KOOLITATUD KOERALE: Leelo Tungal on kirjutanud mitu poppi raamatut, ühest neist tegi Moonika Siimets filmi „Seltsimees laps“. Kultuurikoer Saba vaatas filmi ära ja niuksus vaimustusest. Aga päris kõigest ta aru ei saanud. Koer on ikkagi sellest sajandist, film aga eelmisest. Lapseni ulatub koer hästi, nii ta siis küsis seltsimees lapselt Helena Maria Reisnerilt 1950ndate kohta. Laps vastab väga hästi, aga ikkagi üritab seltsimees Helena lihane ema, võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta, päästa veel, mis päästa annab.
Kes need tiblad on?
Helena Maria Reisner (H.M.R): Need olid need NKVD-lased, kes Venemaalt Eestisse saadeti.
Liisa Pakosta (L.P): Venemaa enda inimesed kannatasid veel kõige rohkem, nendesamade kommunistlike jõustruktuuride kuritegude pärast.
Mis on NKVD?
H.M.R: Need olid hästi kurjad inimesed, kes panid inimesi vangi selle eest, et nad olid varem olemas olnud, Eesti Vabariigis tublid olnud. Näiteks Leelo ema oli kooli direktor ja kodutütarde juht. Ja isa Tambet (Tambet Tuisk kehastab Leelo isa) oli võitnud jooksmise eest medaleid. See on küll väga imelik, et selle eest vangi pandi või lausa ära tapeti. NKVD oli nagu kurjategijad.
L.P: Olidki kurjategijad. Tegu oligi inimeste üle poliitilise järelevalve riikliku struktuuriga, lühend tuleb sõnadest Narodnõi Komissarjat Vnutrennõh Del. Vabas Eestis on põhiseadusega kaitstud iga inimese õigus oma poliitilistele veendumustele. Võrdse kohtlemise seaduse järgi ei tohi mitte kedagi töölt eemale tõrjuda, isegi ei tohi tööl halvasti öelda, ole sa EKRE või kelle tahes toetaja või liige. Niipea kui hakatakse arvama, et poliitilise kuuluvuse või poliitiliste eelistuste tõttu tohib kedagi tõrjuda, ongi samm lähemale astutud NKVD-taolistele repressiivorganitele. Olge valvsad!
Miks sa pidid ütlema, et sina oled „seltsimees laps“ ja sina ei tea midagi?
H.M.R: Üldiselt tahtis seda mu filmiisa Feliks, kes ei tahtnud, et ma tema spordiauhindadest räägiksin. See, et ma olen just „seltsimees laps“ ja ei tea midagi, selle mõtlesin ma ise välja. Leelo mõtles. Aga kõigepealt mõtles selle välja bussis konduktor. Konduktor on selline inimene, kes müüb bussis pileteid, päris vanasti oli nii.
L.P: Inimeste järel luurati ja iga pisemgi asi võis tähendada mahalaskmist. Polnud õiglast kohtupidamist, sõnavabadust ja kinni võeti ikka tervete perede kaupa. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest ka, 1970–80ndatel, kuidas lapsed ei tohtinud kuskil ega kellelegi rääkida, mida kodus räägitakse või kuidas tegelikult on. Siis oli tohutult põnev, kui sai sõbra juures Vabadussõja ajaloo raamatut käia ümber kirjutamas, kaardid joonistasin läbi kalka. Selliseid asju ei tohtinud jälle oma vanematelegi iitsatada, muidu oleks nad muretsema hakanud. Sa ei kujuta ette, kui hea asi on sõnavabadus!
Miks uurija Varik ütles Leelole, et kui sa isa medaleid talle näitad, siis tuleb ema tagasi?
H.M.R: Varik mõtles filmis igasuguseid tempe välja. Ta küsis mult medaleid, et isa vangi panna, aga kuna ta teab, et isa mitte mingil juhul sellest lapsel rääkida ei lubanud, siis ütles ta, et kui sa medalid mulle annad, siis aitad sa oma ema ka. Ta tegi seda, et last meelitada.
L.P: Laste ärakasutamine oma vanemate vastu on veel eriti jäle. Meelitavad ka kommionu või hunt Punamütsikese loost! Tegelikult tuleb ka vabas Eestis lapsi õpetada, et nad ei tohi lasta kõiksugu kahtlastel tüüpidel end meelitada.
