LAARI SELETUSKIRI: Mart Laar tunnistab ausalt üles, kuidas ta Kiur Aarma ja Raimo Jõeranna dokfilmi sattus. Film „Rodeo“ pajatab Mardi enda esimesest valitsusest. Mis aga filmist välja lõigati? Kohe saab teada.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, kui mu mälestusteraamatu I osa „Pööre“ oli tõusnud raamatumüügi edetabelite tippu ja mulle helistas Kristina Märtin, varjunimega Krissu, kes küsis, mis ma arvan, kui Kiur (Aarma) ning Raimo (Jõerand) selle põhjal täispika dokumentaalfilmi teeksid.
Laveerimisest
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean rääkima, kuidas ma mõttesse vajusin. Ei osanud esialgu kohe midagi ütelda. Minu teada tehakse selliseid dokumentaalfilme kellestki, kes juba surnud on. Hakkasin laveerima. Vana sepa Ivan Oravana ma end päriselt ei tundnud.
Krissu lohutas mind, et neil olevat üldiselt teada, et ma surnud pole, nii et ärgu lasku ma end sellest häirida. Pealegi on film kavas ikkagi teha mitte minust, vaid minu esimesest valitsusest, mis mind juba oluliselt lohutas.
Kahtluseuss jäi mind aga ikkagi purema.
Selle ajas minema Arktika ja Antarktika vahel korra Eestist läbi astunud Tiit Pruuli, varjunimega Lennuk. Sest nagu on öeldud – inimene mõtleb, Pruuli juhib ja Jumal naerab. Ühesõnaga, lendas Pruuli sisse, kuulutas, et saagu film, ning lendas jälle välja. Nüüd polnud kellelgi enam pääsu – isegi Kaido Kama toodi metsast välja ning torgati kaamera ette.
Lõikamisest
Igaühel oli loomulikult oma arusaamine, millest filmi teha. Kes tahtis erastamisest, kes pangakriisist, kes omandireformist, kes põllumajanduse põhjalaskmisest, kes idaturu kaotamisest, kes Euroopasse minekust.
Öeldakse ju ka, et üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Vanasõnast „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ igal juhul ei lähtutud.
Varsti oli tohutu hulk materjali koos.
Sellest oleks lõdvalt saanud kümme filmi. Kiur ja Raimo pidid toimunust ja kogu jutumullist aga vaid ühe filmi kokku saama. Neil ei jäänud muud üle kui lähtuda kinematograafia vanast tarkusest „Üks kord filmi, kümme korda lõika“.
Seni lõikasid, kuni üks film kokku sai.
Püssid ja roosid
Ise hoidsin võimaluste piires neist otsustest eemale, sest juba vanarahvas on ütelnud, et mitu kokka võivad supi tuksi keerata. Kiur küsis minult ainult, mis looga ma ise esimese valitsuse aegu iseloomustaksin.
Mõtlesin ja rääkisin.
Kuidas meie juurde saabus mingi Los Angelese ajakirjanik vaatama 32-aastast peaministrit, kes peaministri moodi just välja ei näinud.
Küsis muu hulgas, mis muusikat siis peaminister ka kuulab. Ma üritasin rääkida viisakamatest, nagu Queen või Phil Collins, kuid need ajakirjanikku ei huvitanud. Küsis, et mis ikka veel ja veel. No ma siis põrutasin, et Guns N’ Roses.
See uudis lendas loomulikult üle maailma.
Ega midagi muud seal polnudki, kui et maailmas on üks „reb“ peaminister, kelle lemmikbänd on Guns N’ Roses. Axl saatis mulle T-särgi, Pariisi kontserdi CD ning video „November rainiga“.
Võite ise arvata, kas see lugu ka filmi pandi…
Loomulikult mitte. Ainult et Tallinna esilinastusel anti mulle Guns N’ Rosesi poolt üle piletid nende Tallinna-kontserdi VIP-lounge’i.
Egas midagi – rock’n’roll for ever!
