2005| läheneb julma paratamatusega. Nagu kevad, nagu loodusõnnetus. Seega ka sada aastat 1905. aastast. Aarne Ruben tegi küünlakuises Keskuses oma Marta Lepaga meenutusotsa lahti. Ent Kaido Jaansonile järeldust omistades, et Aleksander Kesküla magas Marta Lepaga on ta üleliia tagasihoidlik. Ajalugu pole üksnes spekulatiivne teadus. Teada on ka maja, kus see voodi paiknes. Vähemalt üks neid maju. Seda Tartus, majas, mil praegu ripub silt “Siin elab, õpib, joob ja kepib Aleksander”. Ainult et teine Aleksander. Aleksander Müller. (Umbes nõnda see silt kõlab, ei ela enam selles kandis ja seetõttu refereerin mälu järgi, pardon, vabandust, sorri, Sass!). Mees, kes minu sõnu kinnitada võiks, elab veel. Tuleks osata üksnes küsida. Maja, millele 1906 võiks seega paigutada teisegi sildi, kui see teise Eesti Vabariigi esimene Eesti ei magaks ega paneks kalevi alla sedagi ettepanekut, nagu ta on teinud minu sõbra Kalju Konsini omaga – nimelt püstitada lõppeks ometi ausammas Gustav Suitsule. Mis teha, iga rahvas saab eurooplasteks omamoodi. Mõni omamoodu.
KES SA OLID, ABRAM LURJE?
Ent 1905 põimus tulevase Eesti Vabariigi pinnal rohkemgi saatusi, kui Marta Lepa ja Aleksander Kesküla. (kes Laamani tunnistusel Marta sotsiaaldemokraatlikku liikumisse tassiski) omad. Kui, siis ka sugulaste kaudu. Juri Larin, alias Mihhail Aleksandrovit? (tegelikult Zalmanovit?) Lurje, kes Lenini peamise majandusalase nõunikuna aastail 1917-1920 sai Richard Pipes´i sõnul hakkama unikaalse saavutusega, ta laskis hiljem sõjakommunismiks nimetatud abinõudega kolmekümne kuu vältel põhja suurriigi seni üksjagu korralikult funktsioneerinud majanduse. Maetud 1930 Punasele väljakule. Nii hästi läks muide vähestel. Bol?evike endi tapmine polnud veel alanud. See algas alles mõni aasta hiljem.
Esimese maailmasõja ajal elas ja tegutses Juri Larin Stockholmis nagu Aleksander Keskülagi. Ööl vastu 22. juulit 1905 areteeris politsei Tallinnas 30-40 inimest. Polkovnik Nolde veendumuse kohaselt moodustasid need VSDTP Tallinna komitee tuumiku. Noldel algas arreteeritute loetelu Abram Lurje`ga, teisel kohal oli A. K. Sama aasta 28. oktoobril vabastas Tallinna linnavalitsus töölisvanemate nõudel poliitilised vangid. Vabastatud vangid toodi “Estonia” seltsimajja, kuhu Lurje kanti sisse kätel, tema esines sinna kogunenud töölistele venekeelse kõnega, eestikeelse kõne pidas Kesküla. Pärast seda Lurje kadus Eesti töölisliikumisest. Kesküla esialgu veel mitte. Marta Lepp elas muide Tallinnas Lurjede juures. Paraku ei tea me täpselt, missugune oli Mihhail ja Abram Lurjede sugulusaste. Kindlasti töötas aga 1918 Lenini kantseleis Abram Lurje abikaasa Tatjana Slovatinskaja, kirjanik Juri Trifonovi vanaema. Juurdlus jätkub, nagu ütleks Ostap Bender.
RETK INDIASSE?
Aastaid on uurijaid pannud hämmastuma seitsmes, viimane punkt programmist, mida Lenin võimule saades kavatses teha ja mille Kesküla edastas sakslastele 30. septembril 1915. Nimelt et Vene armee tungiks siis Indiasse. Ennast rahustati seni seletusega, et ju oli selle all mõeldud rahvusliku vabadusliikumise toetamist. Aeg on hakanud arhiive avama ja nüüd tõestavad juba vene uurijad, et 1919. aastal ja hiljemgi tegeles Vladimir Iljit? taoliste kavadega tõsiselt ja innukalt, üheks kaasmängijaks Virendranath Chattopadhyaya, indialane, kellega Kesküla sidusid tihedad sidemed hiljemalt 1917. aastast saati. Taolised sepitsused elasid Leninist kauem, üheks võtmefiguuriks Aleksandr Vassiljevit? Bart?enko, nagu seda kirjeldab Oleg ?i?kin oma uurimuses “Lahing Himaalaja pärast,” (1999) mis tugineb kuueaastasele tööle kolmeteistkümnes arhiivis. 1937. aasta 10. juunil pihtis Bart?enko GPU-le, kuidas kõik oli liikuma hakanud 1905. aastal, kui ta Tartu Ülikoolis professor Aleksandr Sergejevit? Krivtsovi juures õigusteadust õppis. Nagu Aleksander Keskülagi.? Võib aga üksnes ette kujutada, missugune olnuks Londoni reaktsioon, kui need väed üle Himaalaja oleksid jõudnud!