Mis see vene värk on?
H.M.R: Okupatsiooniga tuli siia palju vene inimesi ja nad pandi eestlaste kodudesse elama. Nad olid teistmoodi. Näiteks seal filmis naine käib öösärgiga Raekoja platsil. Ja kolhoosid olid vene värk. Sinna viidi kõik vasikad ära.
L.P: Vene kultuur on tegelikult imeline, tohutult rikas ja võluv. Siia Eestisse saadeti osa inimesi käsu korras, no ja sa võid ise mõelda, et kui kuskil anti kolhoosiesimehele korraldus, et pead kümme hinge ära saatma, kas ta siis neid kõige targemaid ja töökamaid jalust ära saatis… Haridustaseme erinevus eestlastega oli ikka väga suur. Nii et lõpuks tähendas see „vene värk“ kõike, mis oli ligadi-logadi, ilma peremehetundeta, silmatorkavalt rumalasti tehtud või kus inimelu ei maksnud midagi. Aga Venemaalt tulid siia ka inimesed, kes olid parimad ja kõige targemad, sest Eesti oli rohkem lääne moodi. Nad ei sallinud ka seda vene värki.
Kas venelased on halvad?
H.M.R: Igas maakonnas on nii halbu kui ka häid inimesi. Venelastega on samamoodi, sest ka kahjuks Eestis leidub halbu inimesi. Näiteks need, kes narkootikume müüvad või purjus peaga autoga sõidavad, nad ju ka võivad inimesi tappa.
L.P: Jah, headus ei küsi sellest, mis sulle passi kirjutatud on. Sa tahtsid vist öelda, et igal maal on nii häid kui ka halbu inimesi, aga sedasi on õige öelda ka maakondade, kubermangude ja oblastite kohta. Eesti on nii väike nagu üks küla.
Mis on okupatsioon?
H.M.R: See on siis, kui ei saa asju vabalt teha. Kui sa pead laulma näiteks neid laule, mida Moskvast kästakse laulda, või kui ainult kommunist saab olla õppealajuhataja. Või kui sul kästakse oma naisest ära lahutada.
L.P: Nojah, kui üks riik on teise ära vallutanud ja siis püüab vallutatud maa inimesed ka nagu orjaks teha. Et nad ei mõtleks enam vabadusest.
Mis on surmahirm?
H.M.R: Surmahirm on see, kui näiteks keegi kardab, et ta tapetakse varsti. Aga ka see, kui sa oled juba vana ja kardad surra, aga nii see elu käib ja kellelgi pole surmast pääsu.
L.P: Me ema pinginaabri isa oli Martna kooli juhataja ja ta lasti sealsamas kooli ees maha, kui pinginaaber oli kaheksakuune ja tema vanem õde kolmeaastane. Kui inimesi lihtsalt maha lastakse, siis ongi igal pool surmahirm. Vanadusega on teistmoodi. Vanadus on loomulik, mahalaskmine loomuvastane.
Miks Stalini surma järel sai osa inimesi Eestisse tagasi tulla?
H.M.R: Seda peab teadma jah. Meil osteti filmi jaoks isegi vasikas, ja siis oli, kuidas laudas tuleb see uudis, et Stalin on ära surnud, ja me filmisime seda küll, aga see ei läinud lõpuks ikkagi filmi sisse. Nüüd on teised lapsed seda ka küsinud, et mis seal lõpus siis õieti juhtus.
L.P: Hirm muudab inimesi. Stalin oli hirmuvalitseja ja kui ta lõpuks suri, siis tõmmati natuke neid kommunismi kuritegusid tagasi. Osa väljasaadetuid sai tagasi tulla, aga osa oli juba surnud.
Miks vanaisa ja vanaema siis tantsima hakkasid, kui sa Musta Meest akna taga kartsid?
H.M.R: Minu vanaema ja vanaisa seal filmis tantsisid, sest nad tahtsid mind lohutada ja ehmatusest rõõmustada. Rõõmus tuju ikka aitab, kui on raske. Filmis isa ütles kogu aeg: „Selg sirgu ja lõbuslahke nägu pähe!“
L.P: Norutamine ei aita jah, tolku sellest pole. Aga kui keegi suudab ka väga raskes olukorras tuju üleval hoida – siis sellest on nii palju abi!
