“Ajakirjanduse kolletumine” on löökmõiste, mida armastatakse kasutada, kuid mille sisu võib erinevatel kasutamiskordadel olla õige erinev. On tõsi, et tuleks sellistel juhtudel täpsustada mõistet “ajakirjandus”. Tundub, et kolletumisest kõneldes tuleks eelkõige rääkida kommertsmeediast, neist väljaannetest, mis kujutavad endist kasumile orienteeritud ettevõtteid. Kuid mitte ainult.
NÜANSITUNDLIKKUSE TAANDUMINE
Mind nukraks tegev probleem tundub olevat laiem, kuigi see ilmnes selge ja tajutava kvantiteediga just mitmete kommertsväljaannete internetiversioonides – või siis internetis “asuvates” väljaannetes. Tuleks ehk tõesti arvestada nende ajakirjanike väidetega, kes püüavad öelda, et ühe ajalehe paberversioonil ning netiversioonil on tuntavad vahed – seda ka “kolletumise” aspektist lähtuvalt. Kuid nähtus, millele tuleks tähelepanu pöörata, tundub “kolletumisegi” dilemmast laiem. Okei, mindki häirivad Postimehe netiversioonis tõsise loo kõrval ilmuvad uudised ? la “Anu Saagim käis poes” või “Beatrice ei käinud poes”, kuid laskem neil poeskäijatel praegu olla.
Netikommentaariumide kohta käibib samuti üldlevinud mõiste “virtuaalne peldikusein”. Sellise nimetuse põhjused on teatavasti selged – eelkõige paljude kommentaatorite sõnavara pärast. Aga sõnavara üksi ei ava tervet probleemi – teatud sõnavaraga kaasneb tihtipeale (NB! mitte alati) kaks tendentsi. Esiteks – paljude kommentaatorite võimetus meeleseisundiks nimega enesekriitilisus. Teiseks – nüansitundlikkuse taandumine või lausa kadumine paljudest kommentaaridest, mis väljendub näiteks kommenteeritava loo mõne aspekti kontekstist väljarebimises või suisa terve loo lohakas lugemises (või mittelugemises). Need kaks aspekti on muidugi omavahel tugevasti seotud.
PÖÖBELLIKU SEISUNDI PEALETUNG
Kuid mu eesmärk siin ei ole rappida kommentaatoreid. Las nad olla. Teatavasti esineb selles üldjoontes haiglaslikus ruumis ka asjalikke ning pealugu rikastavaid arvamusi, kuigi mõne “peldikuseina” apologeedi väited, mille kohaselt vaid näiteks iga kümnes kommentaar on solvav, tundub mulle küll olukorda ilustavana.
Nüüd siis aga probleemi keskmeni. Tundub, et selline pööbellik meeleseisund, mis kommentaariumides segamatult ringi liigub, hakkab vaikselt, kuid üha kindlamalt jõudma oma nö “loomulikust” ruumist välja – aladele, mida nimetatakse “kvaliteetajakirjanduseks”. See hakkab hiilima inimestesse, keda ollakse harjunud pidama oma ala, ajakirjanduse, professionaalideks. Toon ühe näite – ja mitte kommertsmeedia vallast. Paraku pean selles näites puudutama vabadussõja samba dilemmat. Siiski sooviga mitte võtta seisukohta samba suhtes, vaid pigem näidata, kuidas keskustelu samba teemal võimendas mu meelest pööbelliku meeleseisundi imbumist professionaalse ajakirjanduse keelekasutusse.
PURK JA KUNST
Näide. Ühes toonases “Rahva teenrite” saates kasutas Ainar Ruussaar samba vastu mõtlevate loomeinimeste puhul levinud mõistet “purkisittumine”. Tõsi, ta kasutas seda mõistet “leebemalt”, “peenetundelisemalt” – “sittumise” asemel kukkus ta huulte vahelt sõna “kakamine”. Tema loogika oli siis selline – näete, seisavad ilusa samba vastu, aga purki kakamine neile meeldib.
Ruussaar on kahtlemata oma ala asjatundja, kuid tema jutu sisul ja mingis mõttes ka vormil polnud tol hetkel suurt vahet esimese ettejuhtuva anonüümse netikommentaatori jauramisega. Muide, tuleb rõhutada, et tegu on saatega “Rahva teenrid”, mille nimigi (“teenitakse” ikkagi “rahvast”) peaks viitama sellele, et asi on tõsine, mitte kerglane. Ometi – Ruussaare väites ühines enesekriitika puudumine nüansitundlikkuse puudulikkusega. Viimane tundub väljenduvat teadmatuses “purki kakamise” tagamaadest – või soovimatuses seda teada. Ma ei räägigi siin niivõrd tõsiasjast, et selle ülikulunud nimetuse tinginud õnnetu teose õnnetu autor on muide eelkõige video- ja maali-, rõhutan, maalikunstnik. Kusjuures, nii tehniliselt kui ka sisuliselt igati arvestatav maalikunstnik, kes on oma töödes näiteks käsitlenud nii sotsiaalseid kui ka metafüüsilisi küsimusi. Aga see selleks.
OMA NABA SILITAJA
Pigem võiks siin küsida – miks on vaja siduda samba vastased ühte punti “purki kakamisega”? Mulle tundub, et ajakirjanik suutis sedasi öelda eelkõige seetõttu, et tal pole piisavat ettekujutust praegusest eesti kunstist ning vähemalt osadest vabadussõja samba problemaatikaga seotud argumentidest ja ajenditest. Kuid teadmatus ajakirjanikku ei seganud. Midagi sarnast sooritas EPLi ajakirjanik Heiki Suurkask, kui ta tekitas kummalisi paralleele sambavastasuse ja ateismi ning seejärel ateismi ja stalinismi vahele. Selliseid mõttekäike võiks nimetada rohmakalt üldistavateks, tegelikke nüansse mittearvestavaks, kusjuures polegi enam tähtis, kas neid nüansse ei nähta tahtlikult või tahtmatult.
Samas, sellises sõnastuses selliste väidete ilmumine “Rahva teenritesse” polegi lõpuks üllatav, sest saate tegijad pole kunagi varjanud seda, et nad on endist väga heal arvamusel. Kuidas muidu käsitleda tõsiasja, et üks saate tegijatest, Aarne Rannamäe, korraldas enda juhitud telesaates “Vabariigi kodanikud” vestluse, mille ajendiks oli küll “Rahva teenrite” ajaline vastupidavus, kuid samas sai teleekraanil vägagi “objektiivselt” silitatud oma naba.
Ma ei taha väita, et enesekindlus on negatiivne nähtus või et ükskõik missugune enesekriitilisus on alati tervitatav – ei, püüan eos juba tõrjuda rohmakaid süüdistusi ning väita, et igasugust avalikku mõtlemist ja mõtestamist võiks vaadata teatud harjutusena, kus mõõduka enesekindluse ja mõõduka enesepeegelduse vastasmõju aitab diskussioonis tasakaalu säilitada.
ASJADE IMBUMINE
Kuna see jutt võib paljusid ajakirjanikke vihastada (miski ei vihasta eneseimetlejat rohkem, kui kahtlemine tema eneseimetluse kohasuses), siis olgu mainitud, et pööbelliku meeleseisundi imbumine valdkondadesse, kus seda ei tohiks leiduda ega esineda, ei piirdu vaid kvaliteetajakirjanduseks peetavaga.
See imbub otsapidi ka kultuurivaldkonda.
Kuid see on juba omaette teema.