?JA KOMMUNISM HIINASSE
Sel eelmise sajandialguse Liivimaal liikus ringi rohkemgi hiljem rahvusvahelise kuulsuse omandanud mehi. Mihhail Markovit? Grusenbergist pole küll teada, et ta oleks Põhja-Liivimaal käinud, kuid 1906. aastal tihti kubermangu pealinnas viibinud Kesküla võis kergesti kohtuda Riias. Olnud esialgu Leedu Juudi Töölisliidu liige, ühines Grusenberg 1903. aastal bol?evikega ja oli aastail 1905-1906 VSDTP Riia Komitee sekretär. 1920. aastail sai temast legendaarne Borodin, Mihhail Borodin, kes aastail 1923-1925 konsulteeris poliitilise nõuandjana Rahvusliku Rahvapartei ehk Guomindangi liidrit Sun Zhongshani. Borodin kujundas Guomindangi kommunistlike mallide järgi. Läänes levinud versiooni kohaselt olnud tema ka see, kes kirjutas Suni nn surmaeelse läkituse NSV Liidu Kesktäitevkomiteele (1925), milles too nagu väljendanud lootust, et saabub päev, kus vaba ja sõltumatu Hiina läheb käsikäes NSV Liiduga vastu inimkonna helgele tulevikule.
Esimene aps tuli 1927. aastal. Guomindangi uus liider Jieng Jieshi tegi kannapöörde, öeldes lahti Moskvast. See karikas läks Borodinist siiski õnnelikult mööda. Järgmine mitte. 1949. aastal võimustus Hiinas Mao Zedong. Enam ei otsustatud Hiina saatust Euroopas, Ameerikas või Jaapanis. Esimest korda pärast rohkem kui sajandit segadusi oli Hiinal keskvalitsus, mille taga rangelt distsiplineeritud fanaatiline partei, eesmärk võimas tööstuslik sõltumatu Hiina. Samal aastal sai täis Borodinile antud aeg. Ta vangistati ja suri kaks aastat hiljem Siberi vangilaagris. Joss (Stalin) nägi inimesi paremini läbi, kui lihtsameelne Lenin ja ta teadis, mis tegi. Ent temalgi oli selguse saabumine aega võtnud.
LENIN VENEMAALE!
Aprillis 1907 toimus Tallinnas ja Tartus rida poliitilise eesmärgiga arreteerimisi. 17. mail koostas Eestimaa kubermangu sandarmeeria peavalitsuse ülem polkovnik Mezentsev kirja, milles ta nentis revolutsioonilise liikumise ühtsust Eestimaa kubermangu ja Põhja-Liivimaa osas. Ta sedastas, et VSDTP Põhja-Liivimaa piirkondliku organisatsioon keskus on Tartus ja et selle liikmed tegutsevad nii Tallinnas kui Tartus. Seoses sellega palus ta end ja oma abi, alampolkovnik Tihhonovit?i komandeerida kaheks päevaks Tartusse. Samal kuul lahkus viimased kaks ja pool nädalat oma kõige kindlamas ja kõige vähem kasutatud konspiratiivkorteris, Tähetornis, peitunud A. K. Tartust ja ühtlasi ka igaveseks Eestist.
