KAGUPIIRI KÜLAD: Setomaa taluarhitektuuri väljakujunenud põhijoontest peeti kinni 20. sajandi 60. aastateni, kirjutab Ahto Raudoja. Vabaõhumuuseumis avatakse mai lõpus Petseri lähistelt Lõkova külast toodud seto talukompleks. Ahto kirjeldab seto küla eripärasid.
Viimaste aastakümnete kiire maaelu muutumisega on Setomaal traditsioonilisi hooneid, talusid ja sellest sõltuvalt ka külade planeeringuid hakanud pöördumatult hävima. Õnneks on neid viimastel aastatel päris intensiivselt uuritud, valminud on mitu magistritööd, teaduslikke uuringuid ja artikleid. Mõni kuu tagasi sai kaante vahele ka raamat „Setomaa. Traditsioonilise arhitektuuri põhijooni“.
Esimesed seto küla kirjeldajad 19. sajandil
Esimesed kirjapanekud seto arhitektuurist on põgusad ja jäävad vaid paari aastasaja taha. Arvatavalt esimesed kirjalikud materjalid on toodud Chr. H. J. Schlegeli 10-köitelise reisikirja „Reise über Oberund, Nieder-Sachsen und die Ostsee nach Estland im Jahre 178*, 1801, 1807, 1815 und 1830” kuuendas köites, mis kajastab huvitavat reisi Pihkva kubermangus Irboska ja Petseri vahelisel seto asualal asuvasse S*** (arvatavasti Zalesja) mõisa juunis- juulis 1815. Seal märgib Schlegel, et seto külad on pisikesed, mitmes vaid 5–10 meeshinge. Elamud ja kõrvalhooned on eesti kombe kohaselt paigutatud ebareeglipäraselt, mitte ühte tänavasse nagu puhtvene külades. Hoonete kõrval on väike juurviljaaed ja kartulipeenrad. Kõike ümbritseb tara (Schlegel 1831: 116–119, 127–128). Enamasti on külas ühissaun, kuid mõnel perel on saun ka omaette.
Seejärel tuleb kirjalikes allikates sel teemal tükk tühja maad (või pole see uurijatele teada), kuni Setomaa vastu hakkab huvi tundma suurmeister Jakob Hurt, kes peamiselt uuris ja talletas küll setode suulist pärimust, uuris rahvastiku paiknemist ja koostas nende põhjal setode asualade kaarte. Siiski, peale selle tõi ta oma ülevaadetes ära ka setode materiaalse kultuuri iseärasusi ja eripärasid – näiteks 1904. aastal Helsingis ilmunud teoses ,,Über die pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen“ toob ta muu jutu seas ära ka setode ehitiste iseloomulikud jooned. Nendeks on näiteks see, et eluhoone mõlemas otsas on elutare ja vahel eeskoda ehk seenine. Viimane olevat märksa suurem kui eeskojad mujal Läänemere maades ja tarvitatavat seda üldiselt kolikambrina ehk suve ajal ka magamiseks. Talvel on ta külm. Peale selle nimetab Hurt eluhoonet, millesse kuulub ainult üks elutare ja selle ees seenine. Harva tulevat ette rehetubasid elutubadena. Rehi ja saun on mõlemad tavaliselt eluhoonest eraldi ja sellest eemal. Väikeseil ja jõuetumail perekondadel on sagedasti ühised rehed ja saunad. Tare põranda alla tehakse kelder. Eluhoone vastu ja neljanurgelise hoovi teisel küljel asuvad väikesed hooned nagu aidad, tallid ja küünid. Hoov olevat harilikult suurem ja erihooned kaugemal üksteisest kui venelastel.
20. sajandi esikümnendid
Põgusalt käsitlevad 19.–20. sajandi vahetusel setode arhitektuuri Willem Buck (1909) ja August Suurkask (1913). Publitseeritud materjalidest olulisemaks saab siiski Ilmari Mannineni artikkel „Setude ehitused”, mis ilmus Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus 1925. ja 1926. aastal. See kirjatöö annab ülevaate kogu Setomaast. Artikkel kajastab 1923. ja 1924. aasta välitöö materjale, mille käigus autor käis läbi peagu kõik Setomaa vallad v.a Laura vald; Mikitamäe vallast käidi vaid kahes külas (Suurõ-Rõsna ja Soelaane). Kindlasti üheks tähtsamaks osaks Mannineni artiklis on talu põhiplaanide väljatoomine ja jaotuse neli põhitüüpi, mis on kasutuses tänapäevani ja kohane ka siin ära tuua.
