Kodanikud, palun tõstke käsi, kes on Eesti Rahva Muuseumis käinud. Aitäh – võite alla lasta! Isegi päris paljud, kuid ikkagi alla poole. Kas see, et rahvusmuuseumis nii vähe käiakse, on normaalne?! Muidugi ei ole.
Kuhu ekspositsioon siis panna?
Ärge tulge mulle ütlema, et pole sinna sattunud, sest see asub tsivilisatsioonist (st Tallinnast) nõnda kaugel, kesk põlislaant – lühidalt Tartus. Muuseumis pole paljud käinud seetõttu, et õieti polegi kusagil käia.
1994. aastast on näitusemajaks sisustatud küll nõukogudeaegne raudteelaste klubihoone, kuid korralikku mahukat ekspositsiooni see ära ei mahuta ja ei ole külaliste jaoks ka piisavalt märgiline koht. 1992-1995 muuseumi juhtinuna ei tahaks ma enam ettegi kujutada, millised oleksid muuseumi võimalused oma tohutuid ja rikkalikke kogusid esitleda siis, kui poleks olnud juhuslikku, Riho Illaku leitud ja soovitatud võimalust ERM-ile sedagi maja saada. Siis poleks rahvas siiani näinud praegustki vähem kui protsendikest muuseumi kõigist eesti rahvakultuuri esemekogudest, mida seal praegu näidata saab!
Seejuures on ERM suurem, kui üldiselt meelega mõistame. Meil on vastutus lisaks eesti rahvale ka paljude teiste soome-ugri rahvaste ees. ERM on kõige täielikuma koguga soome-ugri muuseum maailmas! Nende rahvaste kultuuri uurimise ja levitamise rahvusvaheline keskus on Tartus – ja me peame ta sellisena nähtavaks ja atraktiivseks muutma kogu maailmas.
103 aastat ilma majata
Näitusemaja avas tollane president Lennart Meri. Siis oli lootus, et suurmees saab oma ametiajal (kokkuvõttes 2001. aastani) avada ka Eesti Rahva Muuseumi uue hoone, mille ehitamist parasjagu ette valmistasime. Arvestades Lennart Mere pühendumust eesti ja soome-ugri rahvaste kultuuridele, jäime talle selle ärateenitud võimaluse võlgu!
Ka Arnold Rüütel oleks olnud rahvaluuleteadlase Ingrid Rüütliga koos õige mees ERM-i uut hoonet avama.
Praeguseks aga on kujunenud olukord, kus võib juhtuda, et muuseumi ei ava ka president Ilves. Igale inimesele on antud tema aeg ja ehk pole õige kaasaegset ajaarvamist ka presidentide järele seada, kuid kole hädiselt sümboolne on, et ka ERM-i 100. aastapäev (2009|) möödus ilma uue majata.
Kui nüüdseks on selge, et Euroopa piimanired Tartusse Raadile Eesti Rahva Muuseumi märgilisse (osa muuseumist asus Raadi mõisas kuni selle hävimiseni sõjatules 1944. aastal) päriskoju ei jõua ja eesti rahvas peab oma muuseumi ehitamisega ise hakkama saama, on hakanud kostma hääli, et Kreeka abistamise olulisuse kõrval ei tohiks see rahvuslik suurehitus meie plaanidesse mahtuda.
Kas tõesti ootab meid jälle ees kuulsusrikas minevik?! Kas tõesti läheb Eesti Rahva Muuseumi ehitamisega jälle nii, nagu seni alati on läinud?! Seda ei tahaks küll kuidagi. Ning just seepärast peame seni toimunust õppima, et asjaga ikkagi ükskord valmis saada.
Oi kui suurejooneline!
Eesti Rahva Muuseum on üle saja aasta vana ja kodusid on tal olnud mitu, päris muuseumiks ehitatud maja aga mitte kunagi. Kuigi üritati seda saada nii enne sõda kui hiljem okupatsiooni ajal (tollasele etnograafiamuuseumile). Üldiselt on muuseum asunud ikkagi käepärastes hoonetes mööda linna laiali. Pärast taasiseseisvumist tehti algul plaane sõja lõpuni muuseumi kasutuses olnud Raadi mõisahoone taastamiseks. 1992.-1993. aastatel otsisime muuseumile võimalikku uut lahendust ja ERM-i arhitektuurikonkursi komisjon valis konkursile laekunud tööde hulgast välja heade noorte arhitektide Ra Luhse ja Tanel Tuhali suurejoonelise projekti “Põhja Konn”. Vaid väga vähesed teavad, et olin tookord muuseumi direktorina ainus ?ürii liige, kes ei hääletanud selle võiduprojekti poolt. Mitte seepärast, et see suurejoonelisus poleks olnud huvitav. Oli küll, vägagi. Nii huvitav ja suurejooneline, et võlus oma arhitektuurikeelega ülejäänud ?ürii pea silmapilkselt. Hoidsin ennast tagasi, et mitte langeda sellesse nõiduslikku lummusesse.
Tagasi hoidis mind tollal vastutustunne. Pidasin oluliseks, et maja ka tegelikult valmis saaks – see tähendab, et tema ehitamine ei kujuneks tehniliselt ülikeeruliseks ja üldmaksumus oleks rahvale lõppkokkuvõttes ikkagi jõukohane.
Nagu nüüd kõik teavad, ei saanud tollal kavandatud maja kunagi püsti. Muuseumirahvas on aga oma sisulist tööd jätkanud. Tulevikule mõeldes on olnud vaja olla iga hetk kursis maailma uuemate lahendustega nii esemete säilitamisel, restaureerimisel kui eksponeerimisel. Luua oma näitusefilosoofiat, tegeleda muuseumipedagoogika avaramate võimaluste ettevalmistamisega laste vaimustamiseks rahvakultuurist.
Mingem ometi lõpuni
Praegu on segaduses need, kes näevad muuseumis vaid maja. Nad ei saa aru, miks just selline, miks nii kallis jne? Muuseumirahvale annab jõudu leppida arhitektuurilise lahendusega, isegi kui see ei vasta igaühe kunstimaitsele, keskendumine sisule. Nende jaoks on peamine esemelise kultuuri hoidmise missioon. Nad ei suuda taluda mõtet, et paarsada aastat vanad originaalid meie rahvakultuurist võiksid halbade hoiutingimuste tõttu pöördumatult hävida.
Krista Aru, kes sai ERM-i direktoriks vahetult pärast uue arhitektuurikonkursi võitja väljakuulutamist, mõistis kohe, et taevas pole pilvitu. Maja kohta tehtud kriitika laineharjal oli ta mõnes mõttes samas olukorras kui varem mina ja Jaanus Plaat samas ametis.
Oh mida teha, et arhitektid ja muud asjamehed ei vaimustuks vahel ainult vormist, vaid mõtleksid natukenegi sellele, et Tartu ei asu näiteks Vahemere ääres?! Mõtleksid kas või sellele, et vägevaid klaasmaju tuleb siin, erinevalt ehk mõnest muust piirkonnast, talviti ka kütta ja et traktoriga klaaskatuselt lund alla lükata võib olla vägagi ohtlik! Kui otsustajatel endal reaalsustaju kaob, tuleb nende taltsutamiseks kehtestada reeglid ja anda välja “Otsustaja meelespea – mõtle tagajärgedele”.
Kuid vaatamata vaidlustele tuleb ka praegu edasi minna. Tuleb hakata ehitama seda, milles kord kokku sai lepitud. Vastasel juhul eksitakse variantide rägastikku, sest kõiki rahuldavat varianti pole.
