HÄMMASTAVAD EELARVELISED HÄVINGUD: Imelike Filmide Festivali (IFF) esisportlane Harly Kirspuu võtab seekord ette tohutut rahalist hävingud toonud filmiprojektid. Miks peaks üldse keegi selliseid asju tegema?
Niisiis, eelarvelised hävingud filmimaailmas. Siinkohal tuleb ära mainida, et edasine kokkuvõte keskendub peamiselt ingliskeelsele filmitööstusele, sest näiteks India ja muude Aasia filmimaade kohta pole nii kerge andmeid leida ning näiteks sotsialismimaades ei tehtud filme mitte niiväga rahateenimise, vaid plaanitäitmise eesmärgil – mis ei tähenda muidugi seda, et need ei võinud stuudiotele sisse tuua, näiteks Eesti filmitööstuse kassarekord on tänini mõnedel andmetel “Viimse reliikvia” käes.
Aga mis on filminduses üldse rahaline häving ja mis võib sellise asja kaasa tuua?
Mõnikord on see täiesti tahtlik – kõik osapooled teavad, et filmist tuleb täielik käkk, aga ikka on nõus end sellega siduma.
Finantsiline kahjum või mis?
Kõige tuntum nimi, kes sellise teguviisiga silma paistis, oli Uwe Boll. Talle oli rahakaotamine äriplaani osa. Üheksakümnendatest alates haaras ta paremalt ja vasakult igasugu filmimängude õigusi ning tootis täielikku jura. Lihtsalt, ta oli leidnud oma koduse Saksamaa seadusandlusest ühe suure ja haigutava augu: kui ta uue filmiga valmis sai ning mitte keegi seda vaatamas ei käinud – jälle! – läks ta oma rahastajate juurde, et näete, uuesti jäime kahjumisse, aga Saksa seaduste järgi saate te oma investeeringud korstnasse kirjutada.
Seega: investoritel oli kasumlikum, kui film ei teeni investeeritud raha tagasi, sest selle eest sai maksude pealt kõvasti kokku hoida. See seaduseauk on nüüd vist küll kinni pandud ja Boll ise täiesti pildilt kadunud.
Teine võimalik variant on, et valminud teos ei leia kohe oma publikut – või kui leiabki, siis aastaid või aastakümneid pärast avalikustamist. Üks härra, kellel on õnnestunud korduvalt selle reha otsa astuda, on Terry Gilliam, kes sai kuulsaks “Monty Pythoni” kaudu, aga kelle teised projektid lasti vähemalt alguses kriitikute ja publiku poolt põhja. Näiteks tema “The Adventures of Munchausen” (1988), mille eelarve kahekordistus ning mis lõpuks ikkagi suutis kaotada kuskil 38 miljoni kandis. Gilliami varasem etteaste “Brazil” (1985) ei motiveerinud samuti kedagi, suutis tagasi teenida poole eelarvest – aga vähemalt too kinotükk leidis oma fännid hiljem ise üles.
Kahjumlik film kui autorikino vorm
Ja siis on meil Michael Cimino, kes seitsmekümnendate lõpus oli täielik megastaar ning tegi, mida tahtis. 1980 valmistas ta “Heaven’s Gate’i”, kus ta otsustas järele proovida, kui kaugele ta minna võib, enne kui keegi talle käe ette paneb. Ja selle katsetuse võttis ta ikka õige tõsiselt ette: kui suur ja kallite rahade eest ehitatud võtteplats talle mingi paari pisidetaili pärast ei meeldinud, käskis ta kõik maha lammutada ja paar meetrit kaugemale uuesti üles ehitada.
Tegemist, nagu selgus, oli lootusetu perfektsionistiga, näiteks osa allikate väitel oldi kuuendal võttepäeval juba viis päeva graafikust maas. Lõpptulemuseks oli viie ja poole tunnine eepos, mille eelarve oli algsest neli korda suuremaks kasvanud ja kui seda esimesed inimesed peale Cimino nägid, juhtus mitu asja. Esiteks käskisid stuudiobossid tal kaks tundi maha lõigata, poolikust filmist aga keegi midagi aru ei saanud, mistõttu keegi seda vaatamas ka ei käinud. See tõi kaasa teise arengu: United Artists pidi oma tegevuse iseseisva filmistuudiona lõpetama, et mitte päris kinni minna ja kõigele lisaks suutis Cimino ainuisikuliselt lõpetada Hollywoodi autorikino – edaspidi, selle asemel, et linateoste tegemisel oleks lõppsõna režissööril, tundus rahaliselt asjalikum lasta produtsendid segama neid, kes raha ka loevad. Lisaks kõigele sai Cimino sisuliselt oma karjäärile punkti panna, sest pärast sellist trikki teda enam kaamera taha ei lastud.
