PANKUR EESTI INIMESTE HÄMARAS ALATEADVUSES: Marek Reinaas ning Tiina Ilsen kohtasid puhvetis Kuldmokk pankur Rain Lõhmust. Rain rääkis KesKus’i lugejale rahast kui kontseptsioonist, vastutusest ning oma suhtumistest maailma asjadesse.
Marek Reinaas (M.R): Kuidas me saame selleks, kes me oleme? Olen kuulnud, et lapsepõlves ümbritsesid sind isa raamaturiiulid ja suurest igavusest lugesid sa läbi tsiviil- ja kriminaalkoodeksi. See oli ilmselt piinarikas, aga õpetlik lugemine?
Rain Lõhmus (R.L): Lapsepõlves oli huvitav, lapsed avastavad. Ma olin kõigelugeja, enamasti olid isal loodusraamatud. Loomadest, metsadest. Paps oli metsandusteadlane. Ma arvasin siis ja arvan ka nüüd, et ta oli inimene, kes kõige paremini tundis kõiki Eesti metsasid – sisuliselt veetis sada päeva aastas metsas. Ta rääkis mulle alati, et kui ta esimest korda metsa läks, siis see oli veel metsavendi täis ja seal metsas ta käis, kuni oma surmani.
M.R: Siis oli sul kodus vaba põli: paps käis metsas, sina said teha, mida tahad.
R.L: Isa võttis mind muidugi vahel kaasa ka, aga ega see mulle suurt ei istunud. Ma ei saanud sääsehirmust lahti. Teda need elukad üldse ei seganud.
Puud ja lilled on ilusad asjad, aga meie pere toimetulek õpetas mind väikest viisi materialistiks. Isa näitel sain aru, et kui teed teadust, siis on elu huvitav, aga majanduslikult raske. Meie põlvkond oli vist esimene, kes sai aru, et raha on vajalik. Ning kui tahad hästi elada, siis pead sellega arvestama õppeaine ja ameti valikul.
Meil oli nõukaajal peres suur saladus: Inglismaal elas salajane vanaisa, kellest keegi ei tohtinud teada. Ja eks ma selles tuules siis üritasin lugeda igasugust lääne kirjandust, mis kätte sain. Aga kaheksakümnendate alguses möllasid läänes thatcherism, reaganism ja materialism. Ma arvan, et sealt ma oma sahmaka maailmavaadet sain.
M.R: Maailmavaade on tänapäeval luksus. Kas sinu maailmavaade on aja jooksul mingis suunas arenenud?
R.L: Tol ajal võtsin Reaganit ja Thatcherit tõsiselt, aga hiljem neid lugedes ei ole see enam võimalik – taust ja teadmised on nüüd teised. Kui ühe sõnaga proovida maailmavaadet kirjeldada, siis olen pigem liberalist. Kool on ainuke paik, kus on õpetajaid tarvis. Ühiskonnas pole niipalju õpetajaid vaja. We don’t need no education / We dont need no thought control / Hey! Teachers! Leave them kids alone!
Ma arvan, et inimesed saavad ise palju paremini hakkama, kui usutakse.
M.R: Nii et maailmavaatest palju tähtsam on omandada oskus, kuidas metsas hakkama saada?
R.L: Eks ta nii vist on. Mulle tundub, et väga kinnise maailmavaatega inimesed – sellised, kes ei suuda oludega kohaneda ja muuta lähtuvalt sellest oma maailmavaadet, on nüri-, et mitte öelda hullumeelsed. Ohtlikud endale ja teistele metsaelanikele.
M.R: Tänapäeva maailm sildistab ja sina ilmselt esindad eestlase hämaras alateadvuses pankuri võrdkuju.
R.L: Kujundid on tugevad. Ma olen arvatavasti kõige kauem pankurina laval püsinud tegelane Eesti Vabariigis – mõned on läbi põlenud, mõned on ametit vahetanud. Ma ei ole teinud ei seda ega teist. Tõsiasi on küll see, et enamik päevi oma elust ma pangas ei istu.
M.R: Kas pankur peab raha armastama?
R.L: Pankur ei pea raha armastama. Raha on pigem kontseptsioon – kas sa saad kontseptsiooni armastada?
