Esimeseks Brasiiliasse jõudnud eestlaseks on peetud Hans Tiismanni, kes saabus sinna 1875. aastal ja töötas üheksa aastat kirikuõpetajana. 1884. aastal tuli ta tagasi Eestisse. 1890. aastatest on teada üksikutest maalejäänud eesti meremeestest Brasiilias.
XX sajandi algus
20. sajandi esimesel kümnendil saab rääkida eestlaste suuremast asustuslainest Brasiiliasse, mis küündis kuni poole tuhande inimeseni. Kohe pärast 1905. aasta revolutsiooni saabus riiki hulk maanäljas eestlasi. Mitmes grupis tuldi 1906. aastal, üks suur grupp saabus 1908. aastal.
Eestlased rajasid Minas Geraisi osariiki põllumajanduslikke asundusi. Huvitav on seegi, et suure osa tollal Brasiiliasse saabunud eestlaste kogukonnast moodustasid nn Venemaa eestlased – mitmel pool Venemaal paiknenud eesti asundustest ümberasunud. Palju oli saabujate seas baptiste.
1920ndad
Järgmine suurem tulek Brasiiliasse leidis aset 1923-1927, mil riiki saabus umbes 3000 eestlast. Tuleku põhjused olid erinevad: paljud olid hirmutatud 1924. aasta 1. detsembri mässust – inimesed soovisid sõita võimalikult kaugele punase terroriga Venemaast. Oli muidugi ka neid, keda ajendasid majanduslikud põhjused, oli kõiksuguseid seiklejaid.
Brasiilia vajas tollal tööjõudu kohviistandustesse, mistõttu tehti Euroopast saabuvatele immigrantidele mitmesuguseid soodustusi. Töö istandustes oli kohati aga talumatult raske, mistõttu lahkuti tavaliselt õige pea linnadesse, peamiselt S?o Paulosse ja Rio de Janeirosse. Kahe maailmasõja vahelisel ajal tegutsesid mõlemas linnas kohalikud eesti seltsid.
Pärast II maailmasõda
Pärast II maailmasõda sai Brasiilia eestlaskond täiendust Saksamaale ja Rootsi saabunud sõjapõgenike näol – neid saabus Brasiiliasse kahesaja ümber. Eesti Vabariigi Brasiilia aupeakonsuli Jüri Saukase sõnul on tal hetkel umbes 400-500 Brasiilia eestlase kontaktandmed.
Saja-aastane asustus on sünnitanud mitmeid huvitava elusaatusega inimesi. Näiteks Julius Tammerik, kes baptisti misjonärina tegutses mitukümmend aastat Brasiilia sisemaa ürgmetsade indiaanlaste juures, õpetades neile muuseas ka eestikeelseid laule. Või Johannes Limberg (naturaliseerumise järel Iuco Lindberg), Brasiilia teatrilukku hiilgava jälje jätnud mees, kes tegutses Rio de Janeiro linnateatris esimese balletitantsijana. Või kontsertlaulja Jaan Mölder, kes oli S?o Paulo linnateatri koori koosseisuline liige. Ja muidugi Lõuna-Ameerika t?empioniks (1933) tulnud poksija Ervin Klausner, kellest hiljem, 1950. aastatel sai Brasiilia presidendi Getulio Vargase ihuarst.