METSIKU EESTI LOOD 1: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest ja nende majandamisest. Kuna majandamata ja laokil mets kukub ükspäev lihtsalt ümber, on tähtis selle õige kasutamine. Toivo Meikar teeb ekskursiooni meie metsamajandamise ajalukku.
Tänases mõistes metsamajanduse sünniaeg langeb 1860. aastaisse, mis muidugi ei välista ka üksikuid varasemaid katsetusi reeglipärasema majanduse organiseerimisel ja metsamajanduslike meetmete (nt metsakultuurid) rakendamisel. Oluliseks on peetud Rootsi riigivõimu metsakorraldust, eeskätt emamaa 1664. aasta ja ka Balti kubermangudes rakendatud metsaseadusi. Juba viimase sõja järgseil aastail selgus, et Eestis esimene teadaolev spetsiaalne metsaseadus pärineb 1650. aastast Saaremaalt, käsitledes krahv Magnus Gabriel de la Gardie eravaldustes olevaid metsi. Tegeliku metsamajanduse organiseerimist need seadused ei käsitle, põhitähelepanu oli suunatud metsakasutuse õiguslikele ja maaomandist tulenevatele küsimustele eesmärgiga kaitsta siin metsaomaniku (eeskätt riigi) huve peamiselt nn strateegiliste puuliikide (tamm, laevapuud) osas. Küsimus sai seda aktuaalsemaks, et sajandi lõpul läbi viidud mõisate reduktsiooniga (riigistamisega) sai Rootsi riik Liivi- ja Eestimaa kubermangudes ajutiselt suurimaks metsaomanikuks.
Riigimõisate metsi tulnuks eeskätt hoida – kuidas seda aga tagada, ei täpsustatud. Konkreetse riigimõisa metsa sai kasutada mõisa enda ja tema talupoegade, vajadusel ka teiste metsavaeste või metsata riigimõisate ja loomulikult ka riiklike vajaduste tarbeks. Fikseeriti põhimõte, et enne kasvava metsa raiumist tulnuks ära kasutada tarvitamisväärsed lamapuud. Metsavalve tõhustamiseks hakati sajandi lõpul massiliselt ametisse seadma talupoegadest metsavahte. Riigimõisate metsade käekäigu eest seati vastutavaks mõisate rentnikud, toimiva riikliku tsentraliseeritud metsavalvesüsteemi loomiseni sel ajal siiski ei jõutud.
18. sajandi viimane veerand on aga aeg, mil saame rääkida Eesti metsamajanduse kui üldisest põllumajandusest eraldunud iseseisva majandusharu sünnist. Toimunut ilmestavad sellised märksõnad nagu tegeliku metsandusliku seadusandluse, metsade majandamist ning valvet korraldava organisatsiooni ja metsandusliku kirjasõna sünd. Hakkas kujunema rohkem või vähem spetsialistidest koosnev metsaametnike kaader, viimast oli aga vaja koolitada või mujalt sisse tuua. Mets ise hakkas kujunema uurimisobjektiks, kus loodusteadusliku huvi kõrval jõuti peagi metsade majandamisega seonduva katse- ja uurimistööni, seega metsateaduseni.
Esimesed metsahindamised
Teadaolevalt teostati esimesed algelised metsakorraldused (mille käigus metsad plaanistati ja mingil määral kirjeldati ning hinnati) Eesti alal 1788. aastal. Seniste reguleerimata valikraiete ja teatud olukorras ka lageraiete kõrval hakkasid levima juba reeglipärased lageraied. Viimaste levik nõudis tähelepanu kas loodusliku metsauuenduse tagamisele või siis juba metsakultuuride rajamisele.
Riigimõisates nõuti 1765. aasta riigimõisate rendilepingu tüüpvormis esmakordselt konkreetselt fikseeritud ulatuses põllumajanduslikult vähesobivaile maadele kohalikele oludele sobiva metsaseemnega metsakultuuride tegemist. See kohustus hõlmas metsata või vähese metsaga mõisaid. Esialgu levinud metsakülvid ei erinenud kuigi palju tavalisest viljakülvist.
