BOTAANILISELT KIRJU ILM: Tallinna Botaanikaaia ülevaatesari taimede iseäralikku ning huvitavasse maailma. Jaan Mettik räägib sarja esimeses loos taimede armuelust ning kasutab näidiseksemplaridena Botaanikaaia talviseid õitsejaid. Fotod: Sille Janson, Jaan Mettik.
Eesti-taolises ontlikus, luterliku taustaga riigis on seks midagi sellist, millega tegeletakse tavaliselt pimedas ja teki all ning veel parem kui pimedal aastaajal ja öösel. Tallinnas Pirita kloostri taga metsas käib see aga 24/7 ning lisaks ka võimsate lampide valgel.
Meil metsas väike majake
Kui kellelgi jäi sissejuhatusest mulje, et kusagil Metsakalmistu kandis on avatud miski lõbumaja, siis nemad peavad pettuma. Igaüks mõtleb vastavalt oma rikutuse astmele. Mina tahtsin siinkohal rääkida hoopis liblikatest ja …lilledest. Me ei mõtle sellele küll sageli, aga tegelikult on kõik õied taimede paljunemisorganid ning just neile ehitas papa Linné XVIII sajandil üles kogu taimesüstemaatika.
On küllalt tõenäoline, et just sel riivatuvõitu põhjusel sai Linné süsteem ka üldtunnustatuks. Seksiteemadega saab ju ikka tudengite tähelepanu köita ja on loogiline, et Linné õpilased ja hiljem nende õpilased seda hiljem oma töös kasutasid. Isegi Charles Darwini vanaisa Erasmus kirjutas Linnést inspireerituna 1789. aastal erootilise luuletsükli „Taimede armuelu“ („The Loves of Plants“). Loomulikult ei tähenda see, et Linné süsteemil oleks vaid šokiväärtus; see oli siis ja on osalt siiani parim teadaolev viis, kuidas taimemaailma kaoses korda luua.
Isased, emased ja muud
Taimed ise ei aita aga sugugi kaasa sellele, et inimesed nende armuelu korrastada püüavad. Pigem vastupidi. Nemad teevad kõik selleks, et teadlaste tolmukatel-emakatel põhinev süsteem lootusetult segi lüüa. Võtame kasvõi pealtnäha lihtsa teema – sugu.
Kui asi järeltulevat põlvkoda puudutab, on loomariigis asi üldiselt lihtne. On isased ja emased ning kui need õigel ajal õiges kohas kokku saavad, on pärast mõningast nahistamist oodata järeltulevat põlvkonda.
Taimeriigis on aga asi palju põnevam. Loomulikult on liike, kelle ühel eksemplaril on isas- ja teisel emasõied, aga võimalikud on ka kõik vahepealsed variandid. Taimed, kellel on isas- ja emasõied ühel eksemplaril; hermafrodiitsed taimed, kellel on mõlemasugulised õied; taimed, kellel on natuke isaseid ja mõlemasugulisi õisi või emaseid ja mõlemasugulisi õisi… Üdiselt loetakse enamlevinud soovariante kokku vähemalt 7.
On ju tore teooriast rääkida, aga näited otse elust on palju paremad. Järgnevalt kasutan selleks otstarbeks mõningaid Tallinna Botaanikaaia talviseid õitsejaid.
1 kuni 31
Sugude mitmekesisuse osas on vaieldamatuks rekordiomanikuks harilik papaia (Carica papaia). Targad botaanikud on kokku lugenud, et sellel Lõuna-Ameerika troopikast pärit puul võib eri sugusid olla suisa 31. Näib, nagu oleks tal kas tõsine identiteedikriis või tõeliselt kompleksivaba suhtumine suguellu.
Papaia võib isegi oma elu jooksul sugu muuta, tõsi küll, mõningase ümberlõikamise abil. Kui isasõitega papaiataime tüve tõsiselt vigastada, hakkab see mõne aja pärast kasvatama mõlemasugulisi õisi.
Samas, mõned taimed saavad ka ainult ühe sooga üsna edukalt toime. Toataimemaailmas on tuntud tegelane pikkade punaste emaste õisikusabadega harjaseline nõgesleht (Acalypha hispida). Taimeteadlased on seda liiki teadnud juba 1768. aastast saadik, kuid ühtegi isast eksemplari pole kellegi silmad veel näinud. See aga tähendab, et vaene nõgesleheproua on kõik need aastad pidanud ilma seksita toime tulema ning loomulikult pole nähtud ka selle taime vilju ega seemneid.
