MÄED JA ORUD TALLINNAS: Kiek in de Köki tornis, vahetult Vabaduse väljaku servas eksponeeritud näituselt saab hea ettekujutuse, mis asjaoludel on Tallinna kesklinna tekkinud mõned huvitavad pinnavormid. Teemat tutvustab kuraator Ragnar Nurk.
Kui tänapäeval valdav osa meist tõenäoliselt ei adugi, kas ja kus meie riigis on mingeid kaitseehitisi, rääkimata linnade kindlustamisest, siis minevikus oli olukord sootuks teistsugune. Kui keskajal ümbritseti linnu müüride ja tornidega, nagu me Tallinnastki väga hästi teame ja näha võime, siis Kiek in de Köki näituse üheks laiemaks eesmärgiks on tuua välja, millises suunas liikus kindlusearhitektuur pärast võimsate piiramissuurtükkide kasutuselevõttu. Konkreetsemalt keskendutakse ulatuslikele kindlustustöödele, mis leidsid Tallinnas aset Rootsi võimu viimastel aastakümnetel, kuid ei suutnud ometigi takistada linna minekut Põhjasõja sündmuste tulemusena Vene võimu alla.
Kuidas kindlustused välja nägid
Näituse keskmes on Rootsi militaarinseneri Erik Dahlbergi (1625–1703) Tallinna kindlustuste moderniseerimisprojekt ja selle projekti alusel teostatud kindlustustööd. Mõningaid Tallinna vanalinna ümbruses leiduvaid pinnavorme kutsub rahvas „mägedeks“ või „orgudeks“. Hästi tuntud on Harju- ja Lindamägi ning Rannavärava mägi. Sageli ei mõelda, et tegemist on ajalooliste kaitseehitiste – Ingeri, Rootsi ja Skoone bastioniga.
Kuna kuskilt tuli nende kunstlike mägede ehitamiseks siiski ka pinnast saada, tekkisid nende ette vallikraavid, nagu näiteks Harjuorg ja praeguse Hirvepargi ala. Bastionide vahele vallikraavi kavandatud eeskindlustustest raveliinidest jõuti ainsana ehitada Wismari raveliin Tõnismäe suunal. Maapinnal pole sellest enam midagi näha, kuid, nagu selgus veidi üle kümne aasta tagasi Okupatsioonimuuseumi kvartalis toimunud kaevetöödel, on selle ehitise tugimüürid hästi säilinud. Sarnaselt bastionide ja nendevaheliste vallidega, mida nimetati kurtiinideks, kulgevad ka raveliinimüüris nn maa-alused käigud.
Spetsiaalselt näituseks on tehtud koostöös Hirvesoo Arhitektibürooga 3D-rekonstruktsioonid, millelt on näha, kuidas võisid rootslaste poolt sellest projektist ehitada jõutud kindlustused välja näha 1710. aastal. Ühe tähelepanuväärse üksikelemendina on kujunduses esile tõstetud barokset Toomväravat, mis paiknes Toompea tänava, Falgi tee ja Komandandi tänava ristumiskohal.
Tallinn suurriiklike huvide mängukannina
Varauusajal kujunesid Euroopas välja keskaegsest erinevad võimusüsteemid ja riiklikud struktuurid. Kindlustuste ehitamise valdkonnas toimus professionaliseerumine ja lühikese ajaga sai sellest väga rahvusvaheline nähtus, kus ideed levisid kiiresti üle kogu Euroopa ja kolooniaid arvesse võttes isegi üle maailma. Kuna moodsad kaitseehitised muutusid üha mastaapsemaks ja nende ülesehitus üha komplitseeritumaks, nõudes seega tohutuid väljaminekuid, siis läks kindlustuste ehitamine järjest enam kohalikult tasandilt riigi tasandile, mis omakorda kujutas endast järjest keerukamat bürokraatlikku masinavärki. Mis kohti ja kuidas kindlustada, seda otsustati – sageli kuni detailideni välja – kõige kõrgemal riiklikul tasandil. Kohalikul elanikkonnal sama hästi kui puudus võimalus sisuliselt kaasa rääkida. Selles suhtes ei saa kõnelda kohaliku traditsiooni jätkumisest kindlustuste ehitamise valdkonnas või kui, siis ainult mingites tehnilistes, ehitusmaterjali või ehitusviisiga seotud nüanssides. See aga ei tähenda, et sellistel ehitustöödel poleks pruukinud olla mingit positiivset mõju näiteks kohalikule majandusele, kas otseselt või siis kaudselt – lisandunud turvatunde näol. Üldiselt oli suhtumine kohapeal siiski negatiivne, millele aitas kaasa ka vajadus likvideerida seoses vallide rajamisega osa seniseid eeslinnu.
