TRIKOLOOR JA MÄLU: Jaan Sudak kirjeldab, kuidas ta koostas raamatut Eesti lipu lugudest.

Poolteist aastat tagasi otsisin õnne võõrsilt. Paljud lähevad, mõned tulevad tagasi. Tulevad, kui ei leia, mida otsivad, või ei rahulda neid see, mida leiavad. Mina tulin viimase pärast. Hoolimata tööst, sõpradest ja lihtsast-mugavast toakesest Brightoni kesklinnas ei osanud ma ühel hommikul vastata, miks ma seal olen. Elu oli liiga lihtne. Töö-raha-melu. Paar päeva hiljem helises telefon. „Tead, meil on üks plaan. Kas sa tahaksid kirjutada raamatu Eesti lipust?“ Tahtsin. Tundsin, et see tee viib mind tagasi oma rahva juurde. Sain võimaluse enda poolt anda midagi olulist. Võimaluse jutustada lugu ühe lipu elust.

Kirgas tulevik

Samamoodi on see lugu ka meie elust, muredest ja rõõmudest, lootusest ja valust, mida kanname südames ja mis teeb hinge hellaks. Vähemalt minul. Tuleb meelde Nõmme Gümnaasiumi lõpuaktus. Sel korral otsustati, et abituriendid tulevad aula ette oma perekondade keskelt. Minu perekond on lõhki, on ka paljudel teistel. Seisin raske valiku ees, kelle kõrvalt minna, sest oma vanemate poeg olen hoolimata katkistest suhetest. Läksin aga vanatädi juurest, kelle käekõrval veetsin lapsepõlve helgeimad hetked. Ees ootas lõputunnistus ja kirgas tulevik.

Direktor surus mulle tunnistuse sinimustvalge lipu all pihku ja küsis: „Noh, Kristjan Jaak, kas Tartu tee jalge all?“ Oli ja käisin seda teed kaheksa aastat, kuni lõbus üliõpilaselu päädis magistrikraadiga folkloristikas. See kild ei jõudnud raamatusse, küll aga jõudsid teised, mis rõõmustavad, rahustavad ja kriibivad samal ajal okkana. Küsid, et miks Kristjan Jaak? Olime toona sarnased. Ka mina kandsin pikki juukseid ja kirjutasin luuletusi.

Märgata ja kuulata

See raamat sündis tänu pärituultele ja inimestele, ilma kelleta poleks olnud neid kohtumisi ega jutuajamisi. Poleks ka neid lugusid, meenutusi ega mõtteid, mis said kokkupõimitud mälukildude polüfooniaks. Raamatut kirjutama hakates seadsin eesmärgiks tuua esile aja- ja eluloo vahelised traagelniidid, näidata, mida tähendab sinimustvalge eesti inimese jaoks täna, milliseid keerdkäikude kangastusi kuuleb kui vaid küsida. Lipule annavad ju tähenduse inimesed. Kirjutama hakates polnud ma veel kuulnud Raul Meele teosest „Eesti apokriivad“, või kui olin, siis selle meelest lasknud. Meel kirjutas lipule ühe lihtsa töömehe sõnad, kes valutab oma vabariigi pärast südant. Mina püüdsin teha vahekokkuvõtte sellest, mis seoses lipuga heliseb meie hinges. Nii võib öelda, et raamat, nagu ka ajatelg, millele lood paigutasin, oli valmis juba enne kirja panemist ja vajas vaid komponeerimist, nagu orkester vajab dirigenti.

Tuleb õppida kuulama, märkama ja küsima. Tänaseni on võimalik kohtuda paljudega, kelle ajalugu elab nende kogemustes, tunnetes ja mälusoppides. Palun ärme kaota oskust jutustada, ärme kaota ka julgust küsida. See on tähtis. Iga uus põlvkond ja aeg lisavad lipule uusi toone, kujundavad tema nägu. Kirjutamisprotsessi jooksul kohtusin paarisaja inimesega, kellelt jõudsid lood raamatusse. Ära küsi, kuidas. See kõik toimus juhuslikult, möödaminnes, siin-seal. Loomulikult oli ka neid, kellelt küsisin juhatust ja kelle otsisin ise üles, sest lugudel on oma sõlmpunktid, on ka lipulool. Üldiselt leiab aga kilde, millest mosaiik kokku seada, igalt poolt. Tuleb olla avatud, tuleb olla valmis lasta end kanda, lasta end vabaks. Vanema perioodi katmiseks kutsusin appi sõbra Sten-Eriku, ajaloolase, kes tegi tööd arhiivi ja kirjandusega. Kogu protsess kestis 27. märtsist 6. detsembrini, napilt kaheksa kuud. Sinimustvalget lugu kirjutame aga edasi iga päev…