KIRVEGA VEHKIJAD: Üks äraunustatud ja väga pahatahtlik ameerika kirjamees H. L. Mencken seletas sõna „reform” lahti kui „järjekordse sulide petuskeemi maksumaksja taskusse ronimiseks“. Väga õel inimene oli. Aga tal võis õigus olla. Jüri „Topsike“ Pino uurib seda asja.
Need, kes käinud nõukaajal koolis, võiksid meenutada oma ajalooõpikuid. Head tegelased olid kõik suured reformaatorid. Tugevdasid riiki, reformisid sõjaväge, maksusüsteemi, haldust.
Maa tühjakstapmine
Peeter Esimene oli üks neid kangelasi, võib-olla kõige tähtsam. Ehkki kui tema teod pulkadeks võtta, siis – oli ikka jube tüüp. Mitte ainult siit Eestist vaadates. Põhjasõda ja maa tühjakstapmine. See on meie ajalugu. Aga ega venelastel paremini läinud. Sohu ehitatud Peterburi ja seal koolnud mužikid. Kiirustades ja lohakalt ehitatud laevastikud. Inglased ehitasid laevu tammepuidust, Peetrile käis kuusk ka – mis väidetavalt pole üldse laevapuu.
Napakad sõjakäigud, kuhu juhtus. Üldiselt üks õudne tõmblemine, mida kutsuti reformideks. Preobraženski leping ja Põhjasõda olid Vene riigi seisukohast täiesti tarbetud, Pruti sõjakäigust rääkimata.
Õige ju kah, sest mida muud reform tähendab kui ümberkujundamist. Mis enamasti vägivaldselt korda saadetakse. Seaduste, maksude, ähvarduste ja otsese toore jõuga.
Kes piiksub, on vaenlane
Vaadake neid teisi reformaatoreid. Richelieud, näiteks, kes maksud neljakordseks ajas ja usinalt sõdu pidas. Pikardia veri ei oleks pidanud kastma Württembergi välju, kui luuleliseks minna.
Henry VIII-t, kes tappis tühjaks Inglismaa kloostrid ja nende raamatukogud?
Ivan Julma, kes oskas hävitada nii Tartu kui ka Novgorodi, leiutada opritšnina. Oli ta üldse olemas? Nii julm isik ei tohiks ju olemas olla? Või on see võimalik?
Loomulikult ei saa unustada lähemaid seltsimehi. Seltsimees Lenin reformis nii, et verd lendas, seltsimees Stalin samamoodi. Täiesti uus ühiskonnakord, uus majandussüsteem ja palju toredaid vangilaagreid. Õlga taotud naelad, uputatud pargased, ohvitsere täis, heldelt kuklalaske jagavad eided… Ümberkujundatud maa, mis siiani sellest toibuda ei suuda, ikka vilte, kirkasid ja palju relvi toodab. Kapral Aadu tegi kah Saksamaa nii ümber, et siiamaani on neil piinlik. Rongid käisid küll täpselt ja betoonteede kohta öeldakse ikka veel: Hitleri kättemaks.
Või meenutage ülepea reformatsiooni. Väidetakse, et sellest algas kaasaegne kapitalism, luterlus ongi see rahategemise vaimu algataja. Ent ususõjad tulid ka peale ja need on alati eriti julmad. Usk, et just sinu käes on maailma parandamise retsept ja püha tõde, teeb inimesed hulluks. Vaidlus kaob; kes piiksub, on vaenlane. Martin Luther oli DDR-i postmargil – on see mingi hea näitaja? Mees ei ajanud taga Vana Testamenti, vaid Katharina von Borat… ja kes tahab, võiks vaadata, misasi on defenstratsioon.
Ka seisak on reform
Sedapidi hakka imestama, mispärast Reformierakond endale sellise nime on võtnud. Reform… teeme ümber? Tõsi, millegi ümbertegemisest seletavad nood tüübid vaid aeg-ajalt, enamasti jagub hoopis leksikat, kuidas kõik meil siin on juba niigi hästi ja liigutada pole enam vaja.
Aga paigalseis on samuti omamoodi reform: kui asjad jäävad seisma, teevad nad ennast ise ümber.
Mõnikord harva aga ikkagi tuleb teade, et peaks midagi reformima, ehkki näiteks labast haldusreformi pole siiamaani suudetud toime panna.
Aga mida ja miks üldse reformida?
Vot selle peale võiks kõigepealt mõtelda. Kas nende käes on püha tõde, millega kõik lahendada? Teeme aga reformikese, nagu – no jälle – see haldus, mille kulusid keegi välja pakkudagi ei julge. Haridus on nii ära reformitud, et kahtled, kas midagi mõistlikku ka veel õpitakse.
Vahel tuleb hirm peale.
Päriselt ka.
Ei ole tore ärgata teadmisega, et nüüd on kõik uus septembrikuus. Et jälle peab hakkama millegagi kohanema. Järjekordse reformiga. Oh, lööme aga kannad kokku ja oleme nõus. Perestroikaga, reformiga, uuendusega.
Seltsimees Gorbatšov ju proovis.
Teeme aga reformikese, nagu – no jälle – see haldus, mille kulusid keegi välja pakkudagi ei julge. Haridus on nii ära reformitud, et kahtled, kas midagi mõistlikku ka veel õpitakse.