PARLAMENDI MUSTA HUUMORI VÄLIMÄÄRAJA: Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja kirjeldab Toompea teatrimaja ning pistab uudishimulikele pihku ekskursioonikaardi. Siit saame teada, kuidas sünnivad parlamendis kepsakad rollid ning mil moel lavastub uus komöödia või draama.
Parlamendis viljeldav huumor kuulub kategooriasse, mida saab iseloomustada kui õelat, kohati halastamatut, küünilist, musta. Žanr on tegelikult tekkinud parlamendiliikme vaiksest lootusest, et tuleb jääda igaveseks vangiks riigikogu seinte vahele, mille vahel varem asuski vangla.
Parlamendihuumori juured
Eesti parlamendihuumor on tingitud kahest peamisest põhjusest. Esiteks – igavesti kestva konkurentsi tingimused. Eesti parlamendis on esindatud kuus poliitilist jõudu, kellel on erinev maailmavaade. See loob tingimused parteidevaheliseks konkurentsiks. Aga mitte ainult!
Lihtsa valija jaoks võib see osutuda üllatuseks, aga kõige teravam konkurents valitseb erakonna enda sees. Sest selgitada seda, mille poolest reformist erineb tsentristist, on tunduvalt lihtsam kui aru saada, miks üks keskerakondlane on parem kui teine. Aga valimistel peab inimene lõppude lõpuks andma ainult ühe hääle ühe kandidaadi poolt.
Ja seegi ei ole konkurentsi kohta veel kõik… Valija tahte ja poliitiliste mängude tulemusena on meil tekkinud koalitsioon kolmikliidu kujul. Selles liidus on kolmel erakonnal kolm ambitsioonikat liidrit. Nii et riigikogu – see ei ole ainult küsimus poliitikast, see on ka küsimus meestest. Tähtis ei ole mitte ainult rääkida oma poliitilisest liinist, vaid ka teine alfaisane minema uhtuda. Ning „trolling“ – see on kaadritagune suhtlemisstiil poliitikas.
Tähtsaimad tüübid riigis
Tegelikult on hea, et see süsimust huumor ei jõua enamasti parlamendi seinte vahelt välja, sest paljud asjad nõuaksid sel juhul selgitust. Ja selles seisneb Eesti poliithuumori teine eripära. Nimelt: poliitikast väljaspool seisvad inimesed ei saa mitte alati täpselt aru poliitilise süsteemi struktuurist riigis.
Teatavasti on meil parlamentaarne vabariik. See tähendab, et mitte president ega ministrid, vaid just nimelt parlament on riigis peamine seadusandlik organ. Ja parlamendi põhiline töö on jaotatud komisjonidesse – see tähendab erinevatesse sfääridesse. Igas komisjonis töötatakse välja põhilised strateegiad ja tulevased seadused.
Ja nüüd, lugupeetud mälumängurid, palun keskendada oma tähelepanu sellisele küsimusele: „Kui palju on parlamendis komisjone? Nimetage palun kõigi komisjonide juhid. Minut läks käima nüüd!“ See küsimus on põhimõtteline. Sest sisuliselt on just need komisjonide juhid kõige tähtsamad inimesed meie riigis.
Aga kes sellest aru saab? Isegi poliitikud mitte alati.
Riigikogu tavapäraste spektaaklite loetelu
Aga just nimelt selle pärast, et põhitöö on koondunud komisjonidesse, muutub parlamendi suur saal, mis kõige sagedamini ilmub vaatevälja uudistesaadete illustratsioonina, üks suur teater.
See teater pakub oma repertuaarist vaatajale järgmisi vaatemänge.
1. „Opositsiooni tragöödia“ – see on infotund.
Etendust transleeritakse otse-eetris igal kolmapäeval kell 13.00. Lühidalt sisust. Opositsioon ei ole rahul, ta toob vaatajani reaalsuse kõige sügavamaid konflikte äärmuslikult pingelises ja sisutihedas vormis, pöördudes ministrite poole. Ministrid vastavad, et opositsioon mängib valelikult rahva tunnetel ja ei saa toimuvast aru. Süžee viib tegelaskujud katastroofilise tulemuseni: opositsioon võib näiteks kutsuda ministri vastuseid andma, aga loobub küsimuste esitamisest – las lihtsalt istub ja imeb endasse rahva meeleolusid.