1. Välishooned on eluhoone suhtes paigutatud ilma kindla korrata; hoov on võrdlemisi lahe, sagedasti mitte igalt poolt umbne (nn vabaplaneering – A.R).
2. Välishooned ja eluhoone on paigutatud nelinurka, nende vahele jääb kaunis kitsas umbne hoov (kinnise hooviga planeering – A.R).
3. Hooned on kolmes paralleelses reas, välishooned eluhoone mõlemal pool: ühel pool laudad, teisel aidad ja varjualune (-sed). Kummalegi poole jääb hoov (3- ja 2-realine planeering ‒ A.R).
4. Eluhoone tagaküljes on umbne tahr, eespool lahtine hoov. Manninen täpsustab, et neljas tüüp on õigupoolest kolmas tüüp poolikul kujul.
Setomaal on enam levinud siiski neist mainitutest kolm planeeringutüüpi: vabaplaneering, kinnise hoovi ja kolme paralleelse reana asetseva planeeringuga talud.
Nii nagu ka tänapäeval, mainib juba ka Manninen, et endised ehitusviisid on hooga hakanud lagunema. Maa kruntidesse jagamine on põhjuseks, miks paljud kolivad külast välja ja seavad hooned uuele kohale üles oma heaksnägemise ja tarviduse, mitte enam nii suurel määral kui enne traditsiooni järele.
Mannineni mainitud kruntimine on suurim protsess, mis muutis viimase sajandi jooksul Setomaa asustuspilti ja see käivitus Setomaa Eesti Vabariigiga liitumisega. Seoses hingemaade kruntimisega 1920.–1930. aastatel kolisid paljud pered külast välja uuele krundile, misjärel kaotasid paljud külad oma senise ilme. Senine kompaktne asustuspilt muutus oluliselt hajusamaks. Ka krundile rajatud talude ilme erines senisest traditsioonilisest ehitusviisist. Samas säilis hoonete kaasavaraks kaasa andmine ja tihti paiknesid need nn krunditalud küladest eemal, aga hooned ehitati ikka vanu tavasid silmas pidades.
Seto iseloomulikud külatüübid
Üldiselt iseloomustab Setomaa külasid korrapärasus ja kompaktsus. Koguteoses „Setumaa“ (1928) nimetatakse ühe põlise külavormina sumbküla, kus taluõued ja hooned paiknevad korrapäratult kobaras üksteise kõrval ja mis oli iseloomulik eeskätt Setomaa lääneosale. Tänapäevalgi on paljudes Setomaa piirkondades valdavad sumbkülad. Meremäe valla läänepoolses osas on levinud väikesed sumbkülad: Melso, Tedre, Vasla, Hilana jt. Põhja-Setomaa tüüpiliseks sumbkülaks on peetud Perdaku küla.
Teine Setomaal laialt levinud külatüüp on tänavküla. See tüüp on tavalisem Setomaa idapoolsetes valdades (eriti endistes Satseri ja Vilo valdades), kus esineb selgel kujul venepärast tänavküla(nt Ton´a, Kundruse). Sellise külatüübi puhul paiknevad hooned tee suhtes kindlaks määratud asendis, kas nelinurkselt ümber hoovi või kolmes paralleelses reas. Setomaal leidub ka ridakülasid, kus tänav käib kallaku äärel ja elumajad asuvad otsad tänava poole (nt Unkavitsa).Nikolai Remmel nimetab vene elanikkonnaga idapoolsetes valdades kõige sagedamini esineva külatüübina tänavküla; teisena teestiku sõlmkohtades tekkinud kodarküla, mille keskel on mõnel pool väljak. Metsastes piirkondades leidus ka hajakülasid.
