SIBERI LAPSEPÕLV EESTI RAUDTEEJAAMADES: 2017. aastal toimus Eesti Kunstiakadeemia 40. soome-ugri ekspeditsioon. Esmakordselt uurimisreiside ajaloos oli teravik pööratud eestlaste endi poole. Nimelt olid uurimisfookuses Siberisse küüditatud eestlased. Dokumentalist Ave Taavet tutvustab Siberi lapsepõlve teemalist kunstiprogrammi.
Koostöös Vabamuga oli ekspeditsioonigrupi kätte jõudnud hulk huvitavat arhiivimaterjali – fotod, kirjad, mälestused, joonistused – Soni külast Širinski rajoonist Krasnojarski krais. Sellest kõik alguse saigi. Lisaks arhiivimaterjalidele tulid ekspeditsioonigrupiga Eestist kaasa ka „kohalikud teejuhid“ – 1949. aastal lapsena Siberisse küüditatud naised.
/PILT_1/
- aastal mindi enam-vähem samas koosseisus Siberisse tagasi juba omal käel, rühmituse SLED nime all. Kokku on kahe aasta ekspeditsioonidel tehtud 12 intervjuud Siberisse jäänud märtsiküüditatutega, grupiga on kaasas käinud kuus märtsiküüditatud last. Siberisse on paigaldatud kolm mälestuskivi külakohtadele, mida tänapäeval ei ole enam kaardilegi märgitud, aga kus kunagi elas eestlasi. Külade kalmistutel on otsitud ja korrastatud eestlaste haudu. Eestis ja Siberis on salvestatud sadu tunde intervjuusid helis ja pildis ning tehtud tuhandeid fotosid. Kõik see rikkalik materjal vormub märtsi lõpus suurejooneliseks kunstiprogrammiks „Siberi lapsepõlv“, mis rullub lahti 16 raudteejaamas üle Eesti, kust 1949. aastal ešelonid teele pandi.
Käsitlus mälust
Kunstiprogrammi „Siberi lapsepõlv“ võib vaadelda kui käsitlust mälust. Ehkki selle keskmes on kollektiivne trauma, 1949. aasta märtsiküüditamine, on tähelepanu suunatud nii selle trauma võimalikult mitmekülgsele mõtestamisele kui ka selle erinevatele käsitlusviisidele isiklikus ja avalikus ruumis.
Uurime mälu avaldumist maastikes, esemetes, maitsetes ja helis. Seda, kuidas saavad lood (kunsti)teosteks ja milliseid lugusid peidab endas mateeria. Kuna enamus projektis osalejaid on kunsti(akadeemia) taustaga, kuid oma töös tundnud huvi kultuuri sügavama mõtestamise ja antropoloogiliste meetodite vastu, siis võibki kunstiprogrammi „Siberi lapsepõlv“ pidada interdistsiplinaarseks, uurimusliku ja tõlgendusliku piirimaal asuvaks nähtuseks.
Mälutehniliselt on oluline kohe alguses sõnastada kaks suurürituse eripära: kohad ja kaasavus.
Toome küüditamise teema avalikku ruumi, jaamadesse, kust 70 aastat tagasi rongid teele pandi. Kunstiprojekt „Siberi lapsepõlv“ muudab küüditatute lood avalikus ruumis nähtavaks. Seome nende mälestused konkreetsete kohtadega ja kutsume kõiki näitusekülastajaid kaasa küüditamise kui kollektiivse trauma aktiivsele (ümber)mõtestamisele.
Teiseks märksõnaks on kaasavus. Oleme projekti jooksul teinud pidevalt koostööd küüditatute kogukonnaga. Paljud märksõnad, ideealged ja lahendused on nende endi poolt välja pakutud. Lisaks tööle enne Siberi ekspeditsioone oleme jätkanud intervjuusid ja kohtumisi Eestis kogu näituseprojekti ettevalmistamise ajal.
Mälu avalikus ruumis
Loomulikult pöörab mälu ja mälestustega tegelev kunstiprogramm tähelepanu ka mälu materialiseeringutele avalikus ruumis – monumentidele. Riiklikud monumendid tähistavad enamasti üksikud ja individuaalsed mälestused mingi üldtunnustatud märgisüsteemiga ning kannavad seekaudu edasi ühiseid (heakskiidetud) väärtusi. Toimub mälu institutsionaliseerimine.
„Siberi lapsepõlve“ monumentaalsele mälule pühendatud näitused toimivad aga riiklikele monumentidele vastupidiselt – nad püüavad eestlaste kollektiivse mälu keskse trauma, küüditamise tuua tagasi isikliku ja konkreetse tasandile. Kõige vahetumalt tegelevad monumendiküsimusega Tapa (kunstiprojekt „Mälujoonised“), Keeni (film „Monument vanaemale“) ja Haapsalu („Õitsev monument“) raudteejaamad.