2. „Georg Otsa Mister X-i poliitiline soolo“ – see on külalisetendus.
Külalisetendus köidab vaataja tähelepanu mitmel korral aastas ja etendub ametliku pealkirja all „Olulise tähtsusega küsimus“. Suures saalis toimuvasse arutelusse on tavapäraselt haaratud mitte ainult soleeriv poliitik, kes sõna jõuga avab pimedate silmi toimuvast arusaamiseks, vaid ka „lauldava teema“ spetsialistid, kes istuvad pidulikult rõdul ja elavad toimuvale aktiivselt kaasa.
3. „Situatsioonikomöödia“ – need on öised istungid.
Kevadel ja sügisel koondatakse vaataja tähelepanu arutelule selle üle, milline on obroki laekumise poliitika, ja selle üle, kuidas seda jaotada. Kohustuslikeks atribuutideks on järgmised dekoratsioonid: padjad, meditsiinipreparaadid, vahetusjalatsid ja kostüümid, jumal Bacchuse annid. Tasub meelde tuletada, et kuigi komöödiažanr seostub üldiselt naermisega, on siiski spetsiifiliselt esile tõstetud olemasoleva konflikti või võitluse lahendamise moment. Meie suure saali süžee kohaselt lõpeb komöödia hommikuse stseeniga, mil kõik tegevusse haaratud isikud on välja naerdud, kangelasi-võitjaid žanr ette ei näe.
Elust enesest
Miks selline teater toimub? Kust on pärit see küüniline toon? Miks ei ole poliitikud mitte alati valmis arutama sisulisi probleeme, vaid pakuvad üsna sageli hoopis etendusi, mis valijatel seostuvad vastavalt nende huumoritajule kas komöödia või tragöödiaga?
Vastus peitub ülaltoodud kahes meie riigi poliitilise elu põhilises iseärasuses: mitte ülemäära terves konkurentsis ja mitte liiga täpses arusaamises, kus tegelikult tehakse poliitilisi otsuseid. Ja mitte sugugi tähtsusetut rolli mängib selles kõiges ka ajakirjandus. Nõudlus odavate komöödiate järele toob kaasa pakkumist.
Näide
Vestlus kahe poliitiku vahel:
– „Täna on opositsiooni päev! Infotund. Kas teie opositsiooniline meedia on juba kohale veerenud?“
– „Kohe sõidab ka teie patriootiline kohale…“
– „Aga see ei ole üldse mitte meie oma, see on demokraatlik!“
– „Meie oma teenib samuti rahvast.“
Kui lahkub meedia, kaob mäng
Meediale suunatud teatraalsus ja küüniline žanrimäng kaovad sel hetkel, kui algab töö komisjonide sees. Te võib-olla imestate, aga just erinevates komisjonides toimuvad asjakohane koostöö ja sisukad vaidlused opositsiooni ja koalitsiooni vahel, ilma teatraalsete igavese vaenulikkuse maskideta üksteise suhtes.
Peaaegu täielikult puudub teatraalsus ka strateegiate väljatöötamise ajal fraktsioonides. See tähendab, nendel hetkedel, kui partei jääb üksinda iseendaga.
Aga seal, kust lahkub meedia, kaob mäng publikule – konkurents ei vähene. Ning see tähendab, et huumor tuleb ikka tagasi – küünilise trollingu kujul. Ja oleks tõesti parem, kui see jääks riigikogu seinte vahele.
Süžee viib katastroofilise tulemuseni: opositsioon kutsub ministri vastuseid andma, aga loobub küsimuste esitamisest – las istub ja imeb endasse rahva meeleolusid.
Kevadel ja sügisel koondatakse vaataja tähelepanu arutelule selle üle, milline on obroki laekumise poliitika ja kuidas seda jaotada.
„Eriti tähtsa küsimuse“ arutelusse on haaratud mitte ainult soleeriv poliitik, vaid ka „lauldava teema“ spetsialistid.
