KUIDAS PILDISTADA SALAJA INIMEST: Okupatsioonide muuseumi kuraator Martin Andreller tutvustab pilte, mida tegid kahtlasest elemendist punase Tšehhi nuhid ning räägib ka sellest, kuidas „jõnkadiveelastel“ magusaisu peal käis.
Kui praeguses Tšehhi ühiskonnas kasvab nostalgia Hušaki-aegse sotsialismi järele, näitavad pildid selles loos meile hoopis teistsugust Tšehhoslovakkiat, kui seda kirjeldatakse teleseriaalides või tolleaegsetes poplauludes – kui ajastut, mil elati „nonstop“. See on maailm, mis vastupidi, oli seisundis „stop“.
Nostalgia möödunud aegade suhtes on ilmselt paratamatus. Muutuste keerises kipub inimene ikka tagasi vaatama ja otsima minevikust midagi toredat. Kui jutt on aga totalitarismist, siis on sellele muidugi õõvastav mõelda. Siiski on igapäevaelu ja isiklikud õnnestumised need, millele inimesed toetuvad ka aastaid hiljem. Tänases Eestis on samuti näha kasvavat nostalgiat Nõukogude Eesti suhtes – populaarsed on teemaüritused, vändatakse teleseriaali, kogutakse tolleaegseid esemeid. Väga menukad on Facebooki kommuunid, kus käib vahel elavamgi arutelu kui Arvamusfestivalil.
Mustvalge igapäevaelu?
Okupatsioonide muuseumis avatud näituse „Salapolitsei jäädvustused Prahast“ mustvalged kaadrid vaevalt et kelleski nostalgiat tekitavad. Näitus toob vaatajani kümned kaadrid, mis on võetud salaja: hõlma alt või lapsevankrist, kuhu sisse laps ei mahtunud, küll aga salapolitsei fotoaparaat. Eritehnika ei kuulu vaid James Bondi varamusse, päriselu oli ja on hoopis huvitavam.
Aga mida Tšehhist saabunud näitusel tegelikult näeb? Inimesed suhtlemas trollis, tänavatel, kõrtsides. Erinevad inimesed ja kohad mitte just kvaliteetpiltidel, aga mida soovidagi läbi mantli nööpaugu või varrukast võetud kaadritest. Kui need fotod satuks lihtsalt kellegi kätte vaatamiseks, võiks vaataja ju mõelda, et tegemist on amatöörfotograafi katsetustega jäädvustada igapäevaelu. Viimast tehtigi kaudselt, kuid fotograafideks olid eriväljaõppe saanud julgeolekutöötajad, kes jälitasid ja jälgisid dissidente. Täiendavate operatsiooniaruannete ja -kirjeldusteta on võimatu öelda, kes või mis tegelikult fotodel on.
Näitus valgustab neid salapolitsei jäädvustusi ka vajaliku taustinfoga. Alice 65, Brit II, Alfa 1 on vaid mõned koodnimed, mis olid antud dissidentliku liikumise liikmetele või mõttekaaslastele, keda salaja jälgiti. Julgeolekuorganite arhiivis on 7693 toimiku lisadena säilinud kümneid tuhandeid fotosid ja negatiive, mis on tunnistajaks nii isikuõiguste rikkumisele kui ka tõendusmaterjaliks nende fotode tänaseni anonüümsete autorite kohta. 1989. aastal oli Riikliku Julgeolekuteenistuse Jälgimisvalitsuses 795 julgeolekutöötajat. Enne laialisaatmist jõudis see üksus jälgida 523 Tšehhoslovakkia ja välisriikide kodanikku, osa neist korduvalt. Ja loomulikult ka erinevaid asutusi, sealhulgas 12 välisriigi saatkonda. Sellest, kuidas nende sadade „jälgijate“ tööd aastakümnete jooksul korraldati ja millist tehnikat erinevatel operatsioonidel kasutati, saab aimu näitusel.
Informatsiooni kogumine oli esmatähtis
Muuseumis näituse ülespanekut ette valmistades välgatas pähe mõte tutvustada ka seda, kuidas KGB ENSV-s inimeste järele luuras ja „tõendusmaterjali kogus“. Eestis ei ole säilinud kilomeetrite viisi filmirulle ega lapsevankreid koos sinna paigaldatud fotoaparaatidega, kuid üht-teist siiski leidub.