Tapa raudteejaama projekt sai alguse sealse kogukonna murest, et jaamas ei ole represseeritute mälestuskivi. Kunstnik Katarina Meister pöördus küüditatute kogukonna poole, et paluda neil sõnastada oma monumendi idee avaliku ruumi tarbeks. Need mõttealged visualiseerisid küüditatute järeltulijad – lapsed ja lapselapsed – ning sündinud kavandeid saabki näha Tapa jaamahoone suletud akendel.
Keeni enam kui kümme aastat suletuna seisnud raudteejaam taasavab tänu koostööle Eesti Raudteega ajutiselt oma uksed ja muutub näituseprojekti jooksul viiel korral kinosaaliks. Linastub Ave Taaveti dokumentaalfilm „Monument vanaemale“, mis jälgib Katarina rännakuid Siberis, et valada betoonist mälestuskivi külale, kus kolm põlvkonda tema emapoolseid esivanemaid pärast märtsiküüditamist elasid ja rist surnuaiale, kuhu on maetud tema vanavanavanaema. Ajal, mil riiklikud mälestusmärgid, kollektiivne mälu, Eesti-Vene suhted ja naiste roll ühiskonnas on endiselt tuliste arutelude tõukepunktideks, pakub Ave Taaveti dokumentaalfilm „Monument vanaemale“ platvormi, millele astuda, et neile küsimustele värske pilk heita. Filmi keskmes on mälu ja mälestamisega seotud rituaalid ning kollektiivse ja isikliku mälestuse suhe ajaloos.
/PILT_2/
Kolmas „monumentaalne“ jaam on Haapsalu. Kuivõrd loodusel ja maastikul on oluline roll inimeste mälestustes Siberist, siis sündis mõte rajada sinna orgaaniline, kasvav monument, mis maksimaalselt vastanduks historitsistliku ruumi valgele, suurejoonelisele dekoorile. Muld ja oksad. Haapsalu jaama paneme kasvama 16 toomingaistikut sordist „Novosibirsk“, mis pärast näituseperioodi istutatakse sümboolselt laiali 16 jaama, kust 1949. aastal ešelonid teele läksid. Nii saavad graniidist ja raudtähtedest represseeritute mälestuskivid endale seltsiks teise, haljendava monumendi.
Naised ja topeltroll
Senistes küüditamise käsitlustes on vähe tähelepanu pööratud küüditamislugude feministlikule aspektile. Olude sunnil pidid naised enda kanda võtma topeltrolli nii pere toitja kui ka lastekasvatajana. Mälestustelugudeski kordub ikka ja jälle kangelaslike emade ja vanaemade motiiv, mida lapsena Siberisse saadetud tänutundega meenutavad.
- aastal olid paljud mehed juba sõjas langenud, arreteeritud või Kaug-Põhja asumisele saadetud. Seega moodustasid märtsiküüditatutest enamuse just naised, lapsed ja vanurid. Kahe aasta uurimisreisidel on meiega kaasas käinud samuti just küüditatud naised.
Üks Siberis sündinud külalaul („Mats alati on tubli mees“ viisile) teatab samuti juba avasalmis: „Meid kodust kaugel viidud sai/ ja suurelt jaolt kõik naised/ me siin nüüd vapralt elame/ ja oleme kõik vaesed…“
Ja, pisut edasi: „Meid vene naised passivad/ kui uksest välja lähed/ nad tihti seda kardavad/ et neil ära võetaks mehed./ Meil kodu igatsus on suur/ jah see teeb tõesti piina/ siis lohutuseks võtame/ me üheskoos naps viina.“
Siberisse jäänud
/PILT_3/
Nagu sissejuhatuses mainitud, oleme kahe aasta jooksul leidnud ka Siberisse mahajäänud eestlasi. Erinevalt enam tuntud Siberi eesti küladest, mille moodustavad sinna välja rännanud maaotsijad (nt Ülem-Suetuk), ei moodusta nad sidusat kogukonda, vaid asuvad laiali pillutatult eri külades ja linnades. Nende lugudes annab tooni üksindustunne ja kahetsus, et pärast piiri sulgemist 1990ndatel on side kodumaaga järsult katkenud. Kuna neil ei ole keskseid organisatsioone või kultuuriseltse, ei ole neile ka Eesti riigi poolt suunatud mingeid haridusprogramme ega kultuuritoetusi. Nende lapsed ja lapselapsed on enamasti venekeelsed.
Põhjused, miks Siberisse jäädi, on tavaliselt isiklikku laadi – kas oli kohapeal juba tekkinud pere, tehtud karjääri või tundus, et Eestis ei oota enam midagi. Oli ka inimesi, kes rändasid 1950ndatel küll tagasi Eestisse, kuid ei kohanenud seal ja naasesid – nüüd juba vabatahtlikult – Siberisse. Nõukogude Eestis kehtis represseeritutele mitmeid piiranguid. Näiteks oli keelatud end sisse registreerida pealinna, endisesse elukohta või piiritsooni. See võis omakorda saada takistuseks soovitud kooli sisseastumisel või sobiva töö leidmisel. Taas tuli kohaneda keelekeskkonnaga. Ka ühiskonna silmis jäi mingi häbimärk kauaks külge. Neist tagasitulekuraskustet on seni suhteliselt vähe räägitud, kuid Siberist tagasitulek oli sageli keeruline otsus.
