Käisin postkasti man. Maksikirja kollane mulliümbrik sisaldas eestirootsi rahvakoraalide ja -laulude vastset plaati “Strand…Rand II”. Teine seetõttu, et esimene samanimeline ilmus juba 2001. aastal ja nüüd siis teine. Teine ports laule. Seekord koosseisus Sofia Joons, Meelika Hainsoo, Robert Jürjendal, Mall Ney.
Sofia Joons on kummaline rootsi tüdruk, kelle järelejätmatu põnevus oma juurte avastamisel ja identiteediotsingud on ta jätnud meie maale. Siin on ta juba oma. Maal, mida mööda on sammunud De la Gardie’d ja Igelströmid, Ignati Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Nüüd sammuvad Joonsid.
Kas eestirootsi muusikapärand on nüüd kõik plaadikaante vahel?
Ei ole. Palju on veel avastamata – uue plaadiga võib öelda, et meie senise repertuaari dünaamika on jäädvustatud. Tegemist on hetkeseisuga.
Kui palju on Sinu hinnangul alles seda pärimuslikku eestirootsi muusikalist materjali, millest reeglina midagi ei teata ehk mis asuvad arhiivides ja noteerimata?
Mina küsiks nii: kas on veel kuskil olemas jälgi pärimusmuusika repertuaarist, mille kohta ma jälgesid ei ole leidnud? Tahaks väga minna Stockholmi ja istuda paar päeva Eestirootsi Hariduse Seltsi arhiivis, tahaks minna Turku, et istuda Sibeliuse arhiivis ja tutvuda kogumisretkede materjaliga. Veel tahaks koguda eestirootslaste lauluvihikuid ja rohkem mängida koos pakri rootslaste akordioni- ja lõõtsamängijatega. Mida ma veel ei ole kuskil leidnud: pikki lugulaule. Rootsis on olemas keskaegseid ballaade ja Eestis regilaulud. Mind ikka väga huvitab, kas eestirootslastel oli midagi sarnast.
Ja muidugi tahaks väga minna ajas tagasi ja ruumis itta ning külastada Hiiumaa rootslaste kogukonda Ukrainas – tolleaegsel Lõuna-Venemaal. 150 aastat tagasi oli seal kindlasti muusikaliselt/kultuuriliselt hästi põnev. Gammalsvenskby-rootslased laulsid koraale ühest rootsikeelsest lauluraamatust, mis oli välja antud 1767 Revalis, nad mängisid viiulilugusid pealkirjadega “Svenska Annas vals” (Rootsi Anna valss), nad oskasid mängida balalaikat ja laulsid ka uuemaid rahvalaule, mille üldsü?eed on ka eestlastele tuttavad. Seda aega ja kultuuri tahaks kogeda rohkem kui arhiivis istuda.
Kuna eestirootslaste kogukond oli erakordselt kinnine omaühiskond ja elas eestlaskonnast lahus, siis kas selle kultuuri pärandit on Eesti võimalustega raske koguda ja uurida?
Elavad kogukonnad on alati mõnevõrra suletud. Võõras inimene tunneb ise ka, et on võõras kohas. Mul on läinud väga palju aega selle peale, et aru saada, milles eestirootslus seisneb. Ei ole nii, et rootsi keelt kõnelev eestlane. Minu jaoks on eestirootsi muusika arenenud koos identiteediga. Järgmine samm on eestirootsi murrete õppimine. Keel on tõepoolest väga omapärane. Mul on paar laulu murdes, aga loodan, et neid saab rohkem olema tulevikus. Töölaual ootavad mind pikisilmi Vormsi murdes üleskirjutatud kõrtsilaulud, mis minu arust tahavad saada lahti muugitud.
On ka paar lindistust, mille põhjal oleks võimalik õppida keelt. Jah – kõige raskem on vist need kaks asja: identiteet ja kohalik keel. Ja veel üks asi, mis teeb eestirootslust natuke keeruliselt huvitavaks: Rootsi põgenenud eestirootslased ja nende järglased on n-ö “sorteeritud” päritolu koha järgi erinevatesse ühingutesse. Näiteks on olemas Rootsi Hariduse Selts, katusorganisatsioonina, ja seal all näiteks Vormsi kodukandiühing, millel on omakorda küla-allüksused. Ja seda kõike Stockholmis, mitte Vormsil. Mul on isegi vahest raske pilti kokku saada. On olemas üks reaalne, tänapäevane Vormsi, kuhu võib jõuda praami või jääteega, ja teine virtuaalse kodanikeühingu sfääris asuvad Vormsi või isegi eestirootsi piirkonnad. Üks saar ja mitu kultuurihaldajat. Paralleelreaalsused. Olen hetkel Eestirootsi Kultuurinõukogu esimees ja minu peamine eesmärk tulevasteks aastateks on ühendada neid erinevaid sfääre.
