Olid ajad, mil haavusin iga kord, kui mind, poolenisti armeenlannat, moslemiks peeti. Ja kui päevalehekolleeg küsis: “Kandsid sa seal näo ees seda värki vä?” heitsin ma talle hävitava pilgu, et ta ikka mõistaks, kui tume kuju ta on. Kristliku Armeenia võrdlemine moslemitest naabritega näis mulle viimase pühaduseteotusena.
Möödus pisut aega ja mulle jõudis kohale, et võrdlus on omal kohal. Olgu – kui pidada Euroopaks riike, mille juured on kristluses, sobib Armeenia läände. Ja sellena püüab ta end ka näidata. Kuid sama palju kuulub Armeenia arhetüüpide ja mentaliteedi poolest itta. Armeenia kultuuris on küllaga naabrite elemente ja eriti tihedad on seosed rahvakultuuris. Võtke suvaline armeenia rahvatantsuviis, heitke kõrvale lokaalne stilistika ja vaadelge vaid muusikalisi struktuure. Selgub, et tantsuviis ei erinegi nii väga mõnest türgi tantsust.
Armeenia-Pärsia paralleelid
Armeenia kultuuri lahates keskendutakse sageli Armeenia-Türgi trajektoorile. Armeenia-Pärsia vastastikused mõjud on aga vähemalt sama põnevad. Et mõista, kuidas võis Armeenia mõjutada teisi Lähis-Ida rahvaid, tuleb meeles pidada, et kunagisest Armeeniast on järel vaid tilluke maalapp ning praeguse maakaardi vaatamine on eksitav. Armeenlased on pärslastega aastasadu läbisegi elanud ning Iraanis on ammustest aegadest suur armeenia diasporaa.
Loogiline, et armeenia kirjanduse esindajad on sajandeid pärslastelt inspiratsiooni saanud. Näiteks mitmed kirjandusteadlased on väitnud, et 16. sajandi poeedi Nahapet Kut?aki luuletustes on ilmne paralleel 11.-12. sajandi vahetusel elanud Umar Hajjami nelikvärssidega. Seega tundub, et ka vanema pärsia ja armeenia kirjanduse vahel tasub otsida temaatilisi seoseid.
Pärsia teose versioonid naabritel
Kes otsib, see leiab. Kirjandusuurija Viktoria Arakelova järgi tekkis armeenlastel tõsisem huvi pärsia kirjanduse vastu eelkõige 5. sajandil, mil kujunes välja kirjakeel. Pärsia temaatikat on armeenia folklooris küllaga, eepilised teosed “Pärsia-Armeenia sõda” ja “Mokats Mirza” on üksikud näited. Meid aga huvitab midagi mastaapsemat. Nimelt, kas pärslaste tähtsaim eepiline teos “?ahname” on mõjutanud armeenia eepikat? On sel kokkupuuteid 1939. aastal 1000. sünnipäeva tähistanud eeposega “Sassuuni sõgedad”?
10.-11. sajandil kirjapandud “?ahname” mõju maailmakirjandusele on tohutu, ulatudes Kaukaasiast Kaug-Idani. Armeenlasi on “?ahname” mõjutanud sel määral, et neil on sellest kirjanduslikust tekstist palju variatsioone, tänaseks on üles märgitud umbes 40. Kuna sageli on sajandeid teineteise naabruses elanud kurdi ja armeenia versioonid tihedalt põimunud ja neid esitati mitmes keeles, on versioone raske üksteisest eristada.
Iseenesest ei ole Armeenia “?ahname” versioone ülearu uuritud. Lisaks Arakelova uurimusele “”?ahname” kurdi ja armeenia suulises traditsioonis” on säilinud mõned 20. sajandi algusaastate armeenia publikatsioonid. Üksikud seni avaldamata “?ahname” variandid on Jerevani arhiivides.
