VENEMAA AJAD: Maikuus sobib alati Venemaa aega ja lugu üles korjata. David Vseviov ja Vladimir Sergejev andsid just äsja välja raamatu „Venemaa lähedane ja kauge“. Teos kätkeb n-ö segaduste aega – vaid üht inimpõlve Ivan IV surma ja Romanovite dünastia võimuletuleku vahel, mil Venemaa oli lõpliku lagunemise äärel ning oleks võinud vabalt ka Poola või Rootsi valitsemise alla sattuda. Seda aega on võrreldud ka 1917. aasta, Jeltsini aja ning isegi tänase Venemaaga. David tõdeb, et Venemaal on asjalood väga vähe muutunud.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sinu ja Vladimiri uus teos on 650 lehekülge paks, aga tegelikult see ajaloovahemik, mida sa siin käsitled, on vaid umbes veerand sajandit. Väga intensiivne veerandsada.
David Vseviov (D.V): See on väga hea näide sellest, kuidas ajad on väga erinevalt täidetud. See 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus on täidetud nii, et kui ma millegagi võrdleks, siis sündmustega 20. sajandi algusest kuni 1920-ndateni. Et selle lühikese perioodi jooksul leiab aset erakordselt palju põnevaid sündmusi. Aga ka Nõukogude Liidu lagunemine ja Jeltsini epohh kuni Putini raudrusikani on selline.
J-K.R: Venemaa enda käsitlused oma ajaloost kipuvad olema väga heroiseerivad, isegi väga pirtsakad nende inimeste suhtes, kes julgevad ametlikes käsitlustes kahelda või – hullem veel –, sellele vastu vaielda.
D.V: No me oleme seda ju näinud. Näiteks roll, mis oli Peeter I-l ajaloos kuni 1920-ndateni, on hoopis midagi lihtsamat kui alates Stalini ajast. Sealt hakkab Peeter I heroiseerimine. Järgneb Ivan Julma nii-öelda kaanoniks muutmine, need olid ju Stalinile vajalikud eeskujud. Olevik dikteerib mineviku. Venemaa impeeriumlik vajadus on selliste juurte otsimine. No me näeme seda tänasel päeval Krimmi variandis. Järsku on vaja mingit sündmust, võitu, mingit tänapäevast sigadust.
J-K.R: Alati, kui Venemaa ajaloost rääkida, peab meenutama, et üks meelisfraase on Venemaal alati olnud „Venemaa põlisalad“. Sealhulgas kindlasti Narva, Tartu jne.
D.V: See on üks peamisi seletusi Venemaa skisofreeniale. Kui me võtame kätte maailma poliitilise kaardi näiteks aastast 1930, siis näeme, et peaaegu pool maailma on värvitud nagu Suurbritannia, Inglismaa. Või siis Prantsusmaa, kus näiteks Põhja-Aafrika ja Kesk-Aafrika territoorium olid nende käes. Mis juhtus eelmise sajandi 1960. aastatel? Need impeeriumid tõmbusid tagasi oma emamaale. Kui on koloniaalimpeerium, siis on ka emamaa.
Venemaa on samasugune impeerium. Traditsiooniline alguspunkt siin on Kiievi-Vene, seal toimub vene rahva mütoloogiline ristimine apostel Andrease poolt. Aga see linn on praegu iseseisva riigi pealinn! Kuhu siis tagasi tõmbuda? Meil on küll selline tunne, et Venemaa süda on Moskva, Vladimir ja kogu see kuldse ringi piirkond. Ent sinna ju kolitakse tegelikult mongolite ning tatarlaste eest. Metsas pole nimelt hea hobusega kapata, eriti lihtsalt põgenikku kätte ei saa. Kui me kaardile vaatame, siis see, mida me intuitiivselt peame geograafiliseks süda-Venemaaks, on tegelikult Tatarstan. Ja nii edasi. Nüüd tekibki küsimus, kuhu siis tagasi tõmbuda. Siit tuleb ka see Venemaa närvilisus: me ei saa mitte midagi ära anda! Sest kui me selle ära anname, siis tuleb järgmine ärakukkuv tükk jne. Tekibki vajadus kogu aeg mineviku abil tõestada oma eksistentsi sellel tohutul territooriumil.
J-K.R: Kui me räägime ülejäänud koloniaalimpeeriumidest, siis need on üle mere reeglina. Venemaaga on paraku nii, et kui laienemine hakkab toimuma ja mingit looduslikku piiri ette ei tule, siis ta muudkui laieneb ning seda on väga keeruline peatada. Kissinger ütles, et automaatne edasilaienemine oli tunduvalt kergem kui selle peatamine.