Mul on enda ja panganduse olemasolu õigustamiseks hästi lihtne valem, mis on laenatud Michael Milkenilt. Ühiskonna üldine jõukus koosneb kolmest liidetavast: inimkapital, materiaalsed ressursid (tootmisvahendid, maavarad jne) ja sotsiaalne kapital (haridus, tervishoid jne). Raha on selleks, et neid kolme komponenti võimendada. Finantstehnoloogia toimib nagu pärm majanduse kuivpeldikus – see paneb ühiskonna jõukuse kasvama.
Ma usun, et mitte pangad, vaid finantstehnoloogia on ühiskonna seisukohast väga oluline asi. Ma ütlen uhkusega, et LHV ajab märksa olulisemat asja kui mõni tavaline äri. Meie tegevusel on palju suurem sotsiaalne väärtus.
Armastusega raha vastu ei ole sel midagi pistmist.
M.R: Raha on sinu jaoks töövahend?
R.L: Jah.
M.R: Just lõppes LHV panga avalik aktsiaemissioon, mille tulemusena umbes 5000 inimest ostis panga aktsiaid 14 miljoni euro eest. Ühest küljest õnnestunud emissioon ja pidu. Teisest küljest võib pankuril olla üsna kõhe tunne vastutada 5000 inimese varanatukese eest, et seda kuhugi valesse kohta ei topiks.
R.L: Täpselt nii ongi. Uskuge mind, ka pankuril on olemas südametunnistus ja kohusetunne.
Ma mõtlen oma äripartner Viisemannile. Temal on ligi 200 000 tulevast pensionäri, kelle käekäik sõltub tema igapäevasest tegevusest. Temal on palju suurem vastutus.
Aga loomulikult, teistelt raha võtmine tähendab vastutust. Üks põhjus, miks ma kunagi Hansapangast ära läksin, oligi see, et pärast rootslaste enamusosaluse ostu kadus omanikutunne, otsustamine ja ka vastutus. Kuna ma palga pärast tööl ei käinud, siis tekkis õigustatud küsimus, et mida ma seal nüüd tegema peaksin. Eks me LHV-ga oleme nüüd kraadi võrra targemad.
Tiina Ilsen (T.I): Kas sul on elus olnud ka hetki, kus sul ei ole raha olnud?
R.L: Muidugi on – lapsepõlves ei saanudki raha väga palju olla. Eks ma üritasin teist siis ühel või teisel viisil hankida.
M.R: Kui palju raha olema peaks, et käiks prõks ning kupüürist saab töövahend?
R.L: See on rohkem igaühe peas kinni, mida sa taga ajad. Me ei aja ju nii väga raha taga, vaid midagi, mis sellega kaasneb. Mõnele inimesele on see pigem võidujooks teistega. Küsimus on, kas tasub? Või kui palju tasub.
T.I: Kas vaesus Eesti ühiskonnas on teema?
R.L: Kindlasti on. Meie ühiskonna hoolivus on suhteliselt väike. Seda valusam on vaadata raha laristamist. Loen ajakirjandusest, et keegi menetleb suure hooga mingisugust „burka seadust“. Terve rida kallilt kinni makstud inimesi veeretavad teineteisele pabereid, justkui midagi targemat teha ei oleks.
T.I: Mida teha saaks, et me end rikkamalt tunneksime?
R.L: Ühte võluvahendit ilmselt ei ole. Ma olin hiljuti New Yorgis, kui helistas ootamatul hetkel ajakirjanik ja küsis, et kui Eesti peaks laenu võtma, siis mida rahaga peale hakata. Intressid on ju odavad! Sellisel hetkel käib peast läbi palju toredaid ideid, üks lollim kui teine. Hiljem hakkasin asja üle järele mõtlema. Kui riigina laenu võtta, siis peaks see aitama kõiki inimesi. Minu parim mõte: laenu võiks võtta selleks, et luua infrastruktuur, mille abil ühest Eesti punktist teise jõuaks maksimaalselt ühe tunniga. Inimeste võimalused võrdsustuksid, elu kanduks ka mahajäänud piirkondadesse. Inimesed saaksid valida tööd mitte asukoha, vaid oskuste ning huvi järgi. Või elada linnadest väljaspool. See hoog, mida tunnetad Tallinnas, jõuaks ka linnast kaugemale. Esimene reaktsioon on loomulikult see, et pole võimalik. On võimalik, kui ülesandeks võtta.
M.R: Hoog?
