lausa mõnitama hakatakse, missa siis ikka mölised.
Osalemine on muidugi teine asi? Mingeid ökoaktsioone, ökoterrorismi peaks harrastama?
*
Mida sa ise 14. septembril teed? Kuidas hääletad, kui hääletad?
Vist vastu…
*
Põhjenda, ole hea laps.
Mulle meeldib see idee Suurest Euroopast, kus kunagi on pundis nt Türgi, ehk isegi (osa) Venemaa(st), piiride ja piiripunktide kadumine, ühtne sotsiaal- ja kultuuriruum, iseasi, millisena me mingi ähmase ‘eestluse’ rolli tulevikus näeme. Aga “sinna” minemise mentaliteet on old põrguvale, enne tuleks oma sotsiaalprobleemid – ebavõrdsus, vilets palgatase, lagunend haridussüsteem, tänavalaste ja (laste) prostitutsiooni vohamine jne – ise lahendada, kombe ajada. Need peaksid olema prioriteedid, mitte mingid muud nõuded. Seejärel hakkaks vaatama, kas ühiskond on nüüd valmis Liiduga kohtuma. Praegu ju pole. Kuidas ta on, kui Vabakal võib sulle end 150 krooni eest pakkuda u 15-aastane Sillamäe plika, kel on suured kurvad silmad ja tõenäoliselt HIV?
*
Siinses numbris on lugu Enno Tammeriga, kes on Eesti ajakirjandusest “taandatud”, nagu ta väidab. Mis hinnangu sa ise meie ajakirjandusele anda saaks?
Pool, isegi 2/3 on totaalne bullshit, müramürgitus; aga ligemale 5-6 % (äkki pakun siin nüüd suures entusiasmis üle) kõigest on üllataval kombel üsna hästi tehtud. Loetav- kuulatav- vaadatav-meeltlahutav-arendav. Tuleb lihtsalt õppida seda väikest osa eristama. Ma olen üsna veendunud, et inimesed söövad keskeltläbi seda, mida neile pakutakse. Mida tungivamalt pakutakse, seda rohkem. Meediaga on sama lugu – vastutus on põrgusuur ja nii kerge on sööta tarbijale magusat solklöga. Seda on ju ka kergem toota.
*
On sul grafomaanlikke kalduvusi? Aga ausalt, mees
.
Mul on perioode, mil ma kirjutan kogu aeg. Palju. Enamust sellest ei loe keegi kunagi. See on grafomaanlik eluviis: tekstitegu kui osa elamisest (nagu hingamine). Teisalt: minu sitad luuletused on ka paremad kui enamus sellest, mida avaldatakse (statistiliselt).
*
Tean, et sa oled oma sõpruskonnaga arutanud plaani võimalusest tuua televisiooni tagasi kirjandussaated. Mida täpsemalt silmas pead?
Kirjanduselu on praegu põnev ja kirju: nukast nukka, pervertidest kaunishingedeni, kisamisest sosistamiseni, teatraalsusest karmi reaalsuseni. Kahju, et meie kirjanduse ühel vohavamal, põnevamal ajajärgul seda lihtsalt ei talletata, ei näidata suuremale publikule. Ma ütlin: inimesed söövad seda, mida neile pakutakse, müüakse. Miks ei võiks see olla väärt toit? Hää ja teeb kõhu täis! Kirjanduslik restoran – parimad luuletused, lood, uued raamatud – sinu koduses telepurgis! Siukest asja mõtlen. Väikest luulesaadete sarja, “nädala raamatu” lõiku. Elementaarne ju!
*
Sa oled orgunninud kõikvõimalikke üritusi. Millest see tuleb? Edevusest? Sotsiaalsest aktiivsusest? Ülemäärasest suhtlemisinitsiatiivist?
Eks see ole miski haiglane vajadus pideva elu ja mürgli järgi. Ja suur äravõitmata armastus kirjanduse vastu! Ja kõik need teised asjad ka, mis sa nimetasid. Vahepeal aitasin noorematele kirjutajatele asju orgunnida, et neile võimalust anda, tähelepanu juhtida. A need on sageli old ka hääd üritused. Kui keegi teine ei tee, siis muidugi. Nii hää on ju lihtsalt kuskile ilmuda, tekstid kaenlas ja väike õlu sees. Ja etelda. Enamasti nii see ju käib. Midagi põnevamat tahaks, et ise saaks määrata?
*
Räägi ka inimtüübist, keda on täiesti võimatu sallida.
Ma vist kannatan pea kõik inimtüübid ära. Ei tea. Mulle ei meeldi need, kes teistele põhjusmõtteliselt sihilikult sitta keeravad, aint selle naudingu või mingi jabura omakasu pärast. Looduses siukest sitakeeramist ja mõnitamist pole. Mõnikord ma ei talu ennast, eks ma ole paras jobu ka. Siis ma ei talu end ikka kohe silmaotsas.
*
Parafraseerides klassikut: teie poliitiline kreedo?
Möh. I don’t have a drinking problem, except when I can’t get a drink (T. Waits)? Ma ei tea, mul ei ole kreedosid. Tahaks paremaks inimeseks saada. Ja targemaks ja tugevamaks. Ja siis kaitseks halbu, nõrku ja lolle. Teiste ja iseenda eest. A selleni kuluks mul veel paarkolm- seitse elu. Ja paraku on mul aint see üks. Kurele poliitika!
