RIIK KUI EBASPORTLANE SPORDIVÕISTLUSTEL: Advokaat Paul Keres võtab ette Kaur Kenderi kohtusaaga ja tahab teada, miks tegeleti kogu asja raames lausa ebaproportsionaalselt palju riigi positsiooni õigustamisega.
Pärast jõustunud kohtuotsust, millega advokaat asja võitis, teema tema jaoks tavaliselt lõpeb. Niivõrd märgilise tähendusega kaasuse puhul, nagu seda oli kirjanik Kaur Kenderi esindamine viimaste aastate jooksul, olen aga murelikult täheldanud üht kahetsusväärset tendentsi, millest alles nüüd avalikult rääkida saan.
Probleem seadusandluses
Nimelt on nii protsessi ajal kui ka pärast protsessi tegeletud ebaproportsionaalselt palju riigi positsiooni õigustamisega. Pärast asjas lõpliku kaotuse saamist eskaleerus mainekujundusprogramm aga sootuks imelikult. Riik on olnud justkui ebasportliku suhtumisega võistleja spordivõistlusel, kes kuldmedalist ilma jäädes vastase kätt ei suru. Kas riigi kaotus kohtus on häbiplekk riigile, mis vajab mainekujundajate abil avalikku puhastamist? Ja kas selle asemel ei peaks tegelema Kenderi kohtuasjas selgunud tegelike probleemide lahendamisega Eesti seadusandluses?
Esmalt ja sissejuhatavalt tahan ära märkida selle, et kuna Kaur Kender mõisteti kohtus õigeks ning see otsus on jõustunud, siis ei saa enam olla mitte mingisugust mitmeti mõistmist selles, kas ta on kuriteo toime pannud või ei.
Õigeksmõistev kohtuotsus annab sellele küsimusele ammendava eitava vastuse ja edasiseks aruteluks puudub vajadus. Kas Kenderi „Untitled 12“ on sümpaatne või tülgastav, kuulub iga võimaliku lugeja isikliku esteetika sfääri. Kahtlemata on see teos huvitav piiripealse kirjanduse ja transgressiooni kui ühiskondliku nähtuse uurijatele ning kogu saaga saab kindlasti oma koha tulevaste kirjanike koolitusprogrammides.
Prokuratuuri imelik reaktsioon
Ka eestlased said midagi selle kaasuse tagajärjel. Eesti keel sai sellest teosest juurde mõned uued sõnad. Eesti kirjandusajalugu rikastati aga sellega, et õige pea 100 aastat täis saav Eesti riik andis kriminaalkorras kohtu alla esimese kirjaniku puhtalt tema kirjandustegevuse pärast.
Seda pretsedenti ei pakkunud meie kohalikule kultuuriloole Konstantin Pätsi diktatuur ega isegi Nõukogude okupatsioonivõim, vaid alles tänane avatusest, kultuurilisest mitmekesisusest, inimõigustest ja läänelikust vabadustraditsioonist jutlustav Eesti Vabariik. Võib-olla oligi seda vaja. Eestis muutus kirjaoskus igapäevaseks palju hiljem kui läänes, mistõttu on ka loogiline, et vaba sõna ja võimu vastasseis saabus pärast seda, kui USA-s, Inglismaal, Prantsusmaal ja mujal on nende vägede vahekord ammu ära klaaritud.
Kodanikuna ja advokaadina tekitab minus aga täielikku nõutust, kuidas riik sellele seadusandlikul ja täidesaatval tasandil reageerib. Keegi ei vaevu seda otsust sisuliselt mõistma ega aru saama sellest, mida kohus tegelikult proovis prokuratuurile öelda. Riigi PR-masin pandi prokuratuuri kaitseks käima, et kohtus kaotuse saamise „tööõnnetus“ kuidagi siiski ka prokuratuuri võiduks pöörata ja jätta mulje, et Kender oli tegelikult ikkagi süüdi, sest ta küll mõisteti õigeks, aga…
Peaprokuröri liialdused
Selle mõtteviisi tagamaid aitavad seletada prokuratuuri eri tasandi esindajate sõnavõtud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri pressiteadete kohaselt jääb mulje, et edasikaebamine ringkonnakohtusse oli eksperiment oma õiguslike hüpoteeside kontrollimiseks.
Riigi peaprokuröri Lavly Perlingu sõnul ei annagi ükski asjalik prokurör pärast kaotust esimeses kohtuastmes alla. Perling selgitas, et süüdimõistev kohtuotsus on võit, sest see kinnitab, et prokuröril oli õigus.
Inimeste kohtu alla andmine ei ole või vähemalt ei tohiks olla hasartmäng. Niimoodi liiguvadki selgelt põhjendamatud süüdistused ja õigeksmõistva otsuse saanud kriminaalasjad maakohtust asjatult ringkonnakohtusse ja siis Riigikohtusse. Ikka selle võidutunde saamiseks (vormiliselt õiguskindluse ja õigusselguse huvides). Loodan väga, et peaprokurör liialdas selles sõnavõtus.
