Vahel on tunne, et kõik, kes Eestis kitarri või trummipulgad haaravad, püüavad teha seda intellektuaalsel moel, et inimkultuuri edasi viia, horisonte avardada ja mõtlemisainet anda. Kas see on cool? Ei, cool on kolm duuri ja jalg monitoril! Kõige kli?eelikum rock’n’roll-bänd on palutud sõna võtma!
Diana on tramp-rock’i ehk litsiroki bänd 2001. aastast, aasta varem tegutses sisuliselt sama bänd Dow Jones Crashi nime all. Bändi koosseis on aastate jooksul kõvasti muutunud. Praegu mängivad selles don Carlos Stack-Stackelberg (kitarr), Johnny Burnout-Tigerberry (bass), tagasi on tulnud kunagine liige U-man River (kitarr), Easy-Love Loviise, Arvi “RV” Tap-Tapver (laul ja suupill). Trummari koht on hetkel lahtine.
K. Kollektiiv, kuhu igaüks võib mängima sattuda, kus aasta ringi tegutsevad end ülaltoodud nimede taha varjavad Arvi, Karl ja Jaan.
*
DD stiil on suhteliselt segane, metallimeeste jaoks olete punkbänd ja punk-seltskonnas hevibänd, kas on nii?
Arvi: Me ise end väga metalliga ei seo, Eestis lihtsalt puudub sellisel nähtusel klassifikatsioon. Tramp rock peaks kujutama endast pungi ja glämmi mikstuuri. Oma olemuselt on ta punk, lihtsalt bändid nagu New York Dolls, Dead Boys, Hanoi Rocks, Dogs D’amour, Sique Sique Sputnik panid rõhku lavasõule ja riietusid glämmilt. See oli aeg (70ndate lõpp ja 80ndate algus), kui punk, glämm ja hard rock polnud veel nii teravalt üksteisest eraldatud.
Karl: Me ei lase endale pähe istuda, kui kellelgi sellega probleem on, rsk.
*
Kus tekkis huvi sellise glam-streetrock muusika mängimise vastu ja kas sellise bändi jaoks on ka raske rahvast kokku ajada?
Arvi: Mina kasvasin üles tollel ajal ja sellise musaga. 80ndad olid üldse selle poolest lahedad, et kohutavalt palju tuli erinevaid liine – punk polnud veel läinud ja uus laine ning indie tulid peale, metallibändid tõusid ja samas oli futu, ultra pop, new romantics ning psycho-billy. Kümnendi lõpul hakkas juba grunge tõusma.
Jaan: Skandinaavias on selliseid bände mitmeid. Meeldivad! Tahaks ka nii! Ja publik hakkab vaikselt huvi tundma.
Karl: DD puhul ongi kli?ee ja glamuur see tsement, millega rokenrolli kolm duuri kinni mätsitakse ning kuulajale sisse söödetakse… Mitte ainult pakend.
*
Sellist meeste rokki tehakse ikka sellepärast, et naisi ära sebida. Kas seksuaalsed vallutused on ka üks DD edasikandev jõud?
Arvi: Mina ei tea, ma olen viisteist aastat töötanud ajakirjanikuna ja minu mälu järgi sain ma rohkem keppi kontoritöö kõrvalt. Loomulikult on naiste tähelepanu ja ihusoojus kogu maailmas edasikandev jõud ja muidu ka meeldiv, aga ainult selle pärast ei viitsiks vist lugusid teha/selgeks õppida ja tuuritada.
Jaan: Meie naised võivad lehte lugeda. Järgmine küsimus.
Karl: Kindlasti, raha pärast me seda ei tee.
*
Kuskohas olete mänginud ja kus te tavaliselt esinete?
Arvi: Võtsime sügisel aja maha ja järgmine laiv tuleb 12. märtsil Helsingis Tavastia alumises klubis Semifinal. See on tuuri esimene laiv. Siis on järgmine päev Lahti ja kusagil veel Soomes (täpselt ei tea), edasi tuleme Eestisse – Tartus Rock’n’Rolli klubi, Liepaja Fonatine Palace Lätis ja tagasi Pärnusse – Mai Keskuse rokiklubi. Need laivid teeme kahe Soome bändiga Crystal Extasy ja Mondo Bizarro. Aprillis on kontsert Tapperis Adam Bombiga (USA). Vahel tundub, et Eestis polegi enam kohta, kus me pole käinud. Lõuna- ja Kesk-Soome oleme ka sisuliselt läbi sõitnud.
Karl: Enamikus urgastes oleme olnud.
*
DD on väljamaal palju mänginud, kas on ka vahe selles, kuidas Eesti või välismaine publik teie muusikat vastu võtab?
Karl: Ei ole.
Arvi: Vahe polegi niivõrd rahvas kui just klubiomanikes ja korraldajates (+ raadiojaamad, plaadifirmad jms). Seal on selline muusika kolmkümmend aastat juba olnud. Inimesed teavad seda musa ja on ise sellega üles kasvanud. Meil ei jõudnud see omal ajal juuri ajama hakata, metall ja hard/proge rock tappis kõik. Siin tahavad kõik tõsimeelsed ja karmid olla. Tegelt on see hale, pateetiline.
*
Kuidas on teie arvates üldse lood eesti muusikaga, kas on tegemist maailma parima muusikaga või hoopis seisakuga?
Arvi: Eestis on palju head muusikat, aga ma ei mäleta praegu pea ühtegi huvitavat bändi. Smilers algusajal, Psühhoterror ehk, Van Gogh ka aastaid tagasi. Tegelt praegu No Big Silence või Winnie Puhh ehk. Bedwettersi tüübid jätsid ka backstage’is sümpaatse mulje.
Siin ei taha management’id jämedat otsa käest anda ja midagi läände müüa, sest nad teavad, et seal on suuremad poisid vastas, kes nende taskuraha ära võtavad.
Jaan: Üsna vilets seis minu maitsele. On paar head asja, aga nimesid ei nimeta. Ei taha kedagi kiita ega laita.
Karl: Viljaikaldust on ju igal pool. Usun, et suuri ootusi Eesti muusika osas vaevalt kellelgi on, aga seda eredamalt põlevad need, kes millegi heaga silma torkavad.
*
Nojaa, kuidas siis albumiga on, millal see tuleb?
Karl: Arvi teab?
Arvi: Unistus on teha suvel Soomes stuudios materjal valmis. Ehk sügisel, kui leiame levitaja. Mõni tuhat võiks Eesti turule ka tuua. Kevadel peaksime ühe singli valmis saama. Meie mõte on levitada oma vaadet, ellusuhtumist – nihilismi, julgust teha oma rida, olla ise.
Jaan: Album tuleb kohe varsti. Ainult natuke aega-raha-lindistamist-miksimist-jne.
* * *
Innovatiivsus ja progressiivne muusikatunnetus väsitab. Tegelikult on enamik ansambleid, kes väidavad, et nad teevad muusikat, mida keegi kunagi pole teinud, lihtsalt jamad. Dirty Diana läheb tagasi kitarrimuusika olemuse juurde, nende muusika on rock’n’roll, millelt on maha võetud kõik liigne, nii et järele jäävad vaid kondid ja musklid. Ei mingit ilutsemist, küll aga tuntud ja head lavasõuelemendid tuntud ja teatud kitarririffidega kombinatsioonis energiaga, mis lööb vere käima ja laseb unustada igapäeva. See on rock’n’roll forever!