Eestirootsi identiteet kujunes üpris kindlates paikades oma murretega ja ilmselt omavahelise suhtluse käigus. Vaatan nüüd plaadiraamatule ja mida näen: Vormsi, Noarootsi, Riguldi, Ruhnu, Pakrid. Kas Põhja-Hiiumaa pärimus on täiesti lõppenud? Ei säält ole enam ühtki lauluviit ega pillilugu?
Endised hiiumaarootslased on peidus Gammalsvenskby all – on kaks viiulilugu Hiiumaa juurtega ja üks laul! “Möldri tütar”!
1990-ndate lõpus käis Hiiumaal küll mootorrataste, küll haagissuvilatega üpris hää hulk noori rootslasi. Sain teada, et osa ka juuri otsimas: Reigis, Paopel, Rootsikülas, Lilbis. Aga sinusuguseid, kes oleksid siia kinnitunud, vist eriti ei ole? Rootsis elada ja rohelisemat Ormsöd – nagu muinasjutumaad – meenutada on ilmselt lihtsam…
Eks siis ka neil oli seda “miskit” puudu ja tulid seda otsima. Tol ajal ma ei suhelnud väga palju väliseestlaste ja välis-eestirootslastega. Olin küllalt hõivatud kohanemisega ja see “välis” oli mulle võõras ja ei samastanud end üldse välis-susega. Naljatades võin end küll välis-rootslasest koju läinud väliseestlaseks nimetada, aga see on tõepoolest ainult nali ja mitte kuuluvus. Ma ei oska öelda, kui suur osa eestirootslastest on oma vaarisade maad tagasi saanud. Muinasjutumaad nautida tahavad tänapäeval vaid vähesed. Aktivistide seas on pigem vastutus mängus. Kuidas käest lahti lasta oma eelkäijate pärandist? Ja kuidas seda edasi anda oma enda järglastele? Tegemist on väliseestlusele sarnaneva skeemiga. Vanad olid liiga vanad, et tagasi minna. Kesksed liiga hõivatud, et ära minna või perekondlikult enda väga sidunud uue maaga ja kolmas põlvkond teeb, nagu tahab. Mõnikord harva tahab tagasi, mis tema jaoks on pigem edasi minek kui tagasi minek. Mulle see muinasjutumaa-mõte tegelikult väga meeldib. Tahaks väga, et me kõik oskaks kas või muinasjutuna rääkida oma lastele ägedatest suguvõsadest, vaarisade ja vaaremade seiklustest. Kõik toimunu ei jää kunagi meelde, aga meie võiksime vähemalt teha pärandit söödavaks oma järglastele. Üks asi on ära haihtuda ja teine on väärikult muutuda pärandiks, mis teeb oma kandja elu rikkamaks.
Minu puhul ja minu jaoks olnud äärmiselt oluline see fakt, et mitte keegi ei ole mitte kunagi mind sundinud üles korjama seda, mida ma olen korjanud ja pärandkultuuriga tegeledes keskendun alati sellele, mis mind isiklikult huvitab ja köidab. Ei tea, kuhu see viib, aga seda meeldimist ei saa nii ehk naa planeerida. Kui keegi teine midagi avastab, on mul äärmiselt hea meel, aga see ei ole see, mis mind tegutsema ajab. Mulle endale potentsiaaliga tühjad ruumid meeldivad ja usun, et on ka teised minusugused olemas.
Väike Kerttu tuleb suvemaja kevadise suurpuhastuse ajal akent küüriva ema juurde, käes tolmune ja ämblikuvõrkega taskuformaadis raamatuke. Küsib. “Emme, aga mis me sellega teeme? Neid oli pööningul veel…” Ema avab kõvakaanelise märkmiku tiittellehe, kuhu on kirjutet: Britta Svanteson. 1897, Nuckö. Sånger. Ema ütleb: “Ah need on mu vana-vanaema kirjutatud luuletused ühes vanas keeles, mida keegi enam nagunii ei mõista. Vii see pööningule kasti tagasi.” Mida öelda sellele emale?
Et on hea, et ta seda ära ei viska ja et mul on kahju, et see ei tohi olla raamaturiiulis elutoas. Ise ma ütleksin talle veel, et väga sooviks teha sellest koopia…. Minu kätte ongi paar sellist raamatut jõudnud. Väga põnev lugemine on!
