Seda, et kunstiinimesed kuuluvad ja kalduvad psüühiliselt ebastabiilsemate kodanike hulka, pole avastanud mina.
Soga kunsti nimel
Tauno Kangro ja Edgar Savisaare Kalevipojal Tallinna lahes on see eelis, et Kangro idee on rahaliselt võttes arukam: Kangro saab plastiliinskulptuuri eest teatava suure koguse numismaatikat käibivas valuutas, aga Savisaar – teatava vahe-susserdamise merepõhjas tehtavate “käsitsi mullatööde” eest? mida on küll raske uskuda, kui meenutada seda, et äsjast lund Savisaare korraldusel ei koristatud (küllap ta ise lõpuks ära sulab).
Savisaar on krooninud Tallinnat kahe betoonjurakaga Kaarli puiestee alul (nn vabaduse kell, autorite kollektiiv keevitaja I. Nikoforovi juhtimisel), üritanud põhja lasta Jaani kirikut, ülistada Pronkssõdurit nõukogude võimu auks ja üles panna interseksuaalset kuju Tallinna lahte. Selle kõige sisse on ta osanud põimida ka intriigi kahe tõelise ja kunstiliselt olulise taiese – Linnateatri ja Kultuurikatla vahel.
Depressiooni ülestunnistused
Omal ajal oli mood, et andekuse või geniaalsuse tunnusmärk oli hullumajas arvelolek. Lihtsalt arvati, et hulluse ja andekuse piir on ähmane? Mihkel Muti Kontensoni ehk mäletate: “Kisub vist sinna skisofreenia kanti,” muheles Kontenson. “Peaarst ütles, et polevat veel kindel, aga loodame ikka.” (M.Mutt “Hiired tuules”, Tln: Eesti Raamat, 1982, lk. 106).
Olen vaadanud kliinilise depressiooni statistikat. Ja sain teada argipäevase asja: deprsessioon (raske kurvameelsus, isutus, sotsiofoobia, suitisdaalsus, valmisolek seksuaalseks abstinentsisks, raskused punase veini tarbmisel jne) vaevab enamasti inimesi, kelle nn. loomingulisus ületab teatava “keskmise”.
Viimane ülestunnistus tuli Microsofti loojalt Bill Gatesilt. Aga nagu rääkis Bush-vanem, elas ta oma kliiniliselt raskeima perioodi üle, kandes suurimat vastutust: olles CIA direktor. Clinotoni lugu on uunikum omaette. Siis mõlemad Rooseveltid (Teddy ja FDR), Churchill, sõjamehed von Kleist ja Rokossovski, Majakovski ja Rilke? Börside kõigi aegade geenius Mike Milken ja edasi Warren Buffett. Neist olen ma kirjutanud, aga ka kõrvalmaja kõike-oskavast Oskarist, kes isegi Savisaare linnas parandab ära mistahes toru.
Aga kunsti tuleb näidata
Depressiooni all kannatavad muidugi kunstnikud ennekõike, aga huvitav – millised siis? Mina arvasin kah, et küllap kannatavad luuletajad? “Ma lillesideme võtaks?”, “Su rindadel tahaks olla linneken / kui oleks ma sinu nibu rinneken?”, “Su üska uinun surres ma?”, “Ja hüüavad tehase viled – ta suri meie eest?” jne.
Vale jutt.
Kastshenko instituudi tehtud statistika Moskvas kinnitab, et psüühiliselt kõige stabiilsemad on just luuletajad. Riimi kokku seadmine nõuab erilist kainust. Nagu öeldi “Tõe ja õiguse” Mauruse-köites: kui tahad teda, kas oled kaine, hakka tõestama mõnd matemaatilist teoreemi või võtma logaritme. Ehk siis, võid katsuda ka soneti kirjutada.
Ma räägin totaalse eba-kunstnikuna asjast sellepärast, et me ometigi saaksime aru: minusugustele tuleb kunsti näidata ja me saame sellest paremaks. Võib olla.
Ja sellepärast leian ma ühte: linnavalitsuse, Savisaare ja muu taolise kamba idee lasta hääletada paarisajal inimesel kunsti üle on topelt alatu. Hääletajad ei tea, mille eest ja miks nad hääletavad ja kui nad sellest aru saaksid, siis ehk nad ei hääletaks.