D.V: Mingis mõttes loomulikult. Ega siis omaaegne Rooma ju sellest erinenud. Kogu see majandamine baseeruski laienemisel, kui lühidalt kokku võtta. Edu on laienemises. Nii tekibki probleem: kui sa mingitel tingimustel pead tagasi tõmbuma, siis elad seda tohutult raskelt üle.
J-K.R: Venemaa puhul on veel üks asi, mida me kohtame mujal maailmas harva. Iseendale võetud missionistlik roll. Vene rahvuslased on alati pajatanud kolmandast Roomast, maailma vaimsest päästmisest…
D.V: See tuleb ilusti välja, nüüd juba teisest köitest. Pärast Konstantinoopoli langemist 1453. aastal oli Venemaa ainsa sisuliselt õigeuskliku riigina pretendeerimas sellele rollile ja siis sõnastataksegi see idee, mille sina välja tõid. Et Moskva on kolmas Rooma – teine oli siis Konstantinoopol. Reeglina ei panda sinna isegi punkti, vaid koma. Et neljandat ei tule!
J-K.R: Lisaks Euroopa ja muude rahvaste päästmine, vastu nende rahvaste enda tahtmist, see on ka Venemaa ajaloo lahutamatu osa.
D.V: Midagi pole parata, lähtutakse ju oma pragmaatilistest huvidest. Tuleb meelde üks seik. Kui me otsime ajaloost põhjendusi, siis me leiame alati vastuargumente. Venelaste jutt on see „põline vene ala“. Ma mäletan 1990-ndate algusest üht vene ajaloolast, kes oli väga kremlimeelne ja kes teatas mulle, et mida te tahate, te olete ju olnud nii pikalt Vene impeeriumi koosseisus. Pikalt mõtlemata leidsin vastuargumendi, et teie olete mongoli-tatarlaste all olnud oluliselt pikemat aega. Nii et soovi korral leiab alati seletusi. Ajalugu on lõputu ja seepärast ongi kurb, et ajalooga tegelevad süvitsi vaid ajaloolased. Vaadates kasvõi sedasama möödunud 9. maid, näeme, et ajaloo poole pöörduvad poliitikud, ideoloogid ja muu selline kaader, kellel on seda mingi vankri jaoks vaja. Sisulist huvi neil ajaloo vastu tegelikult ei ole.
J-K.R: Venemaa riikliku ajaloo väga karm osa on olnud ideoloogia. Ja Venemaa lugu on ju ehtne endassesulguv mõtlemine. Muus maailmas – eelkõige läänes – nähti kõigepealt vaenlast, kui mitte lausa saatanat. Kelle esimeseks ülesandeks, loomulikult, on Venemaa hävitamine. Lapsik, aga paraku tõsi.
D.V: Just nimelt. See iseloomustab paljuski ka tänast Vene poliitikat. Miks me peame ennast mobiliseerima? Ikka seepärast, et oleme NATO ja muude surmavaenlaste poolt ümbritsetud. Nii et ei ole põhimõtteliselt midagi uut. Selle taga on väga paljuski õigeuskliku maailma ettekujutused. 1054. aastal lõhenes kirik kaheks ja teist poolt hakatakse heal juhul nägema eksinuna, halvemal suisa vaenlasena, kes tuleb hävitada. Ja siit kogu see suhe ümbritsevasse maailma.
J-K.R: Vene õigeusu juured on ka ülimalt kollektivistlikud. Õigeusk ja Vene impeerium ka, tsaar ja patriarh on üksikisikust, persoonist alati kõvasti üle. Üksikisik oma arvamuste või õigustega on süsteemi kõrval mentaalselt kui tükike sõnnikut issanda jumala jalge ees.
D.V: Paraku jah, aga ma nimetaksin seda isegi bütsantslikuks, kuigi need mõisted on omavahel päris tihedalt seotud. Läänemaailmas on – küll lihtsustatult – vaim ja võim partnerid. Ida pool ei olnud vaim kunagi võrdne partner võimule. Keiser kamandab inimputukaid ja kirikut. Teine väga oluline moment on tatari-mongoli ike ja selle mõju. Kui me läheme suvalisse Lääne-Euroopa muuseumisse, näeme seal rüütlit. Aga rüütlitel on ju individuaalsus. Tatari-mongoli sõjavägi on aga hord, seal ei ole persoon oluline. Seal on isegi hobune tähtsam kui üksikisik.
