Kuigi Venemaal toimuvat vaadates kipub lootus, et seal midagi mõistlikku võib toimuda, vahel kaduma, pole asi õnneks siiski nii hull. Putinjugendile ning järjest totaalsemaks muutunud ajupesule vaatamata tehakse Venemaal neoimperialistlikke hoiakuid õhutavate kassahittide kõrval filme, mis kujutavad Venemaa lähiminevikku objektiivselt. Juba mõni aeg tagasi jõudis Eesti videolevisse II maailmasõja õudust halastamatult lahanud “Trahvipataljon”, 2005|. aastal jõudis Venemaal videolevisse osaliselt sama meeskonna poolt tehtud 4-osaline film “Major Pugat?ovi viimane lahing”.
TUTTAV JA LEGENDAARNE TEGIJATE KAMP
GULAG ja selle õudused on teema, millest Venemaa kuni viimase ajani meeleheitlikult mööda üritab vaadata, kuigi GULAGis mõrvatud inimeste hulk ületas kokkuvõttes holokausti ohvrite arvu. Seetõttu pole ka kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise järel üritatud teha korralikku filmi seal toimunust – praeguste võimukandjate meelest pole seda tarvis meenutada. Sest kuidas muidu saaks rääkida julgeolekutöötajate raskest, kuid tänuväärsest tööst ning KGB timukatele pühendatud mälestustahvleid õigeusu kiriku poolt sisse õnnistada. Nii on ainus film Aleksandr Sol?enitsõni suurepärasest jutustusest “Üks päev Ivan Denissovit?i elust” jätkuvalt tehtud norralaste ja inglaste koostöös 1971. aastal.
Õnneks on Venemaa nii suur ja lai, et seal leidub ka inimesi, kelle meelest näib vene rahva ainsaks võimaluseks praegusest olukorrast pääsemiseks olevat oma ajaloole näkku vaadata. Sellele tõestuseks ka “Major Pugat?ovi viimane lahing”. Filmi aluseks on Varlam ?amilovi “Kolõma jutustused”, mille on ekraanile seadnud sama mees, kes kirjutas “Trahvipataljoni” stsenaariumi ehk Eduard Volodarski. Lavastanud on selle Vladimir Fatjanov, mõjusa muusika kirjutanud “Brigaadi” tunnusmeloodiaga loorbereid lõiganud Aleksei ?elõgin. Osades on teiste seas Igor Volkov, Boriss Tokarev, Igor Lifanov ja Vladimir Steklov.
AINUS VÕIMALUS AUSAKS JÄÄDA – VASTU HAKATA
“Major Pugat?ovi viimane lahing” on mitmes mõttes ainulaadne film. Esimest korda ilmub selles näiteks pikemalt ekraanile kindral Vlassov – ja sugugi mitte ühemõtteliselt negatiivse kangelasena.
Kuigi peategelane koos kaaslastega Vlassoviga ei liitu, ei näidata temaga kaasa läinud poolt pataljoni vange ei reeturite ega kaabakatena. Teiseks pole varem üheski filmis sellise realismiga kujutatud Kolõmal toimunut. Kuigi mitmed Kolõmal istunud mehed, kellele olen filmi näidanud, on kinnitanud, et tegelikult oli asi veel tunduvalt hullem, on kujutatud pilt igal juhul piisavalt õudne. Ning kolmandaks – ja kõige huvitavamaks pooleks – on tõdemus, et ainus võimalus ausaks jääda oli sellele kuritegelikule süsteemile vastu hakata.
TANTS, LAUL JA PÕGENEMINE
Filmis kirjeldatud lugu on lihtne. Sakslaste kätte vangi langenud vene sõdurite laagrisse saabub kindral Vlassov, kes kutsub mehi ühinema temaga võitluseks kommunismi vastu, kinnitades, et isegi, kui neil õnnestub vangist pääseda, pole kommunistide käest armu loota. Osa meestest lähebki Vlassoviga kaasa, kusjuures teised ei tea, et need mehed, kes Vlassoviga ei liitu, on rinde lähenemise tõttu määratud hävitamisele. Major Pugat?ovil koos käputäie sõpradega õnnestub siiski põgeneda ning läbi häda üle rindejoone omade juurde jõuda.
Omad ei osutu aga sugugi nii omaks kui arvatakse. Mehed vangistatakse, neid piinatakse, kuni osa neist murdub ja tunnistab, et major Pugat?ov saadeti Vlassovi poolt üle rindejoone Nõukogude võimu kukutama. Järgneb “kodumaa reeturi” nimi ja sõit Kolõmale. Siin toimunud vägivalda, krimkade veretöid, külma ja nälga, mõnitamist ning tapmist kujutatakse järgnevalt suure põhjalikkusega.
Pool-loomaks muudetud ja inimnäo kaotanud Pugat?ovi päästab kõrgemalt poolt tulnud korraldus Stalini sünnipäevaks vangide isetegevuskava organiseerida. Pugat?ov haistab võimalust – sest tantsimiseks ja laulmiseks on meestele ette nähtud täiendavad toiduratsioonid. Neid kasutab Pugat?ov aga mitte isetegevuskava tegemiseks, vaid grupiviisilise põgenemise ettevalmistamiseks.
