Kirjatsurad Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu ilmutasid raamatu metsavennalugudega: “Wabariigi viimased sõdurid”. Raamatu ilmumist tähistasid nad punkris istudes ja teeklaasist sogast lepikuliisut rüübates ning teineteist õlale patsutades. KesKus täheldas nende jutuajamise üles.
Ilmar Palli (I.P): Meie metsavennalugude sari algas teatavasti sinu ajakirja Luup tarvis kirjutatud looga mõrvaragendist uhke agendinimega Napoleon, mis ilmus 1998. Juhan Mäetalu ehk Hundi-Juku, nagu teda rahvasuus kutsuti, hingitsevat vanadekodus visa mehena veel siiamaani. Mõrvaragendid pidid teatavasti metsavendadeks maskeerununa kaaslasi une pealt ära tapma.
Virkko Lepassalu (V.L): Jah, temast võiks – õela irooniaga öeldes – kujundada koguni elava eksponaadi. Tuua lapsed kooliekskursioonidena vaatama: näete, selline näeb välja üks elus, süükoorma all lookas mõrvaragent. Kui selline, ilmselt kohatu naljatamine tõsiste teemade üle aga lõpetada, siis see lugu paelus mind kohe oma sügava traagikaga. See on lugu inimesest, kes läbi elu pidi kandma – ja kannab senini – ränka koormat. Jumal on teda karistanud pika elueaga. Minu kätte sattus seesama Napoleoni raport oma tööandjatele, mis on ka raamatus sees. See on pärit riigiarhiivist ja minu mälu järgi avaldati kõigepealt Stockholmi Eesti Päevalehes. Ja lõpuks oli Napoleon ka kõigi poolt ära tõugatud. Üsna sünge on lugeda, kuidas ta pärast metsast väljatulekut nuiab oma endistelt tööandjatelt Nõukogude julgeolekust rahalist abi ja töökohta, et kuidagi ära elada.
I.P: Jah, selle ja teiste lugude puhul on just ehe kurbmäng, mis haarab. Sellest tekkis huvi nende lugude vastu ning on püsinud kõik need viisteist aastat ja püsib edasi. Samas tekib küsimus: miks pole metsavendluse temaatika pälvinud loovinimeste huvi? Saaks ju siit suurepärast, loovust vallandavat vaimu ja ainest kõigepealt filmitegijad ja kirjanikud, aga miks mitte ka muusikud, kunstnikud jne.
V.L: Eks kiskunud meiegi tegevus nende lugude kirjutamisel otsapidi filmi valdkonda. Meenutaks kas või neid lavastusi, mis me mitme teema puhul instseneerisime. Näiteks viisime ühe Aksli (metsavend) külla teisele Akslile ehk miilits Uibole, kes ta omal ajal arreteeris. Ja lasime neil siis viinapitsi taga möödunud aegu meenutada. Märtsiküüditamise viiekümne aasta juubeliks otsisime üles küüditajast toonase julgeolekuohvitseri ja tema tollal poisikesest ohvri ning viisime nad neile ette teatamata kokku. Koos kõigi emotsioonidega, mida see kohtumine asjaosalejates tekitas.
Mõte ja tõlgendamine
I.P: Kunstiliselt on metsavenna teemat mingitel aegadel muidugi kasutatud, eeskätt meenuvad nõukogude-aegsed mängufilmid “Tuulte pesa” ja “Metskannikesed”. Ja mõni veel. Ses mõttes ongi paradoksaalne, et kui nõukogude ajal tehti metsavendadest filme, siis uue Eesti ajast ei meenu küll ühtegi. Eks siin-seal kirjanduseski ole mõni metsavend episoodilise kujuna hiilinud. Mõistagi vastavalt tolle aja kaanonitele, bandiidina. Kummaline on aga see, et uue iseseisvuse viljastavad tingimused pole selles osas midagi andnud. Valitseb pea täielik huvipuudus, valitseb vaikus.
V.L: Ehk on asi selles, et inimesed, kes end metsas varjasid, olid ikka hoopis teistsugused kui tänapäeva inimesed. Nii et tegu võib olla mõistmise ja tõlgendamise raskustega. Praeguse aja inimestel võib olla toonaseid motiive ikka väga keeruline mõista. Näiteks võib tuua sellesama loo kunagisest meisterlaskurist, kes küüditatud saamise asemel eelistas oma talu maha põletada ja ennast maha lasta. No praegusaja inimene laseks ennast ikka enne ära küüditada. Ses mõttes oli paljudele tolle aja inimestele olulisem küsimus, millisena või kellena sa elad, mitte iga hinna eest ellujäämine.