RL: Nojah (Ohkab mõtlikult). Ma läksin Eestist ära 2006, siis oli Eesti maailmanaba, kõige kiiremini arenev riik Euroopas. Kui ma praegu meie toimetamisi eemalt vaatan, siis mina nimetaks seda kaotatud kümnendiks. Hooga edasi ei ole me läinud. Numbrid räägivad enda eest. Eesti SKP inimese kohta on kasvanud kümne aastaga 12 500 pealt 17 000 dollari peale. Protsentuaalselt 36%, valijad pole protesteerinud. Suhteliselt „unises“ Šveitsis on kasv olnud 58 000 pealt 80 000 peale. Protsentuaalselt sarnane, aga nende kümne aasta juurdekasv on suurem kui Eesti tänane SKP inimese kohta.
M.R: Sinu puhul särab kaugele ka mänguline pool. Võitleva Sõna puhvet ja plaadifirma Umblu Records. Kirjutasid koos Kaur Kenderiga raamatut ja tegid koos Ken Saaniga Pimp TV-d. Klassikalises mõistes ei käi see pankurikuvandiga kokku…
R.L: Ma vihkan inimeste lahterdamist. Vaatasin hiljuti ühte dokumentaali, mis on tehtud 1968. aastal vabariiklaste konventsiooni ajal. Tol ajal kandideeris minu lapsepõlve iidol Ronald Reagan esimest korda vabariiklaste presidendikandidaadiks. Siis naerdi, et kui hullumeelne kauboi-näitleja saab presidendiks, keerab Ameerika elu lõplikult sohu. 12 aastat hiljem sai ta Ühendriikide presidendiks ja praegu ei naera enam keegi. Ei saa välistada, et praeguse Ameerika õudusunenäoga – Donald Trumpiga– võib minna samamoodi.
Ma olen nautinud ühe või teise inimesega millegi laheda koos tegemist. Päeva lõpuks on need sotsiaalsed tegevused koos sõpradega.
M.R: Sul on siis klassikalised „halvad sõbrad“, kes meelitavad sind erinevatesse avantüüridesse?
R.L: Kui tööasjad jooksevad ludinal, siis sa proovid üht, teist ja kolmandat. Ja vahel ka sellist hea maitse piiri peal või ka teisel pool piiri. Ma ei kahetse mitte midagi. Inimene on oma kogemuste ja mälestuste kollektsionäär. See on see, mida sa alati endaga kaasas kannad. Et sel hetkel, kui sa surivoodis oled, siis ei ole ju muud, kui need mälestused, mis silme eest läbi libisevad. Ega me muidugi täpselt ju ei tea seda silme eest läbi libisemise värki.
M.R: Mis seal teisel pool hea maitse piiri oli? Pimp TV?
R.L: Mina ei tea, kas oli? Minu meelest oli lõbus. Praegu vaatan – mul sõber Kaur Kender käib kohtu vahet. Mõtlesin, et peaks Kenile helistama ja Pimp TV-le eluvaimu sisse puhuma. Paras oleks Kenderi protsessi interneti TV-s kajastama hakata. Protsessifilmid tunduvad Eestis populaarsed olevat.
M.R: Mis sa Kaur Kenderi probleemist arvad? Ega seal kohtus käimine pole lõbus.
R.L: See on eelkõige kulukas. Mitte kõigi suhtes, aga tavalise inimese suhtes on riigil alati suur ülekaal, tavalist inimest nüpeldada on suhteliselt kerge. Võib-olla Kauri juhtumit arutatakse tulevikus Humanitaarinstituudis kui elulist näidet, kus asub kunsti ja tegelikkuse piir.
Ma proovisin ka Kauri teost lugeda, aga mina ei jõudnud kuigi kaugele. Ei suutnud. Kahtlustan, et enamik inimesi ei suuda. Kuid üks asi jättis sügava mulje – see esimene jõuline lause „Ma olen oma munnipulga ori“. See lause on täpselt sama kõva klassika nagu „Kui Arno isaga koolimajja jõudis“. Ülejäänu kohta kahjuks kommenteerida ei oska.
T.I: Sa oled kümme aastat välismaal elanud…
R.L: Ma ei ole Eestist ära lõigatud, sest veedan iga kuu vähemalt nädala siin. Ma ei ole tõesti eemal – olen vajadusel telefonikõne või kirja kaugusel. Mul on lihtsalt see võimalus, et vaatan meie tegemisi natuke eemalt. Nagu marslane vaatab planeeti Maa ja imestab, et küll on ikka imelikud need Maa elanikud. Et mille üle nad kraaklevad ja mida tähtsustavad.