Eri versioonide rohkus kõneleb sellest, et nii linnas kui ka maal elavad armeenlased armastasid “?ahnamed”, eriti selle sangari Rustami motiivi ja erinevates jutustustes esineb tihti nimi Rustam-zal, sageli pealkirjana. Armeenlaste “?ahnamesse” on Pärsia variandist kandunud esmajoones Iraani ja Turaani võitlus, kus protagonist on Iraan ja antagonist Turaan. Ka paljud nimed on tuletatud pärsia kirjandusest. Näiteks pärsia K’ef-Kosra ja K’aw-Hsiri armeenia vaste on Arakelova sõnul Kaw-Hosrov.
Ühine kultuuriline platvorm
Armeenlaste-kristlaste kultuuri kiputakse naaberrahvaste-moslemite kultuurile vastandama. “Sassuuni sõgedad” kujunes lõplikult välja ajal, mil Armeenia oli olnud seitse sajandit kristlik. Pärsia kirjandus asus islami mõjusfääris. Kui suurt mõju avaldavad eepose kujunemisele konfessioonid?
Nii “?ahname” kui ka “Sassuuni sõgedate” juured ulatuvad kaugele islami- ja kristluse-eelsesse aega ning tollane Armeenia ja Pärsia polüteistlik religioosne maailmapilt oli sarnane – enne kristluse vastuvõtmist sobis Armeenia ilusasti oma ümbruskonda ja ka mõni aeg hiljem polnud usuküsimused kuigi aktuaalsed. Kristluse-eelsel ajal sarnanes armeenlaste polüteistlik panteongi pigem pärslaste kui kreeklastega ning zoroastrism mõjutas tugevalt armeenlaste mütoloogiat.
Napisõnalisuse mõjuvus
Eepose sünniks on vajalikud teatud universaalsed tingimused. Seega on selge, et kahe eepose sisus leidub paralleele, kuid stiililt on need kaunis erinevad.
“?ahname” on Haljand Udami sõnul mänglevalt aristokraatlik rüütliromaan, mille esitust saatis sageli muusika. Selle stiilis võib aimata nii suulist kui kirjalikku traditsiooni, “Sassuuni sõgedad” kuulub aga puhtalt suulisse traditsiooni.
“Sassuuni sõgedad” kujunes välja Vani järve ümbruses, Ida-Anatoolia aladel, kust on kogutud ka palju “?ahname” variante. Esimesed teaduslikumad katsed märkida üles seda suulist eepost on pärit 19. sajandi lõpust. Praegu teadaolev eepos on üles märgitud rahvapärases murrakus ja kaunistusteta, seda kanti ette kõneledes ja retsiteerides – otsest kõnet lauldes. Just see napisõnalisus muudabki “Sassuuni sõgedad” mõjuvaks.
Rustami ja Daviti sugulus
“Sassuuni sõgedad” räägib 1000. aasta paiku lõppenud Armeenia-Araabia sõjast ning läbib eepose kõik kohustuslikud etapid: kangelase imeline sünd, kasvamine, reisid, naine, järeltulija ja surm. Eeposel on kolm põhisammast – taevas, maa ja maa-alune riik – ning kogu tegevus keerlebki arhetüüpselt nende kolme maailma ümber.
Sisult koosneb teos neljast harust, mis kõik räägivad Sassuuni kuningakoja vägilastest. Nagu eepostel kombeks, kajastatakse siingi varasemaid sündmusi ja tõekspidamisi. See tekst on ajaloo peegelpilt, kust kajastuvad viited iidsetele kultustele nagu animism, totemism ja viimaks kristlus. Näiteks kummardavad eeposes armeenlased küll risti, aga palve peavad maha ida suunas, mis viib tagasi kristluse-eelsesse aega, mil igal hommikul palvetati päikese suunas.
Eepose lugu algab kuningas Gagikust, kelle tütar Tsovinar viiakse Araabia kaliifile naiseks. Tsovinaril sünnivad Vani järve veest pojad Sanassar ja Baghdassar. Sarnaselt “?ahnamele” on just esimeses osas paralleelid ennemuistsete aegade ja iidsete jumalustega. Ühe teooria järgi vastavad kaksikvendadele Sanassarile ja Baghdassarile Iraani kaks Aspinit.
