Maikameikersi debüütalbumit “8Hz” veeretasin tükk aega näppude vahel. Teadsin, et bänd peaks olema dub-muusika kollektiiv ja dub on nagu reggae derivaat.
Maikameikers ennast aga nii lihtsalt püüda ei lase, kõlaritest tuli välja kõike muud kui ootuspärane jamaica saund. Kohati läks määrang dub vägagi tinglikuks, helid meenutasid pigem nõukaaegseid vene eksperimentaalbände ? la Avia. Siis aga keeras kõik vägagi britilikuks. Tehnoloogiline ja eestikeelne. Aga eks nad jutusta ise, miks ja kuidas.
Millise muusikalise tausta ja mõjutustega on MM bändiliikmed?
Chungin: Mina olen nelja-aastasest peale bändi teinud, ainult et esimesed kümme aastat polnud mul pille ega bändikaaslasi. Mingil hetkel nad tekkisid ja märksõnaks oli punk!
Alvin: Meil Raplas on üldse raske ilma muusikata läbi saada. No absoluutselt kõik kultiveerivad biiti. Esialgu läksin ema jälgedes ning harrastasin käia taidluskollektiivi “Vesiroosi kandlerühm” muusikalistel koosviibimistel. Millalgi hilisemas teismeliseeas avastasin aga kuuekeelse võlud. Sealtpeale kulges tee folgist rokini. Viimasel ajal olen avastanud jazz’i võlud.
Veljo: Tänu oma vanemale õele sain varases eas indie-kiirtega tugevalt kiiritatud, pubekaeas tuli rebel ja punk ning hakkasin ise ka muusikat tegema. Tüüpilisest rokimehest teistsuguse mõtlemise sain Robert Jürjendali Kitarristuudios mängides. Hiljem on muusikaline diapasoon ainult laienenud ja jätkab laienemist. Ahnitsen endasse tänapäevaselt meeletus koguses inffi – kõige erinevamat muusikat – ja olen oma tegemistes 90% ajast ühel või teisel moel muusikaga seotud. Kõik erinevad etapid on jätnud minusse mingi jälje. Juhhei!
Alan: Minagi olen tegutsenud mitmetes grupeeringutes. Nende saund ongi võnkunud põhiliselt punk-dub skaalal. Viimastel aastatel on välja kujunenud ka tugev industrial/harsh-electro/EBM sõltuvus. Vahel olen ka vastavaid dj-sette teinud siin-seal. Aga väljudes muusikast helide maailma, söön ma näiteks pähkleid, krevette, kuivatatud haugi ja ?okolaadi ning kuulan sageli pigem ambienti.
Asukyl: No mina olin varem ikka tige gabber’i mees. Ent ükskord Supilinna päevade ajal sattusin Erkki Hüvaga jooma. Ta muudkui jahvatas sellest, kui kõva mees on Jimi Hendrix ja et kõik ülejäänud on pask. Ja eks ma siis hakkasin kah rohkem Hendrixit ja muud rokivärki kuulama.
Kust tuli idee mängida dub’i?
Asukyl: Läksime koos kamraadidega Emajõele paadimatkale. Võtsime tünnid pilsnerit, tubakat ja käärpaberid ning kasettmagnetofoni only dub-muusikaga. Helilained võnkusid päikeseratta tiirlemise rütmis, mis pildus kiiri ja kuldas näkineidude õhetavaid rindasid. Muinasjutuline väljasõit rohelusse mõjus millegi nii teistsugusena, et sinna pidi kohe ülepeakaela sisse minema. See oli nagu äratundmine.
Veljo: Ma arvasin, et see kujunes kuidagi niimoodi välja: tegime proove, kus lihtsalt jämmisime. Gruuv oli super ja muss ülihea. Hiljem sain aru, et dub oli Asukyli kaval “salaplaan”.
Kui palju on teie muusikat mõjutanud ansamblid The Ruts, Clash või teised vanad briti punkkollektiivid, kes tegelikult esimestena tõid reggae/dub’i valgesse muusikasse. MM EP on saundilt üsna sinnakanti.
Chungin: Ma laenasin kunagi sõbralt “Black Market Clash’i” (The Clashi üks eksperimentaalsemaid albumeid – toim.) ja läksin ühe teise sõbraga koju magusat sigaretti suitsetama. Plaat sumises vaikselt taustaks, kuni tuli üheteistkümnes lugu “Justice Tonight” – babahh! See mätsis mu aju heas mõttes nii kinni, et ma tagusin terve suve selle (plaadi teise poole) järgi trumme. Sügisel tulin Tartusse ja kohtasin Asukyli, kes aina vatras sellest, kui diip on dub. Järgmisel päeval kohtasime kitarriste, kellele tegime kohe selgeks, mis asi on dub ja juba ülejärgmisel päeval läksime ühe vana hevika juurde proovi tegema.
Alan: Sarnaseid radu pidi jõudsin pungi platvormilt reggae ja ska-muusikani. Ska mulle enam eriti korda ei lähe, aga mõned 2Tone bändid töötavad hästi senini. Reggae- ja punk-kultuuri kokkupuutepunktid ja sulandumised on tõepoolest väga huvitavad olnud. Aga isiklik äratundmine dub’is osutus vaata et lausa defineerivaks. Dub on kõiksuse mudel. Dub on relv ja kaitse.