Metsamajanduse tekkimise eelduseks on inimtegevusest tulenev metsade vähenemine ja sellega kaasnenud majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid. 18. sajandi lõpul leidsid paljud kohalikud helgemad pead, et probleemi lahendus ei peitu mitte metsahoius ja raiekeeldudes, vaid metsade sihikindlas ja heaperemehelikus majandamises. Teoreetilise aluse metsamajanduse arenguks andis 18. sajandi lõpul toimunud loodus- ja majandusteaduste kiire areng ning kaasaegse metsamajanduse kodumaaks peetava Saksamaa kogemuse rakendamine.
Et tegu oli Balti kubermangudes sajandi viimastel kümnenditel alguse saanud protsessiga, siis saab edasist arengut pidada väga kiireks. Vähemalt riigimetsades oli metsamajanduse tase siinseis kubermangudes Venemaa foonil märkimisväärselt kõrgel tasemel. Nii märkis näiteks insenerivägede kindralmajor Erik Johann Barclay de Tolly 1815. aastal tsaarile esitatud inspektsioonireiside ettekandes, et ta ei ole kusagil Venemaal kohanud nii heasse seisukorda viidud metsi ja nende majandamist kui Saaremaal. Märgiline on seegi, et 1832. aastal Peterburis asutatud keiserlik metsamajanduse edendamise selts tundis erilist huvi Balti kubermangudes metsamajanduses arengus saavutatu üle, mistõttu seltsi ja samas ka Venemaa juhtiv metsandusajakiri anti siin toimuva laiemaks tutvustamiseks ja eeskujuks võtmiseks.
Eraomanike ja riigimetsade lugu
Metsaomandist nüüdisaegses tähenduses saab meil rääkida 1783. aastast, mil senised läänimõisad muudeti seniste valdajate pärisomandiks. Sisuliselt oli eraomanik oma metsa kasutamises täielikult vaba (võis vabalt raiuda, muuta metsamaa põllumaaks jne), ta ei tohtinud oma tegevusega vaid naabrile kahju tekitada. Olukord muutus kardinaalselt 1888. aasta metsahoiuseadusega, mil raied võeti riigi järelevalve alla, laastavate raiete korral määrati rahatrahve ja kümneid aastaid kehtivaid raiekeelde, kasutati sundmetsastamist jne.
Enamjagu metsi kuulus sajandi keskpaigani mõisatele, metsaomanikuks oli ka riik, kirikud, mitmesugused korporatiivsed organisatsioonid jmt. Edasised olulised arengud toimusid 19. sajandi teisel poolel. Eeskätt puudutab see väikemetsaomandi kujunemist talude päriseksostmise protsessis. 1860. aastail sai võimalikuks rüütlimõisate vaba ost-müük, millega laienes metsaomanike ring ja sotsiaalne koosseis. Metsaomanike ringi tulid tööstusettevõtted, uue sajandi algul ka pangad. Vabariigi-eelse katastri andmeil kuulus 72% metsamaadest eramõisatele (siia hulka on arvatud ka mõisate renditalud), suuremate omanikena järgnesid talud ja riik.
Eesti Vabariigi metsaomandi struktuuri määratles 1919. aasta maaseadus. Viimasega kuulusid rüütlimõisad nende omanike rahvusest sõltumata (omanike seas oli arvestatavalt palju ka eestlasi) riigistamisele, millega riik sai suurimaks metsaomanikuks. 1930. aastal kuulus riigile 80% katastrimetsadest, millest valdav osa oli riikliku metsaorganisatsiooni majandada. Vähemal määral haldas metsamaad riigi nn eriotstarbeliste metsadena mitu ministeeriumi, nende hulka arvati ka Tartu Ülikooli metsad. Taludele kuulus 17% katastrimetsadest, järgnesid linnad ja teised eraomanikud (nt tööstusettevõtted). 1940. aastaks oli talude katastrimetsade osakaal peamiselt riigimetsade arvelt suurenenud umbes 21%-le. Kui aga arvestame tegelikku metsailmelist maad, s.o heina- ja karjamaametsi ning võsamaid, siis kuulus meie taludele sisulisest metsamaast juba 50% ja riigile 49%. Nõukogude perioodil sai ainsaks metsaomanikuks riik, mida haldasid peamiselt riiklik metsandusorganisatsioon ja nn kollektiivmajandid. Arvestatav oli ka nn sõjaväemetsade osakaal.