Teine teooria väidab aga, et vendade prototüüpideks olid Assüüria kuningapojad ?aressar ja Adramelikh, kes tapsid trooni anastamise nimel isa. Samamoodi seostatakse Sanassari ja Daviti poegi Mher vanemat ja nooremat Iraani Mihriga. Kirjandusteadlane ?irair Avetisjan (hiljuti surnud kirjandusteadlase abikaasa on eestlanna Õie-Mai Avetisjan, kes elab siiani Jerevanis) etümologiseerib jumalike võimetega ratsut D?alalid araabia-pärsia timukat tähendava sõnaga d?allad, aga ka kurdide d?alali hõimuga, mis viitab taas armeenlaste ja kurdide ühisele eepilisele pärandile. Mheri noorema naise Armaghani nimi tähendab pärsia keeles kaugelt toodud kinki, haruldast ja andekat.
Üks ja sama vurrmäng
Kõige rohkem leidub vihjeid “?ahnamele” ja Pärsiale “Sassuuni sõgedate” kolmandas osas. Just seal tegutseb armastatuim kangelane Davit, kelle järgi nimetatakse eepost sageli “Sassuuni Davitiks”. Arakelova sõnul kujutatakse Daviti sageli Rustami onuna või leiab tegevus aset Sassuunis: “Olid kord ajad, mil Sassuuni linnas elas kuningas nimega Zal, kel oli vend Davit.” On juhtunud ka seda, et pärsia eepose tegelased asendatakse kohalike kangelastega.
Loomulikult leidub ka “?ahnames” vihjeid Armeeniale, sarnaseid detaile on lugematult. See, et nii “Sassuuni sõgedate” kui ka “?ahname” ja kurdi eepose noored mängivad ühte ja sama vurrimängu, on vaid üks väike nüanss paljude teiste seas.
Muidugi ei piirdu armeenia eepikas viited Pärsiale vaid “?ahnamega”. Arvukalt leidub ka pärsia mõisteid ja sõnu, paljude tegelaste nimedes peegeldub võõrapärane taust. Nii toob Davit endale võõrsilt naise Handuthi, kelle nimi on selgelt pärsiapärane ja võib tulla kas mõistest han-duth ehk khaani tütar või hodavand ehk isandlik. Kuna eepose Handuth on erinevalt Davitist kirjaoskaja, viidatakse tema nime puhul ka pärsia sõnale handan ehk lugema. Seesuguseid näiteid võiks tuua veelgi, neid on arvukalt.
* * *
Armeenia matriarhaat
NAISTE VÕIM: Armeenia pärandis torkavad silma võimukad daamid
“Sassuuni sõgedate” ja pärsia klassikalise kirjanduse vahel torkab silma üks huvitav erinevus.
Pärslaste naised on justkui varjukujud. Nad tähistavad kõike seda, mis kuulub kodu juurde, kuid nende iseloomust erilist sotti ei saa. Sama kehtib armeenlaste naabrite grusiinlaste suurteose “Kangelane tiigrinahas” kohta. Sealsedki naised on nii ilusad, et päike taevas nende kõrval kahvatab, ent poeemis mõjuvad nad teisejärgulistena. Tõelistest tunnetest räägib hoopis meestevaheline sõprus.
Kõik see on mõistetav, sest kõnealused teosed kajastavad just oma ajastut. Mitmed kirjandusteadlasedki on rõhutanud, et kuigi allegoorilis-filosoofilise “Kangelane tiigrinahas” tegevus toimub jumal teab kus, alates Indiast ja lõpetades Araabiaga, kajastab see just 12. sajandi Gruusia ühiskondlikku ja poliitilist korraldust, ühtlasi nägemust naise ühiskondlikust rollist.
Nende daamide taustal torkavad “Sassuuni sõgedate” naised eredalt silma. Nad on hakkajad ja tugevad tüübid ning peegeldavad kunagist matriarhaati Armeenias. Sanassari Deghdzun muudab oma kosijad vanadeks ättideks, valib endale ise mehe ning valitseb viimaks üksi Armeeniat. Armaghan keeldub koju laskmast Mheri, kes end retkel seitsmeks aastaks teise naise juurde unustab. Ja kui ta lõpuks mehe enda juurde laseb, siis tähendab see ühtlasi poja sündides vabasurma minekut.