Mis juhtub siis, kui seni vaikinud sõna muutub kuuldavaks – eelkõige lauldavaks? Kuidas see käib, mida see tähendab ja milline on üleüldse laulja suhe lauldavaga? Katsusin uurida seda Margus Vaherilt, kes on ilmselt eelkõige tuntud telesaate “Kaks takti ette” võitjana.
24-aastane laulja ütleb meie kohtumise alguses kohe, et loomulikult on laulutekstid tema jaoks kirjandus. Lugedes Eesti luuleklassikuid – kellest lemmikud on Betti Alver, Artur Alliksaar ja Ernst Enno – tunneb ta tihti, et luulet lugedes tungivad täiesti iseeneslikult pähe mõtted ja ideed, kuidas loetut helikeelde panna. “Luuletuse lugemine võib muutuda teinekord sujuvalt laulu kirjutamiseks.”
Omaenese seitsme-kaheksa aasta tagusest laulusõnade kallal sepitsemisest räägib ta seejuures üsna põlglikult. Vaheri sõnutsi kriitikat need ei kannata, kuid ta kordab veel üle: “Ma tahan laulusõnade kirjutamiseni jõuda ja ma tean, et see hetk tuleb.”
KONSERVATIIVNE LUGEJA
Margus lausub, et on oma lugemisharjumustes “väga konservatiivne” ning keskendubki lauljana eelkõige luulele, kuigi kätte on sattunud ka mõningad proosateosed – näiteks Paolo Coelho või Gabriel Garc?a M?rquezi menuromaanid. Jääb mulje, et loetud romaanide valik on üsna juhuslik. Neile lisanduvad veel mõned koolipõlves loetud teosed nagu Jerome David Salingeri “Kuristik rukkis” ning Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”, aga – nagu laulja lausub: “Selles mõttes on puudujääke.” Sama puudutab ka Eesti kirjandusklassikat. Vaher lausub peaaegu ohates, et on vähemasti “Tõe ja õiguse” esimese osagi läbi võtnud. Selles ei puudu omajagu kahetsust, sest näiteks “Dorian Gray portree” kohta avaldab Margus Vaher arvamust, et see raamat “võiks näiteks avada ennast täiesti uut moodi. Olenevalt sellest, kus sa ise parasjagu oled.”
Kus Margus Vaher hetkel on? Võib-olla oskavad sellele mõnevõrra valgust heita tema lugemislaual praegu lebavad teosed. Nendeks on eelkõige juhtimisalased raamatud, mis aitavad teda igapäevases praktilises elus. “Suhtlemine on ju võtmeküsimus. Kui oskad suhelda, siis laabuvad paljud asjad lihtsamalt. Asja mõte on ju lõpuks selles, et oluline ei ole mitte see, kas me oleme siin välises elus lauljad või korstnapühkijaid, vaid see, et me teeme oma asja südamega, et me anname sada protsenti.”
RAAMATUD JA TEKSTID
Esimene raamat, mille 1984. aastal sündinud Margus iseseisvalt läbi luges, oli mäletamist mööda Lastepiibel. Üsna varakult tulid ka Edgar Rice Burroughsi “Tarzan”, Karl May “Winnetou” ja prantsuse muinasjuttude kogumik “Saladuste puu.” Kuigi ta tänapäeval enam ise muinasjutte ei loe, jutustab ta neid oma 4-aastasele pojale.
Vaher tunnistab, et autorid ennast ise ei ava. Neisse tuleb ikka süveneda ka, kasutavad nad ju tihti väga isikupärast keelt või annavad sõnadele harjumuspärasest erinevaid tähendusi. Siit jõuab ta populaarse laulja ja omamoodi teletähe kohta natuke üllatuslikult talle väga olulise autori, B? Yin R? juurde.
Nagu Margus selgitab, on viimane talle oluline juba 16ndast eluaastast, mida ta peab oma “teadliku elu” alguseks: “Kui ma varem olin olnud tavaline teismeline, tõmmanud tüdrukuid patsist, spikerdanud jne, siis mu tolleaegne filosoofiaõpetaja Gennadi Noa kinkis mulle ühe hästi olulise raamatu. Selleks oli B? Yin R? “Maailmad”, selgitab Tartu Ülikooli teoloogiaüliõpilane Vaher.