J-K.R: Maailmas on olnud kõikvõimalikke veriseid diktaatoreid ja ei ole ka see venelaste Ivan Julm esimene midagi. Küll aga paistab ta ühe asja poolest eriliselt silma, mida ka seltsimees Stalin või Putin väga austavad: ta evib absoluutset suva riigi ning rahva üle.
D.V: Täielikult. Kusjuures huvitav on märkida, et sel ajal, kui Venemaal valitses Ivan Julm, toimus Lääne-Euroopas renessanss. Mis ei tähenda ju ainult uusi pilte, vaid täiesti uut mõttelaadi. Sedasama inimkeskset arusaama maailmast. See ongi väga oluline vahe, mis eristab Venemaad ja läänt, vene aadlikku Lääne-Euroopa aadlist. Vene aadel on alati olnud teenistusaadel. Ega tol ajal polnud ju muuga maksta kui maaga. Aga see maa ei kuulu juriidiliselt talle. See on tsaari maa. Kogu Vene ajaloo jooksul näeme, et tsaar võtab selle suvalisel hetkel käest ära. Ja see on hoopis teine asi, kui tegemist on maa-aadliga nagu Lääne-Euroopas. Seal on maa minu oma. See kõige olulisem asi, maa, on minu oma. Venemaal ei ole ta kellegi oma peale isevalitseja.
J-K.R: Me jõuame ka kirjaoskuse juurde. Üks märkimisväärsus, mis Vene ajaloo seda aega puudutab, on loomulikult teadmine, et inimesi ei ole vaja liialt harida, muidu nad, kurinahad, hakkavad ülemvõimus kahtlema. Kui on vaja õpetada lugema, siis vaid kommunistlikke loosungeid, muu lugemise eest saab vastu pead. Ja Ivan Julm tegi kõik selleks, et Venemaal ei areneks teadus, kirjaoskus ega muu valgustuslik.
D.V: Hilisemad valitsejad saavad aru, et ei ole pääsu. Kuna Venemaad hoiti kaua pimeduses, siis ei osanud nad midagi ja spetsialiste pidi tellima välismaalt. Suurtükimeistreid näiteks; arhitekte, kuna ise tahad elada kaunis palees, aga ehitada keegi ei oska. Neid näiteid on päris palju. Ja mis on jällegi huvitav, et kui näiteks segaduste ajal tsaar Boriss Godunov saatis üheksa inimest välismaale õppima, neist neli Inglismaale, siis need ei kavatsenudki kodumaale tagasi tulla. Nad said aru oma orjastaatusest Venemaal, kui võrdlus läänega oli silme ees. Vene saadiku vaata et üks peamine ülesanne, kui ta Londonisse jõuab, on pöörduda kuninga või kuninganna poole, et aidata kinni püüda need venelased, kes saadeti sinna õppima. Nende tagaajamisega tegeleti 20 aastat, aga ühtegi kätte ei saadud. Britid lihtsalt keeldusid neid välja andmast. Jälle väga hea näide sellest, siin maailmas pole midagi uut.
J-K.R: Jõudsime segaduste aja juurde. 16. sajandi lõpp, 17. sajandi algus. See on ikkagi küllaltki ainulaadne: see oli ju punkt, kus Venemaa oleks äärepealt täitsa ära lagunenud. Poolakate ja rootslaste poolt ära jaotatud. Rääkimata paarist vale-Dimast elik isehakanud tsaarist jne.
D.V: Oli hetk, kui sisuliselt oli otsustatud, et Venemaa troonile istub Poola-Leedu kuninga poeg. Teismeline poiss – ja sellele poisile oli juba vene elanikkond andnud truudusvande. Tänapäeval ei tähenda truudusvanne eriti midagi, tol ajal anti seda aga jumala ees ja see oli väga oluline. Miks siis kuningas ei taha oma poega Vene troonile lasta? Kuna paistis, et Venemaa laguneb, siis Poola-Leedu kuningas mõtles rabada sealt endale mingi tükk. Kui ta oleks lasknud oma poja troonile, siis kuidas sa poja käest selle tüki ära võtad? Ei võta ju. Ja ta takistab poja troonileasumist.
Natuke teises variandis kordub see ka Rootsi kuninga pojaga. Täpselt sama asi.