Okupatsioonide muuseumi püsinäitusel on avamisest saati väljas ümbrike lahtiaurutaja, mis oli lihtne ja töökindel aparaat. Sama mudelit kasutati ka Ida-Saksamaal ja neid võib tänapäevalgi näha STAS-i tegevust käsitlevates muuseumides Berliinis. Sellise tehnika tagas unifitseeritud ja sotsialismimaid toetav Nõukogude Liit.
Siinkirjutajagi mõtted rändasid näitust lahti mõtestades enda lapsepõlve, mil üheks suursündmuseks oli pakkide saabumine Kanadast. Võis aga juhtuda, et kuigi pakis pidi olema šokolaadi, oli see kuidagimoodi teekonnal üle ookeani kinnisest pakist kaduma läinud. Vanaisa märkus, et „jõnkadiveelastel“ tuli magusaisu, ei selgitanud siis muidugi midagi, aga mõne aasta eest muuseumis ühe endise KGB töötajaga vesteldes said paljud aspektid salajasest jälitustegevusest selgemaks. Selgeks sai ka, et toonane lapse mõte, et „küllap need „jõnkadi-midagi-mehed“ on nagu pahad päkapikud“, osutus üpris tõepäraseks. Lapse šokolaad tuli konfiskeerida sotsialismi hüvanguks.
1940.–1950. aastail oli tavapärane, et Siberi paranduslike tööde laagritesse saadetud „rahvavaenlaste“ pakid ja kirjad läbi soriti ning seda täiesti avalikult. Killuke lisapekki võis tähendada ohtu sovettide julgeolekule. Ega olukord olnud parem ka mõned kümnendid hiljem. Kui valitsuskorda saab iseloomustada sõnaga „režiim“, võib väita, et informatsioon ja selle kogumine on selles riigis esmatähtis. Kirjaümbrikud, mida mingil põhjusel ei saanud lahti aurutada, avati siiski – ümbriku lühemat serva lahti lõigates. Kirja või postkaardiga tehti, mida täpselt vaja oli, ning seejärel ümbriku pikemaid servasid lõhikusse lõigates ja sissepoole voltides tekitati ümbrikule uus suletav ots. Muidugi mõista oli selle ümbriku kinniliimimiseks spetsiaalne elektriliselt köetav kirjapress, mis garanteeris, et seltsimees kirjasaaja ei märganud toimunud manipulatsioone. Sedasama kirjapressi näeb ka näitusel keset Tšehhi salapolitsei tehtud fotosid, täiendamaks arusaama, kui utoopiliselt inimesi ainult mõned kümnendid tagasi veel jälgiti.
See pole aga veel kõik. Sealsamas seisab ka üks roostekarva seinamakett, millest kiigates võiks mõelda, kuidas kellegi eraelu läbi korteriseina paigaldatud spetsiaalse pikksilma näiteks 1984. aastal KGB ohvitserile paista võis. Lisaks eriteenistuses igapäevaselt kasutatud mikrofonide ja juhtmete, lülitite peitmiseks mõeldud tööriistadele on näitusel väljas ka dokumentide kopeerimise seade. Nagu endine KGB töötaja asju muuseumile üle andes ütles, „oli sellega mugav mõne kõrtsi tualettruumis huvi pakkuva inimese dokumente pildistada“. Loomulikult pärast seda, kui huvipakkuv persoon oli „juhuslikult“ purju jäänud.
Varjatud maailm
Näitus salapolitsei jäädvustustest peaks köitma fotograafiahuvilise silma ja intrigeerima neid, keda paelub salajane jälitustegevus. Lisaks Tšehhi arhiivimaterjalidele näeb näitusel mitmeid asju muuseumi kogust, mis pole senini laiema avalikkuse ette sattunud. Kui soovid näha, mis toimus Prahas ja samal ajal Eestis, siis aasta lõpuni on aega, et okupatsioonide muuseumis sellest varjatud maailmast veidi osa saada. Mõtiskleda ja seejärel ehk üle kontrollida oma tapeet – ega seal sovetiajast jäänud 0,3 mm läbimõõduga avasid ole…