PR-pooltõed
Prokuratuuri avalike suhete silujate sõnul ei viinud nad Kenderi kaasust Riigikohtusse seetõttu, et nad saavutasid oma „põhieesmärgi“ juba ringkonnakohtus – väidetavalt kohus kinnitas nende hüpoteesi sellest, et kehtiva karistusseadustiku § 178 järgi on kirjalik lapsporno karistatav ja seda ka juhul, kui reaalset ohvrit ei ole olemas. Sellega anti avalikkusele ühtlasi mõista, et nende tegevus Kenderile süüdistuse esitamisel oli igati põhjendatud ja prokuratuur tegi oma tööd hästi, kuid Kender „pääses“ teenitud karistusest vaid kavala kaitsetaktikaga, mis keskendus USA ja Inglismaa õigusele.
Need väited on tüüpilised PR-pooltõed. Sest mainimata jäetakse see, et nii maa- kui ka ringkonnakohus kinnitasid kui ühest suust, et olgu karistusseadustiku §-ga 178 kuidas on – Kenderi „Untitled 12“ ei ole mitte ühegi definitsiooni järgi pornograafiline. PR-operatsiooni huvides on prokuratuur jätnud avalikkuse ees käsitlemata ka selle, mida ringkonnakohus asjakohast paragrahvi tõlgendades selle tulevikuväljavaadete kohta tegelikult ütles.
Prokuratuuri suvaline tõlgendus
Ringkonnakohtu otsuses seisab mustvalgelt kirjas, et prokuratuuri senised tõlgendused on põhimõtteliselt valed ja karistusõiguses sobimatud.
Kohus märkis, et prokuratuuri tõlgendus on suvaline ja määratlematu ning seega kriminaalmenetluses põhimõtteliselt mitterakendatav. Sellega tuleb nõustuda, sest kuidas on kellelgi üldse võimalik objektiivselt mõõta „labasust“ või „pealetükkivust“? Sel põhjusel tuleb prokuratuuril tegelikult oma õnne tänada, et taoline kohtupraktika sündis asjas, kus mitte keegi peale prokuratuuri ei suutnud teosest ära tunda pornograafiat, ning olukorras, kus tegemist oli fiktsiooniga ja mitte ühelegi lapsele liiga ei tehtud.
Kuna süüdistus kukkus ära seetõttu, et USA (teose loomise koht) ja Inglismaa (teose avaldamise koht) õiguse järgi ei ole tegu karistatav, ei osutunud § 178 rakendamine vajalikuks. Ringkonnakohtu põhjendusi lugedes on minu arvates õhus üsnagi tõsine oht, et järgmine kord, kui keegi selle paragrahvi alusel kohtu alla antakse, hakkab kohus tegelema sätte põhiseaduspärasuse kontrolliga just selsamal põhjusel, et kuriteokoosseis on määratletud subjektiivselt, lähtudes sellest, mida lugeja arvab, ja võimaldab esitada täiesti suvalisi süüdistusi.
Ringkonnakohtu põhjendustega tuleb selles osas kindlasti nõustuda, sest seda ei saa pidada normaalseks, et ühe ja sama loo enam kui viiekümnest avaldajast võetakse sihikule vaid üks. Suvaline valikulisus ilmneb ka selles, et näiteks de Sade’i peaaegu identne ajakirjas Maaja avaldatud teos „120 päeva soodomat“ ei oma prokuratuuri hinnangul mingeid pornograafilisi tunnuseid – ja neid näiteid käsitlesime protsessis palju.
Paragrahv tuleb korda teha
Lõppkokkuvõttes jõudsime prokuröriga isegi ühele nõule selles, et kaks teismelist võivad kehtiva õiguse järgi olla seksuaalsuhtes, aga kui nad oma viimase öö meenutusi üksikasjalikult päevikusse kirjutavad, muutuvad nad kirjaliku lapspornograafia loojate ja valdajatena Eesti riigi silmis kurjategijateks. Kõnealune paragrahv on niisiis väga ebaõnnestunult välja kukkunud ja ma loodan tõesti, et see tehakse korda enne, kui selle põhiseaduspärasust hakatakse vaagima kohtuasjas, kus süüalune on päris pervert ja tema ohvrid päris lapsed.
Minu jaoks on tegu esimese ja viimase juhtumiga, kus ma pean oma töös lapspornograafia paragrahviga tegelema, kuna advokaadil on õnneks võimalik valida, missugust õigust ta kaitseb – sõna- ja kunstivabaduse kaitsmiseks olen valmis, lapspornograafiat tarbivate või valmistavate isikute kaitseks mitte iialgi. Aga prokuratuuril on tööpõld lai ja eriti internetiajastul vajavad lapsed kaitset rohkem kui kunagi varem. § 178 tuleb korda teha seadusandlikul, mitte PR-tasandil.