Samas pole seemnete puudumine harjaselist nõgeslehte kuidagi pärssinud. Oma päriskodust Uus Guinea lähistelt Bismarcki saarestikus on see efektne taim inimese ja pistikute kaasabil levinud üle kogu maailma ning praeguseks on ta end sisse seadnud nii Ecuadori ja Madagaskari kui ka Kuuba looduses; rääkimata miljonitest kodudest üle kogu maailma.
Sutenöörid või kosjasobitajad
Asi läheb veelgi segasemaks, kui toome mängu ka taimede abilised – vahendajad. Taimed on ju juuripidi maas ega saa ise teineteisele ligi astuda.
Taimede seksuaalelus ongi kõige olulisem leida õige kosjasobitaja, kes ühe õie õietolmu teise õie emakasuudmele edasi kannaks. Fantaasiavaesemad õitsejad on läinud kergema vastupanu teed ning jätavad oma seksuaalelu juhuse ehk siis tuule või vee hooleks ning mõned eriti laisad saavad suisa iseenesega hakkama. Seda sigimisviisi nimetatakse neitsisigimiseks ehk partenogeneesiks.
Enamik nutikamaid on aga valinud oma armukulleriteks putukad. Loomulikult pole putukatel enestel õite tolmeldamisest sooja ega külma. Nende eesmärk on omakasu ning altkäemaksuks pakub suurem osa taimi neile magusat jooki – nektarit. Selleks, et joogikohast märku anda, on taimed aga valinud enamasti ühe kahest teest. Nende õied on kas väikesed ja lõhnavad või suured ja värvikad. Mõlemat moodust kasutatakse harvem. Pole ju mõtet panustada nii õie suurusesse kui ka lõhna, kui soovitud tulemus on võimalik saavutada vaid üht nippi kasutades.
Suhteliselt väikeseõielise lõhnaja heaks näiteks on harilik jasmiin (Jasminum officinale). Ta õied on nii hullutava aroomiga, et olgu putukas või inimene, neist lihtsalt pole võimalik peatumata mööda kõndida. Et aga oma võlujõus täiesti kindel olla, on jasmiin võtnud kasutusele veel ühe triki: kuna ta spetsialiseerub liblikatele ja eelkõige ööliblikatele, on lõhn kõige tugevam just pimeduses.
Mõned väikeseõielised taimed on valinud oma kosjasobitajateks aga sootuks ootamatud tegelased. Kunagi ülipopulaarne toalill kõrge lehtliilia (Aspidistra elatior) kasvab alusmetsas, kus ringilendavaid tolmeldajaid pole just ülemäära. Seetõttu kannavad tema otse mullapinnal paiknevate lillakate õite õietolmu edasi peamiselt seenesääsed ja kõdukärbsed, aga ka teod ja nälkjad.
Kollektiivis peitub jõud
Mõned väikeseõielised taimed on erakordselt kavalad. Nad ei viitsi hakata jamama ei lõhna ega õite suurusega, nad koondavad lihtsalt oma pisiõied punti, sätivad nende ümber mõned värvilised lehed ning valmis ongi. Taoline lahendus on lihtsalt väga energiatõhus – kasvatan paar värvilist lehte valmis ning kasutades neid peibutitena, saan tolmeldajad ligi meelitada kasvõi mitmesajale väikeõiele.
Tähniline justiitsia (Justicia brandegeeana) peidab oma väheldased õied värvikatesse rippuvatesse õisikutesse, mille kuju tõttu kutsutakse teda ka krevetililleks. Õisikule annavad värvi aga mitte õied, vaid õite kandelehed, mille vahelt siis üks ühe järel puhkevad õied oma kroonlehed välja pistavad. Eriline korallpõõsas (Medinilla speciosa) on sättinud õisiku alusele erkroosad kõrglehed ning igaks juhuks, kui sellest peaks veel vähe olema, on erkroosaks tuuninud ka õieraod. Mõned inimesed peavad seda disaini vulgaarseks, aga tolmeldajatele ilmselgelt meeldib.
Eriti kokkuhoidlikult on läbi ajanud André flamingolill (Anthurium andraeanum). Tema imetillukeste, tõlvikusse koondunud õite alusel on vaid üks värvunud kandeleht ning tegu on nii energiatõhusa lahendusega, et taim saab enesele lubada seda kuude kaupa kaunina hoida.
Suured tiivulised
Mõned suureõielised taimed aga võtavad vahel päris suurelt ette. Nad ei hakka jändama mitte putukate ja tigudega, vaid peibutavad hoopis linde ja nahkhiiri. Teaduskeeles kutsutakse neid tegevusi vastavalt ornito- ja hiropterogaamiaks ja need tolmlemisviisid on levinud peamiselt troopikas.