Aga kas Vene okupatsioon oli halb või on praegu halvem elada?
H.M.R: Kindlasti on praegu parem elada, sest Eesti on vaba.
L.P: Ja-jah!
Kuidas sinu arust lapsed siis päriselt elasid?
H.M.R: Lastel oli väga keeruline. Neil võis kogu aeg keegi vanemad minema viia, nad ei tohtinud midagi teha, neil oli vähe asju ja nendega ei räägitud. Nad pidid kandma raskeid mantleid ja sukatrippe.
L.P: Raske mantel villasest riidest ja karusnahakraega oli soe ning pidas vastu mitu last. Praegused on tehtud naftast ja peavad väga vähe vastu.
Miks filmis Leelo siis, kui ema tagasi tuleb, ei rõõmustagi nii väga?
H.M.R: Leelo ei tundnud lihtsalt oma ema ära. Vahel isegi mina kardan, kui pole kedagi kaua aega näinud.
L.P: Külm, nälg, üleelamised, inimene muidugi näeb teistmoodi välja. Aga kaasajalgi muutuvad need, kes vabast tahtest teises hüvas riigis õpivad või töötavad. Isegi neil on sageli põhjendamatult raske tagasi tulla. Kõiki tegelikult väga oodatakse tagasi.
Miks Eestis koolidirektorid tapeti või vangi viidi?
H.M.R: Eestis viidi alguses jõukad ja tublid inimesed Siberisse või tapeti ära. Asemele pandi vene inimesed. Laisad olid rumalad, nad arvasid, et nõukogude riik on päriselt hea. Targad said aru, et nõukogudemaa on kuritegelik.
L.P: Maa soola hävitamisega püüti rahvast murda, koolide tähtsus ja tähendus ongi üüratu, ja kool sõltub palju juhist. Aga hiljem hoidsid paljud õpetajad ikkagi vaimsust üleval, oli siis kooli juht milline tahes.
Mida koerad sellel ajal oleks söönud? Süüa oli vist vähe?
H.M.R: Ma arvan, et koerad võisid näiteks toidujäägid ära lakkuda. Siis ei müüdudki koeratoitu.
L.P: Meil vanaema ei usu siiamaani, et koer võiks mingeid poekrõbinaid nautida. Kui hädaga annab, siis segab hakklihaga ja leotab puljongis.
Kas need suhkruga leivad olid head?
H.M.R: Jah, väga. Ma sain ka mõne ja vahepeal teen kodus salaja endale ka.
L.P: Siis ei olnud magusat nii palju, nagu on nüüd. Praegu saad suhkrut igalt poolt mujalt ka, nii et pea ikka hoogu!
Kas tegelikult oleks olnud lahe pioneer olla – ikkagi koos asjade tegemine, seltskond, sõbrad?
H.M.R: Pioneer oleks pigem veelgi lahedam praegusel ajastul olla. Aga mina olen hundu-skaut ja see on peaaegu sama asi mis pioneer ja see on väga tore.
L.P: Sa oled skaut, sest sa tahad, mitte seepärast, et sa pead. Ja sa saad edasi õppida sõltumata sellest, kas sa oled skaut või mitte. Selles ongi erinevus pioneeridest.
Kuidas sa selle filmi koeraga – Sirkaga – läbi said?
H.M.R: Minu filmikoer ehk Bolt oli väga tore. Kuulsin alles hiljuti, et Bolt on Eesti targim koer ja seda ta on. Meie Nora on ka väga tark.
L.P: Päriselt oli Leelo lapsepõlvekodus eesti hagijas. Ka meie vanavanematel olid eesti hagijad. Aga filmimiseks nii tarka eesti hagijat ei leitud, kes oleks nõus olnud uurijat hammustama.
Kui sa saaksid oma elus ajas tagasi minna, siis mis aega sa tahaksid minna ja miks?
H.M.R: Ma arvan, et läheksin oma surnud vanaisa juurde, kes suri peaaegu siis, kui ma sündisin, seega ma pole teda kunagi näinud, aga väga tahaks.
Miks sünnipäeval filmivanaisa ütles, et Stalini jaoks ei pea eesti rahvas küll kurvastama, vaid et peab lõbus olema hoopis?
H.M.R: Sellepärast, et kui elu on raske, ei saa alla anda, vaid peab võitlema, kuni saad õnneliku lõpu.