Liivi sõja ja sellele järgnenud sõdade perioodil, 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses, oli Tallinn suutnud teha linna jaoks soodsa valiku, andes end Rootsi võimu alla ning elades riigi abi toel üle kaks venelaste piiramist. Pärast seda, kui Rootsi võimu alla olid läinud teiste hulgas ka Riia, Narva ja Tartu, jäi Tallinn sisuliselt tagalakeskuseks, mille kindlustuste moderniseerimist ei saanud vaadelda pakilise ülesandena. Samal ajal oli Põhja-Euroopas muutunud valdavaks kindlustusviisiks bastionaalsüsteem, milleni selle algsel kujul oli jõutud Itaalia renessansi rüpes ja mida hiljem oli täiustatud Hollandi vabadusvõitluse käigus, kuid nimetatud põhjusel jäi Tallinna varustamine seda tüüpi kaitseehitistega kauaks toppama. Pealegi hellitas riik ebareaalset lootust, et all-linn suudab oma osa bastionaalvööndist oma vahenditega valmis ehitada ning riik ja rüütelkond võivad piirduda Toompead ümbritseva väiksema osaga. Majanduslikult alla käinud linn, millele oli tekkinud kaugkaubanduses tugev konkurent Narva näol, mida Rootsi riik ise soosis, ei tulnud sellega muidugi toime.
Kuninga programmi elluviija
Ulatuslikumate töödeni jõuti alles pärast seda, kui Karl XI oli 1680. aastal, pärast järjekordset rasket, kuid veel ilma territoriaalsete kaotusteta lõppenud sõda, kehtestanud riigis absoluutse monarhia ja alustanud aadlivalduste taasriigistamist ehk reduktsiooni, mille tulemusena tekkis riigikassasse raha muu hulgas ka kindlustustöödeks. Kuid kas polnud juba hilja ja kas nüüdki nähti ohtu õigest suunast?
Kindluste piiramine mängis varauusaegses (16.–18. sajandi) sõjanduses isegi suuremat rolli kui välilahingud. Sarnaselt näiteks omavahel pidevalt sõjas olevate Prantsusmaa ja Hollandiga püüdis ka Rootsi oma piiridele rajada tugevate kindluste võrgustiku. Rootsi erinevus seisnes tema üksikuid valdusi eraldavas ja ühendavas Läänemeres, mistõttu kindlused ülemereprovintsides pidid tõesti saama piisavalt tugevad, et piiramisele vastu panna seni, kuni kuningas kogub emamaal väe ja merd valitsev laevastik selle vajalikku kohta viib.
1700. aastal Narva puhul see strateegia igatahes toimis. Dahlbergist sai kuninga kindluseehitusprogrammi energiline ja ustav elluviija. Karl XI valitsusajal tõusis ta lihtsast Malmö komandandist kuninglikuks nõunikuks, see tähendab Rootsi võimuhierarhia absoluutsesse tippu. See on mees, kelle elusaatus on Rootsis inspireerinud üsna paljusid suurvõimu-perioodi uurijaid. Ta oli oma algselt hariduselt insener, kuid võib-olla tuntumgi on ta kunstnikuna, Rootsi vaateid kujutava albumi „Suecia antiqua et hodierna“ koostaja ja piltide ühe põhiautorina.
Bastionikindlustused, 17. sajandi mainstream
Kiek in de Kök ei ole sellise näituse jaoks juhuslik koht. Kui bastionaalkindlustused olid 17. sajandi mainstream-kindlustuste liik, siis Dahlbergile oli iseloomulik, et ta kasutas üsna palju ka suurtükitorne, seda eriti veeteede ja kõrgendike kaitses. Kiek in de Köki torni suurte laskeavadega ülaosa ongi oma praeguse ilme saanud samal ajal, kui ehitati Tallinna suured bastionid, muutudes niiviisi suurtükipunkriks kaitse sügavuses, nagu on märkinud ka selle torni ehitusloo uurija arhitekt Rein Zobel. Plaanis oli aga ehitada Toompea välisperimeetrile lisaks veel kaheksa torni!
Mitmekümne aasta jooksul märkimisväärse pingutuse tulemusena ehitatud kindlustused läksid 1710 venelaste kätte, kes neid mõnda aega hooldasid ja mingil määral edasi arendasid, kuni 19. sajandi teisel poolel hakati kindlustuste vöö asemel ümber vanalinna kujundama haljasvööd. Õnneks, erinevalt paljudest teistest linnadest Euroopa südamele lähemal, ei käinud tollase provintsilinna jõud Rootsi suurriigi kindlustustest üle. Näituse eesmärgiks on muu hulgas juhtida tähelepanu selle Euroopa omaaegsel kõrgtasemel fortifikatsioonipärandi heaperemeheliku hooldamise vajadusele.