Arvuliselt on kõige rohkem kääbuskülasid. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Setomaal uurimisreise teinud Jakob Hurda sõnul koosnes tavaline seto küla vaid kolmest-neljast talust ning ka koguteose „Setumaa“ andmetel olid Setomaale iseloomulikud üpris väiksed külad. Hurda järgi oli 1902. aastal Setomaal 250 setodega asustatud küla.
Suuremates sisemaa külades oli sel ajal 10‒25 talu. Näiteks Meremäe piirkonna suuremad külad olid Miikse 16, Obinitsa 10, Serga 15 ja Küllatüvä 30 taluga. Pihkva järve rannikul, venelastega asustatud piirkondades, olid külad suuremad (40‒75 õue) ning väga tihedad ja kompaktsed. Rannakülade arengut mõjutas peale etniliste mõjurite tugeval määral põllumajandusliku maa äärmine vähesus, millest jätkus vaid juurviljaaedadeks, ning juhtiv majandusharu oli kalandus. Nii rannakülad kui ka sisemaa külad hakkasid märgatavalt kasvama 19. sajandi lõpukümnenditel. 20. sajandi algupoolel olid suuremad külad koondunud Riia-Pihkva kivitee või Petseri-Pihkva raudteeliini ümbrusesse.
Seto külade suurus
Teadaolevalt kõige rahvarohkem periood Setomaa ajaloos olid 20. sajandi esimesed aastakümned, mil külad kasvasid väga tihedateks, paljud neist ka suurteks. 1922. aasta andmetel oli Petserimaal kokku 668 küla, milles oli keskmiselt 14,7 elumaja küla kohta (Remmel 1935).
Nii mõnigi suurem küla oli rahvasuus jagatud „otsadeks“. Näiteks Uusvada külas olid Ala ots, Volja ots ja mõisa ots, küla keskel aga ühine tsässon. Osaliselt oli sellise jaotuse põhjuseks keset küla jooksev vallapiir. Oli ka neid külasid, mis olid pooleks jagatud loodusliku piiriga: näiteks Kossolka küla poolitas sügav org ning üht külapoolt loeti vaesemaks, teist rikkamaks.
Samas olid mõned külad ka väiksemad: näiteks Saptja külas oli 1970. aastail kuus-seitse talu, mis paiknesid kahel pool piklikku muruplatsi, üksteise lähedal ja otsaga muruplatsi suunas. Nüüdseks on enamiku külade planeering paljude talude hävimise tõttu muutunud.
2000. aastatel tehtud uuring näitas, et Setomaa külade keskmine suurus on 7,6 talu, mis on peaaegu poole vähem kui 1922. aastal. Siiski on setod oma konservatiivsusega suutnud säilitada paljugi aastasadadega väljakujunenud asustuspildist ja külatüüpidest.
Õnneks on Setomaa külasid viimastel aastatel päris intensiivselt uuritud, valminud on mitu magistritööd, teaduslikke käsitlusi ja artikleid.
2000. aastatel tehtud uuring näitas, et Setomaa külade keskmine suurus on 7,6 talu, mis on peaaegu poole vähem kui 1922. aastal.
Seto küla nägu
Ahto Raudoja kaardistab Seto külaplaneeringu põhitüüpe.
Vabaplaneeringuga eestipärane avatud õuega tüüp on enam levinud Petserist lääne pool, peamiselt praeguse Meremäe valla territooriumil, aga hajusalt leidub seda tüüpi talukomplekse ka mujal Setomaal. Sellise planeeringuga talu peetakse selgelt Eesti-mõjuliseks. Maja on fassaadiga tänava poole. Maja taga või maja kõrval on majandushooned. Erinevalt teistest õuetüüpidest ei ole õu vabaplaneeringu puhul piiratud ja väravad puuduvad. Selliseid talusid leidub nii külades kui ka krunditalude puhul.