Järgnevat võib igaüks juba ise filmist vaadata. Võin eksida, kuid mulle tundub, et filmi tegijad võisid teost kokku pannes kasutada ühes Anne Applebaumi suurepärases raamatus “GULAG” – muuseas, Venemaal on see raamat kuulutatud mittesoovitavaks – toodud mõtet, mille kohaselt ei saa Venemaa enne normaalseks riigiks, kui tema kangelasteks saavad mehed ja naised, kes kommunistlikule hirmuvalitsusele vastu julgesid hakata.
APPLEBAUMI NÄIDE: UST-USA LINN
Üheks näiteks toob Applebaum GULAGis toimunud ülestõusude juhid. Üks tuntumaid neist toimus 1942. aasta alguses Ust-Usas. Ülestõusu juhiks oli siin vabakäiguvang Mark Retjunin, kes suutis Lesorei laagris luua põrandaaluse rühma ning vastuhaku korralikult ette valmistada. 24. jaanuaril 1942 läksid Lesorei vangla valvurid traditsiooni kohaselt laupäeval sauna. Vandenõulased lukustasid nad sauna ning tegid ülejäänud vangivalvurid relvituks, tappes neist ühe. Saagiks saadi kaksteist püstolkuulipildujat ja neli revolvrit. Retjunin tegi vangidele – enamus neist olid poliitilised – ettepaneku vastuhakuga ühine da. Osa pidas seda siiski lootusetuks ürituseks ja jäi laagrisse, kuid umbes pooled vangidest – kokku sadakond meest – võtsid laagri ladudest korraliku talvevarustuse ning marssisid korralikus kolonnis lähedalasuvasse Ust-Usa linna. Enne, kui linna võimukandjad suutsid üllatusest toibuda, olid ülestõusnud vallutanud postkontori ja lõiganud läbi sidejuhtmed ning võtnud üle linna vangla, mille vangid samuti vabastati. Kuigi linnast saadi juurde relvastust, oli seda ometi vähe kõikide soovijate relvastamiseks. Seetõttu ei suudetud vallutada linna miilitsajaoskonda, mida miilitsad ja julgeolekutöötajad raevukalt kaitsesid. Üle ei suudetud võtta ka lennuvälja.
Mõne aja pärast jõudsid teated ülestõusust siiski Nõukogude võimuorganiteni ning Ust-Usasse paisati suured sõjaväeüksused. Seda kuuldes taandusid ülestõusnud linnast ja liikusid maapiirkondadesse, üritades kutsuda kolhoosnikke üles nendega ühinema. 28. jaanuaril jõudsid julgeolekuüksused põgenikele järele, puhkes kogu päeva kestnud lahing, milles 30 ülestõusnul ikkagi õnnestus pääseda. Ülestõusu lõppvaatus saabus 31. jaanuaril ööpäeva kestnud lahingus, kus vastasele raskeid kaotusi tekitanud mässulised lõpuks viimseni langesid. Vähesed ellujäänud mõisteti hiljem süüdi ja lasti maha, üheksateist varem vangi langenud meest pääses vanglakaristusega.
MÕRVATUTE ASEMEL ON KANGELASTEKS MÕRVARID
Kuigi sedavõrd suurtest ülestõusudest on andmeid alles 1950. aastate algusest Stalini surma järel, olid grupiviisilised põgenemised laagritest ometi tavaliseks nähtuseks. Ning ei saa ütelda, et kõiki põgenikke oleks julgeolekul tabada õnnestunud.
Sellistest sündmustest räägib ka “Major Pugat?ovi viimane lahing”. Tugevale paatoslikkusele vaatamata on film karm ning sünge. Lootust pääsemiseks pole. Vabad pole ka need mehed, kes põgenikke nagu loomi kütivad. Sest saavad ju nemadki aru, et tegelikult on käimas juba 1917. aastast kestev sõda omaenda rahva vastu, milles ainsad võitjad on vabana surnud.
Tahaks loota, et “Major Pugat?ovi viimane lahing” ei jääks Vene sõltumatu filmikunsti viimaseks lahinguks ning et selliseid filme tehtaks Venemaal veel. Vene ajalugu pakub tegelikult arvukalt näiteid meestest ja naistest, kes julgesid kommunistlikule vägivallale vastu astuda. Ning kuigi pea nad kõik maksid selle eest eluga, oli tegemist ometi märtritega, kelle verele oleks võimalik olnud ehitada sootuks teistsugust Venemaad. Paraku on asjad läinud muul moel – ehk tegelikult ju nii, nagu need Venemaal alati läinud on. Mõrvatute asemel on Venemaal jätkuvalt kangelaseks mõrvarid. Seda suurem sümpaatia kuulub neile, kes sellele vaatamata teevad, mida nad õigeks peavad.