Filmid, ajalugu ja action
V.L: Tulles sovetiaegsete metsavennafilmide juurde veel korraks tagasi, siis on siin huvitav paradoks. “Metskannikestest” pisut varem valminud mängufilmis “Tuulte pesa” kujutati metsavendi palju hullemate kõrilõikajatena kui KGB tellitud linateoses “Metskannikesed”. “Tuulte pesa” võttis tollele ajale omaselt, püüdlikul viisil selga raske ideoloogiataaga, mille tulemusena jäi mulje, nagu vaevanuks pärastsõjajärgsetel aastatel metsavennad maainimesi märksa hullemini kui sundkollektiviseerimine. Aga ilmselt tulenes nende kahe filmi erinevus sellest, et KGB-lased teadsid “Metskannikeste” konsultantidena tegelikust metsasõjast rohkem kui elukauged parteiideoloogid, kes “Tuulte pesa” punusid. Teatav austus vaenlaste vastu, võiks “Metskannikeste” põhjal ehk öelda.
I.P: Jah, nende inimeste saatustes leidub selliseid ehedaid kirgi, sellist elamuslikkust, mida tänasel loovisikul tuleb vist ainult pintslist või sulepeast välja imeda. Ning oli määratul hulgal näiteks vägivalda ja seksi. Elust võeti, mis võtta andis, sest iga päev võis olla viimane. Aga rohkesti leidus ka midagi niisugust, mida julgesti ja liialdusteta võib nimetada kangelaslikkuseks. Too ülimalt traagiline ajajärk on samas üks huvitavamaid Eesti ajaloos. Äkki käib see lihtsalt oma komplitseerituses tänasele loojale üle jõu? Või kardetakse hoopis, et selliste filmide tegemine läheks liiga kalliks maksma… Mitmeski mõttes. Aga ehk on ka temaatika kohati liialt valus ning alandav ning kohati veel liialt värskelt meeleski. Ehk tuleks anda aega atra seada.
V.L: Tänapäeval püütakse teoseid luua eeskätt nooremale vaatajale-lugejale. Ju siis arvatakse, et see “vanainimeste teema” neile eriti peale ei lähe.
I.P: Samas sõidavad ameeriklased oma ajaloo ehk vesternide seljas aastakümneid. Ning lõppu pole nähagi. Kui psühholoogiliselt veenva külje väljamängimine ja süvenemine käib üle jõu, siis tehtagu vähemalt seiklusfilme. Ikka parem kui mitte midagi. On ju näiteks “Nimed marmortahvlil” ja “Tuulepealne maa”, mis pole ju teab mis kunstiteosed, aga on ometi taganud endale püsiva koha meie filmiajaloos. Muidugi on selliste filmide minutihind palju kordi kallim tänapäeva kujutamisest.
Vabariigi viimased…
V.L: Eks need on sellised… kapitaalsed filmid. Aga ega rahvale olegi tarvis mingeid keerulisi sü?eekäike või eriliselt kõrget kunsti. Re?issöör Andres Maimik on neid võrrelnud monumentidega, ja ilmselt õigustatult. Pompoossed ja samas primitiivsed. Nii et nüüd võiks keegi re?issööridest metsavendade teema mingil teisel, inimlikul tasandil lahendada. Samas teemat aga mitte labastades, kuigi tänapäeva vaatajale on mõisted au ja aated sageli võõra tähendusega. Aga no tüütab ära küll, kui vabariigi aastapäevaks on vaid ühte filmi näidata.
Arvan siiski, et Eesti maksumaksja lähitulevikus korralikke seiklusfilme välja ei kannata. Venemaal on viimastel aegadel tehtud hulgaliselt filme tolle maa ajaloost, aga meil pole erinevalt nendest võimalik tõusvatelt naftahindadelt kasu lõigata. Viie-kuue aasta eest tehtud filmidest on näha, et sinna on määratult raha maetud: Eesti vaatajalegi tuntud “Admiralist” kuni seriaalini “Impeeriumi hukk”, mis kõik on pühendatud valgekaartlaste rehabiliteerimisele. Hilisemates sarnastes ajaloofilmides on aga toodud sageli sündmustik talve, kus lumi on parim butafoor ning asju on saanud hoopis odavamalt ajada.
I.P: Nii et meiegi võiksime omi valgekaartlasi ehk metsavendi püüda edasi rehabiliteerida. Mõnes mõttes olid nad tõepoolest vabariigi viimased sõdurid. Praegused on rohkem NATO omad.