Mis oleks Venemaast saanud, kui troonile oleks asunud üks nendest? Usun, et Venemaa areng oleks läinud mingis euroopalikumas suunas isegi siis, kui troonile oleks püsima jäänud tsaar vale-Dmitri I. Tema ettevõtmised olid, kui me vaatame eurooplase pilguga, küllaltki mõistlikud. Aga muidugi ta tapetakse.
J-K.R: Siin tuleb mängu veel üks nüanss, mille nimi on ajaloos keskmine talupoeg. Teda on nii kaua udjatud, et tal ei sigine tsaari suhtes kahtlustki. Maad ja teda ennast valitseb tsaar, nii peabki olema, ise mõelda pole vaja. Küllaltki muutumatu tänaseni.
D.V: Meil on sellest väga raske aru saada, kuidas inimene võis ennast toona tunda. Aga tsaar, eriti õigeusklik valitseja, on jumala asemik. Kaotada side valitseja elik jumalaga – mõeldamatu! Mis on talupoja mure? Talupoja mure on, et vihma tuleks õigel ajal. Kes siis võib seda paremini garanteerida kui mitte valitseja, kes on jumalale ju teatavasti väga lähedal. Talupoja palve liigub sinna miljard kilomeetrit, aga tsaaril elab jumal justkui kõrvaltoas. Siit tulebki too soov ja ihalus hea tsaari järele. Tsaar on vahendaja. Ja kui tsaari järsku ei ole, siis ongi katastroof.
J-K.R: Seda vene mõtteviisi on väga kõvasti alles jäänud, et kohalikud tšinovnikud võivad olla vastikud seapeedid, aga tsaar on kindlasti hea. Hea tsaar lihtsalt ei tea, mis tema tõbrastest alluvad teevad.
D.V: Seda me teame kõige paremini Stalini-aegses variandis, kus kommunistid istusid laagris ja mõtlesid, et saaks ainult Stalinile teatada. Kui Stalin teada saab, siis me ju pääseme. Nende arvates olid need, kes neid seal kinni hoidsid, trotskistid. Teatame Stalinile.
J-K.R: Tuletaks korraks ka meelde, kust see isehakanud tsaar Vale-Dmitri üldse välja kargas?
D.V: Raske öelda, raamatus on erinevad versioonid. Tõenäoliselt Poola aladelt ja jällegi keegi kasutas teda marionetina ära. Väga sageli näeme ju troonil inimesi, kes on sinna asetatud mõttega, et paneme manipuleeritava nuku. Algselt oli ju Brežnev mõeldud sellisena. Lihtne, loll tümikas, saame temaga hakkama. Väidetavalt pandi ENSV-sse Karl Vaino enam-vähem samasugusena. Kui on tegemist selliste hierarhiliste struktuuridega, siis upitatakse ette keegi nõrguke, lootuses, et temaga manipuleerida on suhteliselt lihtne. Mõnikord võtab sihuke tüüp aga ootamatult asja üle.
J-K.R: Pimeda usu ja tsaarikummardamise juurde kuulub ka väljend „Potjomkini küla“. Lihtsalt öeldes on see reaalsuse moonutus. Eriti harrastatakse seda siis, kui kohale sõidab Putin. Näiteks kui ta pidi Irboskasse minema, ehitati kiirelt asfalttee. Tee lõpeb nagu noaga lõigatult kohe pärast kindlust, sest sinna tsaar enam minema ei pidanud. Edasi jätkub tavapärane mülgas.
Ent see külade ehitamine juhtus tegelikult märksa varem kui Katariina II ajal, kust see väljend pärineb. Nii et kui segaduste ajal oli oodata välismaa delegatsiooni, siis kärutati maa-aadlikele kohale ilusad riided ja suunati kõik tee äärde, mida pidi väliskülaline sõitis. Muretuid jalutajaid teesklema. Turud tee ääres pidid olema head-paremat toidukaupa täis. Seegi ju puhas teesklus.
D.V: Ka see on hästi omandatud Bütsantsi õppetund. Siin on Bütsants täiesti ületamatu. Kui vaadata, kuidas Bütsants oma eksistentsi viimastel sajanditel blufib, omamata tegelikult sisuliselt mitte mingisugust sõjalist ega majanduslikku jõudu, näeme, et viimased sajandid ta tõesti püsib blufi peal. Aga väljend on muidugi tulnud hilisemast ajast. Katariina II ajast jah. Kui Potjomkin pidi Katariinale demonstreerima, kui hästi ta on lõunapiirkondades toimetanud. Siis sündisidki ühe fassaadiga külad. Neid näiteid on muidugi lõputult ja neid kasutatakse ka tänasel Venemaal kogu aeg.