Eemalduv ja tagasi tulev mets
Eesti on praegu metsarikkam kui mitme sajandi jooksul enne. Metsade kahanemise olulisemaks põhjuseks on meil ajalooliselt peetud laastavat raiet, kuigi olulisemaks oli kindlasti elanikkonna kasv ja sellega kaasnenud põllumajanduslike maade osakaalu tõus. Alles 1888. aasta metsahoiuseadusega püüti toimuvat piirata või siis vähemalt põhjendatud taotluste korral reglementeerida.
Mure metsade vähenemise ja nende laastamise pärast ilmnes juba alates 17. sajandist, millega kaasnesid üleskutsed metsa hoida. Totaalsest metsapuudusest rääkida siiski ei saa, mets eemaldus, puidu hankimine muutus keerulisemaks ja töömahukamaks. Loomulikult oli ajalooliselt välja kujunenud metsavaeseid piirkondi, kohati laastasid ümbruskonna küttemetsi reguleerimata lageraietega algelised tööstused (viinavabrikud, klaasitööstus jm). Siinkohal tuleb meeles pidada, et saag jõudis meie metsadesse alles 1860. aastail. Seega oli ainsaks tööriistaks kirves, millega puud raiuti, laasiti ja järgati. Loomulikult raiuti siis jämedamaid puid nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.
Metsakasutuse ulatusest puudub meil asjakohane informatsioon, isegi hinnangulistest arvudest on püütud loobuda. Tegelikult saab säilinud arvandmestiku põhjal metsakasutuse intensiivsusest saada mingi ettekujutuse riigimetsade osas. Riigimetsade arvestuses oli metsakasutus väga tagasihoidlik, erametsade kasutust võib lugeda oluliselt suuremaks. Ent 19.–20. sajandi vahetusest ei olnud selles enam olulist vahet. Säilis küll majandusviiside paljusus erametsades, samas kui riigimetsades oli kasutusel lageraiemajandus.
Eesti Vabariigis, kus ligi 80% katastrimetsadest kuulus riigile, sai määravaks riigimetsade puiduproduktsioon. Aastail 1922–1940 oli kõigi raiete keskmiseks intensiivsuseks metsamaa osas aastas 3 tm/ha; kaasaegsed tunnistasid mõningat ülekasutust. Riigis tervikuna hinnati 1937. aastal koostatud puidubilansi järgi raiete keskmiseks intensiivsuseks aastail 1925–1934 metsamaa kohta keskmiselt 3,98 tm/ha, kusjuures ülekasutus langes peamiselt talumetsadele. Kõik need arvestused kaotasid aga suuresti oma aktuaalsuse, kui 1939. aastal selgus talude metsailmeliste maade hulk ja siinse metsakasutuse maht ja võimalused.
Hoogsaimad raietööd toimusid siiski juba nõukogude võimu tingimustes. Algust tehti sellega 1940/1941. aastal, aastail 1944–1960 raiuti riigimetsades keskmiselt 30% enam.
Eesti esimene teadaolev metsaseadus pärineb 1650. aastast Saaremaalt, käsitledes krahv Magnus Gabriel de la Gardie metsi.
Kui palju on Eestis metsa
Toivo Meikar vaatab kaugemasse ja lähemasse minevikku ning võrdleb erinevaid perioode tänase metsasusega. Võib julgelt öelda, et metsa osakaal on Eesti pindalast viimaste aastasadade suurim.
