“Ruja” – see uudissõna oma plaanitud tähenduses sai unarsõnaks enne veel, kui keegi teada sai, et see uudissõna on. Plaanitud tähenduses, Rujana, bändinimena, mille noored kutid üles korjasid. Ahah, jah, “fantaasiat” oli “ruja” tähendama määratud. Jah muidugi, eks rokkooper “Ruja” on üpris rujaküllane?
Eks igas teatrihooajas, veel enam igas teatrisuves, joonistuvad ettevaateis välja asjad, mis saavad olema selle perioodi “kõige suuremad lavastused”, olgu seda siis mastaabilt, turundusmääralt, sisuliselt tähenduselt või kuidagi veel. Ruja-tükki turundas Vanemuine vaat et kaks aastat. Ja selge see, et nii saab sellest kollaste plakatitega teatritükist must go! üritus. Liiatigi, et see on ikkagi Ruja.
Vaatamata sellele, et lavalise lahenduse alla oli pandud pappi nagu putru, jäi asi sisuliselt ikkagi pigemini kontsertetenduseks, kui sai muusikaliks või sündis rokkooperiks. Seda eelkõige läbi dramaturgilise hõreduse (kavalehejärgsed autorid – Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper). Läbi läbiva konflikti, ehk isegi läbiva joone puudumise. Või ei – miski joon seda bändi lugu justkui läbis, kronoloogiline, aga laulude vahele jäävad stseenid, ühe erandiga, jäid siiski informatiivseteks, lugu edasi trugivateks täitetekstideks. Erandiks stseen, kus Nõkal juhtme kokku viskas – tüli pop-Ruja algusaegadest.
Tegelikult oli sisuliselt sama mure ka Ojasoo-Semperi “Naftaga”, või vähemasti selle esimese versiooniga. Materjal on olemas, aga dramaturgia ei tule järele. Kui olete oma liinid ja tegevuse paika saanud, andke toorik mõnele dramaturgile, kes selle läbi kirjutaks. Võidate, publiku kõrval, sellest te ka ise. Filmi, näiteks, kohati nii ju tehakse.
Teiseks, päeva lõpuks jäi ikkagi arusaamatuks, mis võtmega lugu see siis ikkagi oli? Või mis mõttega. Sest nagu iga vabama mõtlemisega koolipoiss teab: igas lauses on kolm olulist osist – alus, öeldis ja mõte. Ilma nendeta ei ole lauset.
Jah, Võigemasti Rannap on täitsa reinrannap, Varese Alender on enam kui lihtsalt kalender minevikust, Kübara Nõgisto ähvardab juhtme kokku laksatada ja hospitaliseeruda, Prangeli Lenska mänekas võis pilguga jäätada, aga ikkagi, eriti pärast esimest vaatust, natuke liiga paroodiakool ja vana-aastaõhtu kapustnik. Ei saa aru, kas see on siis masside meelelahutus või on siin taga mingi üldisem sõnum? Mida teatrilt võiks ju oodata, või üldse kunstilt – alati ja vääramatult üksikult üldisele liikuda. Läbi ühe loo üldisemalt olulisi tõdesid esitada. Noh, näiteks, Oliver Stone’i Doorsi-film seda suutis. Ruja mitte, ja vist ei püüdnudki. Mis, üksiti, on Kowalsky suurim etteheide sellele lavastusele.
Oli alus, oli öeldis, oli ka üte? aga mõte? Vist mitte?