*
Näitus „Mägesid ja orge luues. Kindlustustööd Tallinnas Rootsi aja lõpus, 1680–1710“ on avatud 19. juunist 2015 kuni 10. jaanuarini 2016 muuseumis Kiek in de Kök ja Bastionikäigud (Komandandi tee 2, Tallinn).
Pääs samade tööde tulemusena tekkinud bastionikäikudesse eelregistreerimisega (tel 644 6686; e-post: kok@linnamuuseum.ee).
Erik Dahlberg ja Tallinna bastionid
Kui Karl XI nägi peamise ohuna endiselt vana rivaali Taanit, siis Dahlberg soovitas pöörata suuremat tähelepanu ka idanaabrile, sest – nagu ta näiteks ühes oma aruandes märgib – venelaste „hea isu“ on üldtuntud.
Tallinna külastas Dahlberg ise 1682. aastal. Selle käiguga on seotud ka puust Tallinna maketi valmistamine, mille originaal on säilinud Rootsi Armeemuuseumis, kuid koopia asub Kiek in de Kökis. Konkreetselt seda, millised olid Rootsi riigi kaalutlused Tallinna kindlustamisel, pole eriti põhjalikult uuritud. Erinevalt Riiast ja Narvast polnud tegu otseselt piirikindlusega. Siiski oli Tallinn üks siinsete provintside suuremaid linnu ja sellel oli hea mereühendus Rootsiga. Nii võinuks siit vajadusel alustada ka vaenlase kätte läinud maa tagasivallutamist. Teisiti, kui sellise viimse vastupanupaiga kujundamisega, oleks raske seletada Dahlbergi Tallinna-projekti erilist ambitsioonikust. Enamik Tallinna bastione olid kavandatud sama suured kui Skoone bastion (koos eeskindlustustega u 8 ha). Vaid Toompea lõunaküljel paiknevad Rootsi ja Ingeri bastionid olid tulenevalt arvestamisest keeruliste maastikuolude ja olemasolevate kaitseehitistega ette nähtud ülejäänutest veidi väiksemad, ent see-eest Tõnismäe vastu jällegi väga kõrged. Nii näiteks on ühes Rootsi Sõjaarhiivis säilitatavas suurtükkide arvestuses Tallinnas ehitatavatele bastionidele igaühele ette nähtud suurem arv suurtükke kui üheski teises Rootsi kindluses, mille uuendamistööd tollal olid käimas (nt Tallinnasse 36–38 tk, Narva 28 ja Kuressaarde 12 tk muidu igati sarnase arhitektuuriga, kuid eri mõõtkavas bastionidele). Tagantjärele võib ju küsida, kas see kava, mis nägi ette 11 bastionit ja kuus raveliini koos juurdekuuluvate kaitseelementidega, polnud juba algusest peale ebarealistlik, kuid ei saa nõuda, et Dahlberg näinuks ette, kui vähe aega on jäänud ja kui aeglases tempos töö siiski edenema hakkab.
Kas Dahlberg mõtles need Tallinna bastionid välja „omast peast“ või kasutas ta ka mingeid eeskujusid? Üldiselt oli ta insener, kes oma arusaamu fortifikatsioonist elu jooksul üsna paindlikult uutele suundumustele kohandas. Põhja-Euroopa fortifikatsioonis oli 17. sajandi teisel poolel parajasti huvitav otsingute periood. Bastionaalkindlustuste kui seesuguste õigsuses eriti ei kaheldud, kuid nende täpsema ehituse osas olid aktsepteeritud mitmed variandid. Seda võib aimata juba kasvõi sellest, kui võrrelda näiteks Tallinna bastionaalkindlustuste arhitektuuri Tartu või Pärnu omadega. Seejuures näib, et Dahlberg on lasknud end mõjutada saksa fortifikatsiooniteoreetilisest mõttest, kus arutelud olid eriti elavad. Samas juba 1680. aastate keskpaiku ja 1690. aastatel hakati Rootsis, mille fortifikatsiooniametkonda Dahlberg jätkuvalt juhtis, ehitama bastione, mille puhul võib aimata tollaste Prantsuse ja Hollandi kuulsate inseneride mõju. Nii näib, et päris viimane sõna Tallinnas ehitamisel olevad kaitseehitised sõja puhkedes enam polnud. Panustamine üksikutele hiiglaslikele bastionidele oli endaga kaasa toonud ka olukorra, kus linna kindlustussüsteemi eri lõigud olid väga ebaühtlase kaitsevõimega. Kõige terviklikum lõik paiknes vastu Tõnismäge, kus töid oli vedanud Rootsi riik. Suure osa lihttööst olid ära teinud Tallinna garnisoni soome päritolu sõdurid ja materjali transpordi osas eesti talupojad – viimaseid oli rakendatud ka Tõnismäe madalamaks kaevamisel.