“See kuidagi äratas mus miskit,” lisab ta, “ja siis tutvusin lähemalt kogu B? Yin R? loominguga, mille minu filosoofiaõpetaja on eesti keelde tõlkinud. Siit alates hakkas hästi hingelähedasena tunduma ka Enno luule. Eks ta on kuidagi sarnane ka: räägib mingist igatsusest ja mingist kodumaast, mida võib-olla me igapäevases, praktilises ja materiaalses elus heiastumas ei näegi.”
Eks sellist asja – võõrastesse maailmadesse sisenemist ja nende keele tundmaõppimist – on Vaherile õpetanud ka usuteadus, seejuures pakuvad enim põnevust professor Tarmo Kulmari võrdleva usundiloo loengud. Viimastes käsitletakse erinevaid, nii ajaloolisi kui tänapäevaseid religioone. Kahjuks on aga enamik ülikoolis õpitavast suuresti kohustuse täitmine ja võiks põnevam olla?
MUIDUGI MUUSIKA
Nagu Vaher räägib, huvitab teda lisaks laulude tekstilisele ja sisulisele poolele otseloomulikult ka nende heliline, muusikaline külg. Ta tunnistab, et tekstide osas on Eesti luuleklassika kõrval olulised ka Stingi laulusõnad, mille puhul teda vaimustab inglase oskus rääkida pisiasjade ja esmapilgul triviaalsete seikadega suurtest probleemidest: “Kui hästi ta ennast väljendab ja kui mõnusaid sümboleid kasutab! Kui ma oskaksin nii tabavalt öelda väga lihtsaid asju! Tihti on ju vastupidi: inimesed ütlevad väga lihtsaid asju väga keeruliselt!”
Hästi muhedateks peab Margus Vaher ka Lauri Saatpalu sõnu, pea maagilise tähendusega on talle aga Hedvig Hanson.
EELISTAB EESTI KEELT
Parasjagu on Margusel käsil plaadi tegemine ühega oma kahest bändist, nimelt Keskööga. Lood sellel plaadil kõlavad kõik eesti keeles. “Kui teha Eestis plaati, siis seda tehakse ju eestlastele.”
Teise põhjusena toob Vaher välja mõtte, et eesti keeles on palju parem ja palju raskem laulda: “Üks asi on häälikutes, mulle tundub, et inglise keeles on nad sujuvamad ja voolavamad, aga teine asi on teksti välja toomises, mis on eesti keele puhul väga suur kunst.”
Seda kunsti on aga võimalik õppida. Üheks suurimaks eeskujuks hääle tekitamise ning oma sõnumi kuulajateni edastamise osas on Vaheri jaoks Tõnis Mägi.
Margus Vaheri enesekindlalt optimistlikust jutust jääbki kõlama soov ja vajadus veel palju õppida. On selgelt näha, et ajakirjanduse tähelepanu ei ole lauljale pähe löönud. Kes ikka tunnistaks lünki oma lugemuses ning seda, et ta pole enda kirjutatud laulutekstidega veel rahul?
***
LOE LISAKS: MARGUS VAHERI ALKEEMIKUD JA KESKÖÖ
Alkeemikud on kitarribänd, mis mängib igasugust muusikat reggaest, popist, rokist funk’i ja d?ässini. Veidi teistsugust muusikat teeb Vaheri teine bänd, Kesköö. Nende muusikat on iseloomustatud kui õrnatundelist segu mahedast d?ässist, bossast ja folgist. Kõiki lugusid iseloomustab eestikeelsus ning nii on see ka ansambli peagiilmuval esimesel plaadil, kus kõlavad Ernst Enno, Doris Kareva, Betti Alveri ja teiste eesti poeetide tekstid. Kesköö koosseis ei erine väga Alkeemikute omast. Selles bändis tegeleb Margus Vaher koos Kreet Stubenderiga laulmisega, kitarri mängib Martin Matt, saksofoni Robert Sikk, bassi Silber Sirp ja löökpille Tõnis Kuusk.