Teie album on esimene katse ajaloos siduda eesti keelt dub’iga, kas see on katse luua isamaalist reggae’t?
Asukyl: Eesti kultuur on eeskätt tõlke- ja tõlgenduskultuur ning uute stiililiste vormide lisamine annab vaid vürtsi juurde. Seda me omal kentsakal moel ka üritame teha. Ja isamaalised oleme me tõesti kõik. Siin aga tuleks kindlasti vahet teha eesti kultuuri loomelises arenguprotsessis osalemisel ja rehepapilikus pargipingi peal targutamisel. Ideaalis oleksid vähemalt pooled meist hoopis kuskil koolis õpetajad. Ja minu väärtushinnangute skaalal on näiteks ühe suvalise eesti maakooli eesti keele õpetaja Eestile kümme korda rohkem väärt kui kõik Tartu ja Tallinna natsi n-ö skinhead’id, Jüri Liim ja muud sarnase suhtumisega kretiinid. Seega võib tõesti öelda, et me üritame luua isamaalist reggae’t.
Alan: Kui ma kunagi teismelisena Soomes mingis farmis pea poolteist kuud maasikaid ja tomateid ning kabat?okke korjasin, siis lõpuks muutusin ikka väga isamaaliseks. Ah, mu kaunis Eestimaa! Patriotism on ohtlik.
Teie album võeti linti Viljandis folkmuusika stuudios, kuidas see juhtus ja kas see teie saundi ka mõjutas?
Chungin: Etnoloogiliste huvidega nakatatud noored nagu mina ja Asukyl oleme, võtsime ette minna etnoloogilis-teaduslikule konverentsile, kus me kohtusime Anzoriga, kes oli ja on juhtumisi Viljandi Kultuurikolled?i direktor. Me ütlesime talle, et tal on Viljandis stuudio, meil on aga ideid, mida seal rakendada. Nii me kokkuleppele jõudsimegi.
Teie album ja esik-EP on omaväljaanded. Kas Eestis on MM taolisel ansamblil raske plaadifirmat leida või on sellel muud põhjused?
Chungin: Praktika on näidanud, et DIY on kole halb meetod, kuidas oma staffi reliisida, aga ega paremat ka ei tea.
Veljo: Kogu skene ja Eesti väiksust arvestades poleks plaadifirmal erilist mõtet ka.
Alvin: Sul on õigus. MM taolisest pundist huvituv leibel on paraku vaid see, mis MM taoline punt ise käivitab.
Oletame, et ma tulen välismaalt ega tunne eesti muusikat. Mis bände/kohti te mulle soovitaksite?
Chungin: Kõigepealt viiksin ma su klubisse Stellat vaatama ning seejärel tarniksin su pimikusse nimega Levikas ja laseksin su Velbaumil läbi võtta, et sa mitte kunagi ei unustaks, mis asi see punkrokk on.
Veljo: Oleneb, mis tüübiga on tegu, kuid üks universaalsemaid valemeid näeks välja umbes nii: eelsoojendus lokaalis Juuksur mõne trubaduuri kontserdiga, edasi maraton nimega Diletantide Avangard ja lõpp-peatuseks varahommikune tantsupidu legejoomlas Zavood.
On veel midagi, mida te KesKus’i lugejale tahate edastada?
Asukyl: Järgmine võimalus meid näha-kuulda avaneb juba 5. detsembril Tartus Trehvis, kus tantsukired löövad lõõmama Maikameikers ja Meissa Niang & Diambaar Senegalist.
Chungin: Külastage ikka meie kontsertesinemisi ja tungival vajadusel soetage ka meie helikandjaid.
Veljo: Laiemas plaanis: söögem rohkem porksi ja vähem burksi! Ka vaimsel levelil.
* * *
Kes ja mis on Maikameikers?
Alan – vokaal, efektid
Alvin – kitarr, saksofon
Veljo – kitarr, efektid
Ervin – efektid, perkussioon
Asukyl – bass, vokaal
Chungin – trumm, vokaal
Omas seltskonnas on ansambel Maikameikers teatud kultusstaatuse saavutanud. Kõik nende tegemised on olnud väga isepäised, nagu mingit oma salaplaani järgides. Sestap on nende esinemistele olnud alati raske pihta saada ja need ettevõtmised on ka väga varieeruva helimaastikuga. Maikameikersi pluss on see, et nad seovad laval elektroonilist saundi karismaatilise punkrokk-lava-show’ga. Sellist ühendust, mida ka vaadata-kuulata kõlbaks, ei ole Eestis palju. Huvitav on jälgida ka nende arengut ja eneseleidmist. Esimesest EP-st kuni selle albumini on tunda oma tee leidmist. Kui EP oli suhteliselt kohmakas katse teha ortodoksset dub’i Eesti vahenditega, siis plaadil eksisteerib juba tuntav (eestipärane) oma nägu.