Ahah. Ma siis ütlen. Suur tänu, Sofi. Vaadeldes Su optimismi, tundukse mulle, et oled lootusrikas ka rannarootsi kultuuri võimaliku taaselustumise suhtes…
Kuidas öelda… Ma ei taha öelda, et ma olen pessimist, aga minu jaoks ei ole taaselustamine peamine eesmärk. Minu arust on oluline, et elav kultuur saaks võimalikult valutult kultuuriloo peatükiks ja muidugi on mul äärmiselt hea meel, kui on näha, et mõni osa pärandkultuurist saab jälle kellegi jaoks oluliseks ja seega elavaks kultuuriks. Aga vägivaldne mahasurumine ja vägivaldne elushoidmine on minu arust üsna kurvad nähtused. Vaatan huviga, mis hakkab juhtima nende nähtustega, mis on kantud igasugustesse nimekirjadesse nagu näiteks UNESCO elava pärandkultuuri nimekirja (ei tule kohe meelde, mis selle konkreetne nimi on…). Ei tohi arvata, et midagi on automaatselt elus, selle pärast, et UNESCO kaitseb. Siis hakkab eriti karm mäng, kuna palju arvavad, et asi hoitakse automaatselt elus. Samamoodi on ühingute ja kultuurinõukogudega. Ma ei ole pessimist, aga ma kardan, et tänapäeva inimene ei saa päriselt aru, et ka tema on konkreetselt seotud ajalooga ja et ta kannab seda. Minu 6-aastane poeg küsib üsna tihti, kuidas lood on meie eestirootslusega. Miks tema räägib rootsi keelt, miks tema on sündinud Eestis ja mina Rootsis, miks rootslasi on vähem kui eestlasi jne. Jään huviga vaatama, kelleks tema hakkab saama ja millist kultuuriruumi tema endale loob. Selge see, et mina seda veel ei kujuta ette ja et ei olemas mitte keegi teine ka, kes seda teab.
*
Ideaalne 1990-ndate algus
Sakarias Leppik: Millised peavad küll olema tahtmised, et turvalisest heaoluriigist, mis jäi kahest ilmasõjast oluliselt puutumata, tuleb ühte postsovetlikku väikeriiki kultuuri uurima noor inimene, teades, et kohalik rootsi kultuur on hääbunud?
Sofia Joons: Mul on endal perekondlikud suhted nii Juminda poolsaare, Viimsi poolsaare kui ka Naissaarega. Kasvasin üles täiesti rootsi tüdrukuna. Tegelesin rootsi rahvamuusikaga ja ei mõelnud esialgu oma juurte peale. Hakkasin mingil hetkel käima eesti pühapäevakoolis, aga 1980-ndate alguses oli Eesti minu jaoks äärmiselt kaugel. Kaks põlvkonda tagasi ja raudse eesriide taga. Ei tekkinud huvi. Huvi tekkis 1990-ndate alguses. Tundsin, et ma teadsin häbiväärselt vähe oma isa suguvõsast ja tulin esialgu Eestisse midagi ette võtma selle puudujäägiga.
Minu isiksuse jaoks oli 1990-ndate algus ideaalne. Heaolusüsteemist välja astumine oli tõepoolest väga inspireeriv ja värskendav. Õppisin ära, mis tähendab ise otsustada ja ise vastutada. Kohati oli jah keeruline ja adrenaliinirohke, aga võib-olla see oli just see, mis meeldis ja mis mul oli vaja.
Alguses ei haakunud ma kusjuures üldse eestirootsi kultuuriga. Tulin ju Eestisse selleks, et tegeleda eesti keele ja kultuuriga. Tagantjärele vaadates seda aega, mil ma hakkasin haakuma, on selgelt näha, et mul oli hakanud ära kaduma “välisrootslase” identiteet ja ma olin hakanud end väga koduselt tundma Eestis. Tundub, et eestirootslus oli üks oluline kohanemispeatükk ja kultuuriline platvorm. Ma tellisin endale küll hiiukandle juba 1994. aastal, aga siis tellisin endale Rootsis leitud hiiukandle tüüpi pilli ja oli äkki kuskil üks mõte selle taga, et millalgi oleks äge minna Rootsi seda pilli näitama. 2008| tegin endale ise ühe hiiukandle ja see on selgelt ühe Vormsi hiiukandle tüüpi pill. Teine seletus on kindlasti seotud lapsesaamisega. Ühel hetkel peab pakkuma nooremale inimesele kasvamiseks platvormi ja peab ka mõtlema, mida edasi anda. Minu jaoks on eestirootsi kultuuriline põhi kõige loogilisem alustala. Mis sest, et me ei ela eestirootsi piirkonnas, vaid Viljandis.
*
Selline lugulaul siis sellest plaadist
PAARI REAGA PILT: Regilaulik Kairi Leivo miniatuurne lugulaul plaadist “Strand…Rand II”.
Värske tuul toob randa vanad laisad lained ja vaikselt kostab kusagilt hiiukandle hääl. Ühed strandlased saavad siin kokku randlastega. Vana kaluripaadi peal istuvad kivisel rannal tüdrukud, üsna äraoleva moega, lauluraamatud käes ja plaanivad kabelisse laulma minna. Ja siis tulevad vanad merekarud oma leikidega ja rannas algab valss.
Rannarootsi lugude teine tulemine on vanade laulude tuuline, soolane ja tuumakas revival. Mõnusalt mahe ja paras on klapp ja tasakaal pillimängu ja laulu vahel. Tuhalaane tuuletutes tihnikutes oskuslikult ülesvõetud eesti ja rootsikeelne mõtte- ja viisivaramu, mis rannarahvale mälu ja traditsioone tagasi aitab tuua. Ja imeilusa uusloomingulise “Oravavalsi” saatel võiks ühel tuulisel rannal lausa südame kaotada. Sobib kuulamiseks ka neile, kel see juba kadunud.