Palverännakud ja rituaalid
Tänapäeval on Siber suuresti eksotiseerunud – kauge ja metsik maa, millest Siberian Expressiga läbi kihutada, tops viina nina all ja Alla Pugatšova kõrvus mängimas. Olgu kujutluspildid millised tahes, tõsiasi on see, et eestlaste jaoks on Siber kogu aeg kusagil siin kõrval olemas. Osana meie kollektiivsest teadvusest, unistustest ja hirmudest, on ta omamoodi müütiline maa. Ja nagu iga müütiline maa, võib Sibergi olla palverännakute sihtkohaks.
Omamoodi palverännakul käisid need kuus daamigi, kes koos rühmitusega SLED enam kui 5000 kilomeetrit oma lapsepõlvemaale tagasi rändasid, et näha oma kunagisi kodukohti, taasleida lapsepõlvesõpru ja mängukaaslasi ning kogeda Siberi taimi ja maitseid.
Rituaalsus, mälu taasloomine performatiivse käitumise kaudu, on samuti oluline fookuspunkt „Siberi lapsepõlve“ kunstiprogrammile. Kollektiivselt jagatud emotsioonide, kindlate käitumismallide ja välismaailmast eraldumise poolest võib rituaalseks toiminguks lugeda kinokülastustki (Keeni jaam). Olulisel kohal rahvakombestikus on alati olnud (koos) söömine. Selleks pakuvad võimalust Siberi maitsetega sisustatud Keila ja Keeni jaamad. Üheks rituaalse mälestamise viisiks on ka laulmine. Meieni on jõudnud valik Siberis sündinud laule, mis olid seal osa igapäevaelust ja erinevates ühislaulmistest. Tartu raudteejaamas toimuvat Triin Kerge näitust „Siberi lapsed“ saadab ansambli Eeter tõlgendus neist küüditatute lauludest, mis endaga kodust kaasa toodi või kohapeal loodi. Näitusi saatva lisaprogrammi raames on meil plaanis korraldada ühislaulmisi koos loojutustamise ja põdrakanepitee joomisega.
/PILT_4/
Eestlased, suundugem eneseotsinguile mitte Indiasse, vaid Siberisse!
Näituseprojekt „Siberi lapsepõlv“
„Siberi lapsepõlv“ (25.03.–14.06.2019) on üks logistiliselt laiaulatuslikumaid kunstiprojekte, mis Eestis läbi viidud. Fotonäitustest, muusika- ja ruumiinstallatsioonidest töötubade ja vestlusõhtuteni – iga huviline leiab „Siberi lapsepõlve“ programmist midagi põnevat, mida külastada. Jaamades esitletavad kunstiteosed ja toimuvad sündmused on segu isiklikest kokkupuudetest Siberiga, nende kunstilisest tõlgendusest ning konkreetse jaamahoone/peatuse kohavaimust ja ruumispetsiifikast.
Näituste ja sündmuste seeria „Siberi lapsepõlv“ avab mälestusi märtsiküüditamisest läbi Siberis kasvanud või seal küüditatute peredes sündinud laste lugude. Näitused põhinevad rühmituse SLED kahe aasta jooksul Siberis kogutud materjalidel ning tihedal koostööl küüditatute kogukonnaga Eestis.
/PILT_5/
Üks Tapa jaama monumendikavanditest. Küüditatu Asta idee baasil valmistas monumendi joonise lapselaps Karl. Monumendi pealkiri on „Lootus“. Lapselaps Karl kommenteerib: „Tahtsin edasi anda hetke, kui mu vanaema on väike tüdruk ja vaatab gloobust ja näeb seal Eestit. See helendab vastu ja vanaema vaatab seda üllatunult. Vanaemal on seljas Siberi kleit, mis oli kokku pandud eri tükkidest. Gloobusel on näha punasega Venemaa, rohelisega Soome ja kuldselt helendab vastu Eesti, keskel on Läänemeri.“
PILTIDE PEALKIRJAD:
PILT_1: „Siberi laste“ Tiiu ja Elvi taaskohtumine lapsepõlvesõbrannadega. Sõit traktorikastis mahajäetud Kinzeli külasse. (Foto: Johanna Rannula, 2018)
PILT_2: Kaader filmist „Monument vanaemale“ ((2019) režissöör Ave Taavet) – kohalik volgasakslane aitab Katarinal paigaldada risti tema vanavanavanaemale Adriha külasurnuaial. (Operaator Carolyn Niitla, 2018)
PILT_3: Heino otsustas pärast vabaks saamist Siberisse elama jääda, sest oli kohtunud oma küüditatud volgasakslasest naise Minnaga. (Foto: Eva Sepping, 2017)
PILT_4: Foto küüditatud eestlaste laulupeolt Siberis 1955.
PILT_5: Karli monumendi kavand. (Foto: Katarina Meister)
PILT_6: Maastikuvaade Soni külale Idrinski rajoonis Krasnojarski krais. (Foto: Triin Kerge, 2018)