Enamikul lindtolmlevatest taimedest on kas erepunased või oranžid torujad ja väga nektaririkkad õied – punane värv meelitab ja õiest nõrguvad nektaritilgad tõotavad sulelistele prisket kõhutäit. Nahkhiirtega tolmlejatel seevastu on enamuses valged õied: nahkhiired lendavad öösiti ning valge paistab teadagi pimeduses kõige paremini välja.
Heaks lindtolmleja näiteks on india tunbergia (Thunbergia myosrienis), keda inglise keeles vahel ka kellalilleks kutsutakse, kuna ta pikad rippuvad õisikud meenutavad vanaaegse seinakella pendleid. Sellel tunbergialiigil on kõik vajalikud lindtolmleja tunnused – suured ja nektaririkkad õied, õisikud, millele on lihtne lennates ligi pääseda ning kui lennuvõhm otsa saab, võib ka õisikuvarrel peatuda ning seal pea alaspidi rippudes õitest nektarit juua.
Sama tüüpilised lindtolmleja õied on ka suurekasvulistel aaloedel. Nende õiekate on torujas, selle värv kuldkollane või oranžpunane ning kui maias nektarilind peaks oma nokka sellesse torukesse suruma, saab ta ilmtingimata kroonlehtede vahelt välja küünitavate tolmukatega vastu pead ning nii, otsmiku ja lõuaalusega kantaksegi tolmu ühelt õielt teisele.
Lõuna-Aafrika rahvuslill, kuningprootea (Protea cynarioides) on aga läinud veelgi kaugemale. Vähe sellest, et ta kasutab meelsasti oma õietolmu edasikandmiseks nektarilinde, aga talle sobivad selleks isegi pisiimetajad, peamiselt närilised. Väikesed loomad ronivad mööda taime tugevaid oksi võrsete tipus olevatesse õisikutesse nektarit lakkuma, määrivad sealjuures oma kõhu ja käpad õietolmuga ning tagavad järgmisse õide ronides nõnda taimede risttolmlemise.
Inimsignaalid
Kas teadlikult või alateadlikult, aga õied on peibutusvahendina üle võtnud ka inimesed.
Üks hea näide on seesama nektarilindude ja rotikeste lemmik – prootea. Reet ja Ivo Linna laulsid kunagi laulu „Suhkrutükk“. Selle Lõuna-Aafrikast pärit loo tähendus on põhimõtteliselt tõlkes säilinud, kuid algselt ei võrreldud kallimat mitte suhkrutüki, vaid suhkrupõõsa – suikerbossie’ga. See on aga just eelmainitud prootea. Nimelt käisid Lõuna-Aafrika kohalikud varahommikuti, enne kui linnud jaole jõudsid, prooteapõõsaste õitest nektarit välja valamas, et hiljem seda siirupiks ja suhkruks keeta. Sellest tegevusest tegi XX sajandi algul laulu Fred Michel ning selle laulis Euroopas maailmakuulsaks ungari päritolu Eva Keleti, artistinimega Eve Boswell, ning USA-s Doris Day ja Frankie Laine.
Läbi kirjandusklassika, nimelt Dumas’-noorema „Kameeliadaami“, on kuulsaks saanud teine taim – jaapani kameelia (Camellia japonica). Tiisikushaige Marguerite kandis oma rinnal just selle taime lõhnatuid õisi. Lisaks erakordsele ilule on kameeliaõitel veel üks isevärki omadus – need ei pudene närbudes maha mitte kroonlehe kaupa, vaid terve õis korraga.
Kõige otsesema vihje annavad aga rooshibiski (Hibiscus rosa – sinenis) õied. Tahiti ja Hawaii neiud kannavad neid kõrva taga ning see näitab nende sotsiaalset staatust. Kui õis on vasaku kõrva taga, on tegu abielus või muidu suhtes naisega, kui parema kõrva taga, on tütarlapse süda vaba.
Kui eelnev võis tunduda keeruline ja segadusse ajav, siis tegelikult oli see kõik vaid ainult pinnavirvendus sellest, mis toimub siis, kui taimed tahavad hakata peenikest peret soetama. Sootuks puudutamata jäid näiteks taimed, kes teesklevad, et nende õied on putukad; taimed, kes mängivad, et nad on mädanev liha; taimed, kes meelitavad tolmeldajaid soojaks köetud kohtumispaigaga ning taolisi näiteid on veel ja veel ja veel…