Hoolimata sellest, et “Heaven’s Gate” oli algselt pealtpoolt 40 miljoniga augus, on sellele ikka omad austajad tekkinud ning kriitikudki on seda hakanud vaikselt omaks võtma.
Pankrot kui katse raha teha
Ja siis on kõikvõimalikud uusversioonid: “Fantastilist Nelikut” on mitu korda üritatud ellu äratada ja kõik need katsed on kahjumisse jäänud. Kas siis oli ajastus vale (superkangelase-filmide buumi polnud veel tulnud või oli see just lõppemas) või film ise kohutav.
Osa uusversioone ongi tehtud rahateenimise eesmärgil ja mingit hinge nendel filmidel sees ei ole. Näiteks “Lolita” (1997), kuhu raha anti korralikult – 62 miljonit –, aga kuna Nabokovi raamatul on teatav… kuulsus… ja film ise polnud ka suurem asi, siis pandi lõppnumbrid kokku ning tulemuseks saadi miinus 60,9 miljonit dollarit – kuidagimoodi suudeti seda üle maailma näidates teenida ikkagi ainult 1,1 miljonit.
Samas: kehvad katsed muud meediat, ikka raamatuid, suurele ekraanile saada, ei ole mitte midagi uut. Üks, millega on korduvat ämbreid kolistatud, on Hugh Loftingi kirjandusliku algupärandi doktor Dolittle’i ekraniseeringud, näiteks 1967. aasta versioon sai napilt poole oma algsest eelarvest tagasi. Või 2020. aasta oma, mis suutis kaotada ikkagi vähemalt 50 miljonit.
“Aga kuidas nii, Dolittle oli ju 2020. aasta üks kõvemaid filme?” võib lugeja küsida. Õige! Aga viimastel aegadel on stuudiod sagedamini hakanud kasutama loomingulist matemaatikat, kus etteantud eelarve ongi see, mis läks teose tegemisele – jättes välja kõik reklaami ja levitamisega seotud kulud. Sama trikiga suutis vingesse miinusesse jääda ka “Ben-Huri” uusversioon.
Aga miks stuudiod nii teevad? Sest filmivaatajaid nagunii enam kuskilt juurde ei tule ja kui taiest keegi vaatamas ei käi, näeb projekt vähemalt Excelis enam-vähem allaneelatav välja.
Ja siis on sellised filmiinimesed, kellel on lihtsalt savi
1982 kirjutas saientoloogia rajaja L. Ron Hubbard kokku novelli nimega “Battlefield Earth” ning autor üritas leida kedagi, kes sellest filmi teeks. Hubbard ise suri 1986. aastal ära, aga üks tema järgijatest hakkas teost siiski stuudiotele pakkuma. Pakkujaks ei osutunud mitte suvaline ruutus silmadega nurgatagune fanaatik, vaid John Travolta.
Probleem seisnes aga tõigas, et tolle projektiga hakkas ta stuudiote uksi kulutama üheksakümnendate keskel, kus ta polnud enam paljude meelest tõsiseltvõetav näitleja, rääkimata sellest, et keegi laseks teda kaamera ja filmilintidega kuskile opereerima. Seega – Travoltal ei jäänud midagi muud üle kui 1998 luua eraldi produktsioonifirma ning aastal 2000 saigi “Battlefield Earth” kinodesse saadetud.
No ei tulnud sellest välja midagi positiivset! Sisuliselt on tegemist kahetunnise saientoloogiateemalise propagandafilmiga, mis koosneb peamiselt süžeeaukudest ja äärmiselt kummalistest kunstilistest otsustest. See asjandus isegi lõpeb poole raamatu pealt, sest Travoltal oli kindel plaan valmis teha veel teinegi osa. Tollest plaanist ei tulnud aga midagi välja, sest esimenegi osa ei meeldinud kellelegi ja 73-st projekti alla pandud miljonist saadi kätte natuke alla 30.
Mida siis lõpetuseks öelda? Kui teos pole suuremat kassatulu sisse toonud, võib tal siiski oma väärtus olla. Olgu või hoiatava loomuga.