Haarang oli mastaapsem. Riias pisteti samal kuul trellide taha Keskülast kaks aastat noorem ?veitslane Fritz Platten, kes revolutsioonivaimustusest ajendatuna oli 1906 saabunud Liivimaale, et liituda siinsete lätlastest terroristide-eksproprieerijatega. Nagu öeldud, oli Riia keskus koht, mille sotsiaaldemokraatidega pidas tollal tihedat sidet Keskülagi, veelgi enam, just see oli aeg, mil, 1907. aasta varakevadel, seda Kesküla ärgitusel, kolis Tartusse terve salkkond läti maksimaliste-terroriste, kokku kümmekond inimest, ning VSDTP Põhja-Liivimaa piirkondliku organisatsiooni juurde rajati võitlussalk, kuhu ka mõned eestlased kuulusid. ?veitslasena pääses Platten tol korral Siberist (hiljem, olgu ette öeldud, tal enam nii lihtsalt ei läinud) ja 1910, mil Zürichisse ilmus ka Aleksander Kesküla, oli ta kodumaal tagasi. Veel samal aastal sai Keskülast sealse sotsiaaldemokraatliku organisatsiooni “Eintrachti” presiidiumi liige. Selle organisatsiooni juhtkonda kuulus tollal ka Fritz Platten, “Eintrachti” liige 1904. aastast peale. Ehk nagu ütles oktoobris 1998 ?veitsi ajaloolane Willy Gautschi nende ridade kirjutajale, olnuks kummaline, kui Kesküla ja Platten ei oleks teineteist tundnud.
Platteni tutvus Leniniga algas üksjagu hiljem. Ehkki ta juba 1908. aastal viibis loengul, mille “Eintrachtis” pidas Lenin, taipas ta alles 1920. aastail, kui sügavalt see teda mõjutanud oli. Nende isiklik tutvumine leidis aset seitse aastat pärast nimetet loengut, septembris 1915, kuid juba sama aasta novembris on Platten Leninile nii hinnaliseks muutunud, et pidas sidemete hoidmist ?veitslasega ülitähtsaks. Pidas aga tähtsaks seepärast, et välja anda Zimmerwaldi pahempoolsete bro?üüri “Internationale Flugblätter.” Nagu samast kirjast selgub, oli selle bro?üüri tõlkimisega itaalia keelde seotud Arthur Siefeldt, see eestlane oli aga Kesküla agent Lenini juures? 1916. aasta 1. veebruari paiku oli Lenin veel kindel, et sõidab Zürichi raamatukogudesse tööle paariks nädalaks. Kas see, et see sõit venis enam kui aastaseks ja jäi viimaseks viibimiseks välismaal enne kui vene revolutsiooni kuri vaim siirdus Platteni saatel tagasi kodumaale (sündmus, mida Stefan Zweig peab inimkonna tähetunniks) oli seotud sellega, et just vahetult enne Zürichisse sõitmist sai Lenin sealt kirja positiivse iseloomustusega Fritz Platteni kohta. Seda me ei tea ega ilmselt saagi kunagi teada. Sest Platten oli mees, keda Lenin sel keerukal kevadel volitas end esindama läbirääkimistel keiserliku Saksamaaga. Niivõrd usaldas ta Plattenit. Saksamaa poolt oli Platteni “vastasmängija” neil läbirääkimistel Berni saadik, Gisbert von Romberg, mees, kes Kesküla oma sõbraks nimetas ja keda “Minu Leninites” kehastas nauditava elegantsiga Linnar Priimägi. Päeval, mil Platteni lähitatud Lenin Petrogradi jõudis, õhkas Keskülaga üheealine Kurt Riezler, Saksa riigikantsleri parem käsi välispoliitika vallas: “Kui meil nüüd õhku jätkuks, et Venemaa maha suruda! Siis suudaksime end sajandiks kindlustada!”. Venemaaga nõnda läkski.
1916. aastal oli Keskülast saanud persona non grata bol?evistliku juhtkonna jaoks. 1932. aastal olid mõlemad mehed, Platten ja Kesküla korraga ?veitsis ja lahkusid siis siit, üks ida, teine lääne suunas. See, kes lahkus ida suunas, Platten, suri varem ja mitte päris loomulikult. See, kes läände, hiljem ja vanadusse. Ent viitsütikuga pomm oli paigas ja juba tiksus. Moskval võttis see kõik aga aega. 60 aastat pärast seda, kui asjad paika hakkasid liikuma (1965), ilmus Läände moskvalasest uurija, kes soovis omandada Keskülast järelejäänud pabereid. Hiljaks jäi. Seetõttu uurib see teadlane endiselt Kesküla tegevust. Ainult et tagajärjetult. Ühtegi pädevat teost pole kaante vahele jõudnud, artiklist eelretsenseeritud ajakirjas rääkimata.
Kõik toodud faktid on õiged. Kui Eestis leiduks ajaloolasi, kes 1905. aastat uuriksid, suudaksid nad seda kinnitada. Tegelikult on fakte rohkemgi. Siis sai sajand siit oma näo.