Eesti metsasuse osas tuleb 19. sajandi keskpaigani kasutada hinnangulisi näitajaid. Nii on meie elamisala metsade osakaalu maismaast näiteks 13. sajandi algul hinnatud 55–60%-le, millele lisandusid ajutiselt põllumajanduslikult kasutusel olnud maad (kuni 25%). 17. sajandi lõpul valminud kaardimaterjali analüüsi põhjal on Eesti ala metsandust hinnatud umbes 1/3-ga, milles on aga oluliselt ülehinnatud soode osakaalu (samuti 1/3), kuhu on arvatud suur osa liigniiskeid metsi. Samuti ei ole siin metsamaa alla arvatud metsailmelisi võsamaid. Küll aga tuleb ilmselt nõustuda kaasaegse kaardimaterjali ja muu kirjaliku dokumentatsiooni analüüsi põhjal tõdetuga, et 17. sajandil oli Eestis üldjoontes välja kujunenud tänapäevane (1980. aastate alguse) metsade paiknemine. 18. sajandi lõpu andmetel 50–55%-ga. See on aga näitaja, milleni me paarsada aastat hiljem oleme taas jõudnud või jõudmas.
19. sajandi keskpaiga statistilised materjalid pakuvad Eesti- ja Liivimaa kubermangu metsasuseks tavaliselt 25–29%. Eesti Vabariigi alguse katastriandmete kokkuvõte andis riigi metsasuseks 20%. Need andmed olid aga vananenud ja suuresti ebatäpsed.
1939. aasta põllumajandusloendus võttis esmakordselt arvesse ka 30% puistutäiusega heina- ja karjamaametsad ning võsamaad, seega siis puismaad, mida tänane metoodika loeb üldiselt metsaks. Sellega tõusis sisuliste metsamaade pindala ligi 1,5 miljonile hektarile ja riigi metsasus juba 33%-le. Kui arvestada selle aja põllumajandusliku maakasutuse intensiivsust, siis oli see väikseim protsent, kuhu Eesti metsasus on kunagi langenud.
Edasine tulenes aga juba nõukoguliku suurtootmise iseärasustest, millega põllumajandusest langes välja arvukalt ääremaid või muudel põhjustel väheatraktiivseid alasid. Reeglina need maad taasmetsastusid või metsastati. Selle tulemusena hakkas ametlikus metsastatistikas näidatud metsasuse protsent kiiresti kasvama, ulatudes 1975. aastal 39%-le, taasiseseisvumise alguseks juba 43%-le. Praegu hinnatakse Eesti metsasust 51%-le, mida saab pidada ka optimaalseks suuruseks.
Metsaseaduse arengust
Metsaseadus reguleerib metsanduse suunamist, metsa korraldamist ja majandamist ning keskkonnale käesoleva seaduse tähenduses tekitatud kahju hüvitamist ja sätestab vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.
Võib tõdeda, et metsaseadusest tänapäevases tähenduses saab rääkida alles metsade tegelikku majandamist reguleeriva teguri lisandumisel. Esmakordselt leidis see mingis osas aset 1770. aastate algul päevakorras olnud nn Ebhardi Liivi- ja Eestimaa metsa- ja jahiseaduse projektis, mille aga kohalikud rüütelkonnad tagasi lükkasid. 1779. aastal seati Liivimaa kubermangu riigimetsades ametisse esimeste tegelike metsamajanduse korraldajatena metsnikud.
Vene tsaaririigi viimane metsaseadus pärineb 1905. aastast ja kujutab endast 815 paragrahvist ja arvukatest lisadest koosnevat raskesti käsitletavat ja laialivalguvat mammutseadust. Meie jaoks oluline on see ka sellepärast, et seadus oli 1934. aastani, küll valikuliselt, kehtiv ka Eesti Vabariigis ning pälvis palju kriitikat, kusjuures professor Jüri Uluots leidis, et tegu on ühe nõrgema Eesti Vabariigi seadusega. Seega on praegu isegi naljakas, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel arutati riigikogus tõsiselt omaaegse metsaseaduse automaatset taaskehtestamist.
Taasiseseisvunud Eestis jagub metsaseadusi ja nende ümber toimuvat omajagu. Ilmselt on siinkohal huvilistele parimaks lugemismaterjaliks professor Ivar Etverki 2005. aastal ilmunud raamat „Taasiseseisvunud Eesti metsapoliitika ja -seadusandluse kujunemine“ (363 lk).