M.R: Eestis valimas käid?
R.L: Kuna ma ei ela pidevalt Eestis, siis tunnen, et mul ei ole justkui õigust siin kohalikes teemades kaasa rääkida. Seega ei tunne ma endal moraalset õigust kohalikel valimistel hääletada. Aga kodanik ma olen. Omal ajal, kui Jüri Mõis tahtis riigikokku minna, siis hääletasin tema poolt. Siis oli mul keegi, keda ma tõesti usaldasin ja tahtsin toetada.
M.R: Seega sul praegu poliitikute seas suuri sõpru ei ole?
R.L: Tuttavaid on loomulikult. Mul on kõigi erakondadega mingi ühisosa. Aga samal ajal on mingites teemades lahkarvamused väga printsipiaalsed. Presidendivalimisi olen jälginud pealiskaudselt. Ma saan aru, et selline ametikoht on seni olemas ja tuleb ära täita. Ma ei häbene öelda, et mulle tundub hetkel, et väljakäidud nimedest saaks Siim Kallas selle asjaga hakkama.
T.I: Kas Eestis on sinu meelest hea elada?
R.L: Vanemaks saades olen mõistnud, et see riigi kontseptsioon on pisut vale. Riigid on üle tähtsustatud – enamik otsuseid ei peaks üldse tehtama riigi tasandil ja ega inimene ei ela niivõrd riigis, vaid pigem teda ümbritsevas keskkonnas, ükskõik kui suur see siis ei ole – tänav, linn, kontinent või maakera. Eriti Eestis tundub mulle, et inimesed on väga riigiusku, nad arvavad, et riik peaks kõik ette ja taha ära tegema.
Ma ise usun rohkem linnadesse. Ma arvan, et Tallinn on suhteliselt hea suurusega puhas ja kultuurne linn.
M.R: Kas jõuad käia ka teatris või kontserdil selle nädala jooksul, mis sa Eestis veedad?
R.L: Tead, kui aus olla, kui ma niimoodi nädala kaupa käin, siis kultuurini jõuan harva, paremal juhul satun sotsiaalsetele üritustele – keegi avab midagi või teeb kontserdi, ikka kutseid tuleb. Siis üritan minna, kui see vähegi võimalik on.
M.R: Mis raamat sul praegu öökapil on?
R.L: Mul on pooleli Boris Johnsoni kirjutatud Churchilli elulugu. Põnev ja õpetlik raamat. Paljude jaoks oli Churchill suur ja põhimõtteline konservatiiv. Tegelikult tabas ta suurepäraselt konjunktuuri ja hüppas osavalt ühest parteist teise ja muutis oma vaateid vastavalt vajadusele.
M.R: Sõitsid kohale jalgrattaga. Kas selleks, et nautida ilma ja saada liiklusest adrenaliinilaks? Või on see sport?
R.L: Ma sõidan ainult ilusa ilmaga. Elan Pirital, sealt on suurepärane tulla mööda mere äärt, ainult viimane kilomeeter on autode vahel. Šveitsis sõidan ma ka väga palju jalgrattaga. Oma ja naaberkülade piires on see mõned kilomeetrid siia-sinna: tundub mõttetu seepärast mitmesaja hobujõulist autot välja ajama hakata, see tundub hiire tapmine kahuriga. Sportimise mõttes lähen pärastlõunal Ken Saaniga tennist mängima.
M.R: Ken Saan ei oska ju tennist mängida!
R.L: Seda proovingi tõestada…
M.R: Kui oleksid Hansapangast ära minnes jätnud oma järeltulijale klassikalised kolm ümbrikku, siis mis nendes oleks kirjas olnud?
R.L: Ma ei oska vastata, see ei oleks üldse minu moodi – liiga klišeelik. Üritan tavaliselt mõjuda väikestes doosides üle aja või siis hoopis palju dramaatilisemalt.
Pankur ei pea raha armastama. Raha on pigem kontseptsioon – kas sa saad kontseptsiooni armastada?
See on rohkem igaühe peas kinni, et mida sa taga ajad. Me ei aja ju nii väga raha taga, vaid midagi, mis sellega kaasneb.