Kinnise hooviga talutüüpiiseloomustavad omavahel nurgeti kokku ehitatud taluhooned. Hoonetevahelised avad suletakse väravate ning palkaedadega nõnda, et moodustub täielikult suletud hoov ehk nn kindlushoov. Uurijad on toonud välja, et Lääne-Setomaal on hoovid suuremad, samas kui idapoolsele Petserimaale on iseloomulikumad väiksemate hoovidega kinnised õued. Selle planeeringu puhul ei pruugi hooned paikneda üksteise suhtes täisnurga all. Hea näide sedalaadi talust on Tobrova külas paiknev Luikjärve talu.
Kolmerealise planeeringu korral asub elumaja alati keskel, otsaga tänava poole. Ühele poole maja (tänava poolt vaadatuna vasakule) jääb lautade rida. Teisel pool elumaja on aidad koos varjualuste ja/või küüniga. Maja (tarõ) ja aitade vahele jääb nn puhas õu ehk moro, elumaja ja lautade vahele nn must õu ehk tahr. Puhas õu on tunduvalt suurem kui must õu, mille laius võib ulatuda paarist meetrist 5‒6 meetrini. Elumaja ja aidarea vahelises palkaias on suur sõiduvärav ja väiksem jalgvärav. Ka eluhoone ja laudarea vahel on aed, milles oleva värava kaudu aetakse loomi nn musta õue ja lautadesse. Setomaa lõunapoolsetel aladel, kus paljandub Devoni paekivi, on aiad sageli paekivist.
Mannise sõnul leidus kolmerealise planeeringuga talusid 1920. aastate alguse Petserimaal kõige selgemal kujul Vilo vallas. Praegu on neid kõige esinduslikumal kujul näha Venemaa territooriumile jäävas Voronitsa külas ja selle ümbruses. Kolmerealine planeering on säilinud ka mitmes tänapäeva Eesti territooriumile jäävas külas (Ton´a, Verhulitsa, Mereküla) jne.
Kaherealine tüüp oli tavalisem Järvesuu, Satserinna ja Vilo valdades.
Seto taluõuede tüüpide levik oli mõneti korrelatsioonis külatüüpide levikuga. Tänavkülades olid kitsad hoovid tingitud talude paiknemisest tihedalt üksteise kõrval. Neis piirkondades, mida iseloomustas pigem hajaasustus või sumbkülade levik (nagu Lääne-Setomaal), olid ka taluõued suuremad. Võrreldes vene küladega on setode taluõued olnud suhteliselt avaramad.
Lisaks oma külade ja talude planeeringule on võrreldes muu Eestiga erandlikud ka Setomaale väga iseloomulikud talude suured väravad, päälikuga aidad ja Mandri-Eesti vanimad palkehitised – tsässonad. Et nendega lähemalt tutvust teha peab ise Setomaad külastama või siis kirjandusest abi otsima.
Tükike Setomaad Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumis
Juba enam kui 30 aastat tagasi oli plaan tuua Setomaalt Vabaõhumuuseumisse iseloomulik talu.
Talu toodi tolleaegsest Petseri rajoonist, põlisest seto külast Lõkovast (tänavküla planeeringuga küla). Toodi kolmerealise planeeringuga talukompleks. 2013.–2015. aastal saigi püsti (koopiana) see Setomaa kohta suur talu – Vanatalo. Talu nagu mainitud on kolmerealise planeeringuga. Suured on nii hooned kui ka talu ise, mis oli omal ajal väga suur – 29 hektarit. Nii suured talud olid Setomaa kohta erandlikud.
Esinduslik on maakividest laut; sellised maakividest ehitised hakkasid levima alates 19. sajandi lõpust, kui tekkisid lausa kutselised meistrid, kes ehitasid oma kodukandis, aga ka kaugemal, lausa sadade verstade taha käidi tööle. Selliseid meistreid oli teada just palju Pankjavitsa vallast ja Vanatalogi asus Pankjavitsa vallas. Lisaks selle kandi kuulsatele kivimeistritele on Setomaale olnud iseloomuk ka puitspitside kasutamine hoonete fassaadidel ja nii on ka sellel Vanatalol mitmeid kaunistusi. Lisaks silmailule saab vastavatud talus ka selga soojendada piirkonnale iseloomulikul ahjul, millel ei puudu ka leso ega ahopääline.