Tartu Ülikoolis eesti kirjandust tudeerinud Huik sattus kirjastusse tööle riikliku suunamise läbi. Tema õppejõuks oli koolis Juhan Käosaar. “Kellele on hiljem Vilde-uurijana vulgaarsotsioloogilist lähenemist ette heidetud. Aga ta oli hea õppejõud ja peale selle ka südamlik ja heatahtlik inimene. Vene ajal oli ta Soome läinud ning hiljem lolli peaga N. Liitu tagasi tulnud. 1954. aasta märtsis tuli ta minu juurde ja küsis, kas mul on mingit kohasoovi või eelistust. Ma ütlesin, et ei pea võimalikuks, et ma näiteks kirjastusse saaksin.” Eesti Riikliku Kirjastuse peatoimetajaks oli hilisem Akadeemia raamatukogu direktor Felix Kauba. Kes juhtus olema Tartus just siis, kui Käosaar Huigilt tema soove päris. “Kauba, eestiaegne jurist ja haritud mees, kompis mind küsimustega, aga midagi ei lubanud.” Aprillis oli Tartus kirjastuse direktor Bernard Haab. “Siis tahtis tema mind näha. Tema vaatas mind üle Werneri kohvikus. Tema oli Eesti ajal olnud trükitööline, olles ometi avara silmaringiga paljulugenud mees. Ning minu lugemuse vastu ta suuremat huvi tundiski.”
Nõnda saigi Huik suunamise ning tuli Tallinnasse. “Kodu oli mul Tallinnas, olin abiellunud ning mul oli kaks tütart. Samas oleksin saanud Häädemeeste Keskkooli eesti keele õpetaja koha, millega kaasnenuks kolmetoaline korter. Ema juures aga pidime leppima viiekesi kahetoalisega.”
Riiklik Kirjastus oli seal, kus ta kogu vene aja oli – Pärnu maantee 10, maailmakuulsa Saarineni projekteeritud hoones. “Kirjastuse ruumid olid teisel, neljandal ja viiendal korrusel, vahel ehk kolmandal korrusel valvas Glavlit. Kirjastus oli kokku pandud omaaegsetest kirjastustest “Ilukirjandus ja Kunst”, “Teaduslik Kirjandus”, “Poliitiline Kirjandus”. Kirjastuses töötas üsna kummalise taustaga seltskond. Haabi asetäitjaks oli endine raudteelane Georg Saarip, kes ajas majandusasju. “Hiljem oli ARSi direktor, väga asjalik ja konkreetne mees. Kauba asetäitjaks oli Aleksei Mätting – setu. Tema vend oli olnud sõja ajal suur partisanipealik Leonid Mätting varjunimega Habe. Aleksei oli lõpetanud Petseri Gümnaasiumi ning saanud seega omal moel korraliku hariduse. Tema luges vene kirjandust ja soovitas, mida kirjastuse plaani võiks võtta. Kirjastuse järgmise aasta plaan tuli esitada juba 1. juuliks. Seal midagi muuta oli juba ülimalt keeruline.”
Huik asus tööle ilukirjanduse toimetusse, kus olid koos eesti algupärane ilukirjandus ja tõlkeilukirjandus. Toimetuse juhatajaks oli 1953. aastast Vladimir Beekman.
KODANLIKU NATSIONALISMI PESAPAIK
Tolle toimetuse elu meenutades hämmastub Huik veel tagantjärelegi selle üle, kui palju seal töötas represseeritud inimesi. “Seal oli eestiaegne jurist Viktor Tomberg, tuntuks saanud tõlkijana. Oli pärast sõda Tallinnas rahvakohtunik ning tõusnud Kohtuministeeriumi osakonnajuhatajaks. Kuna ta aga oli advokaadi poeg ehk pärit pahast perekonnast, sai ta 1950. aastal sealt sule sappa kui kodanlik natsionalist. Siis oli seal veel jurist Heldur Välk. Korpuse mees, samuti ja samal põhjusel 1950. aastal oma kohalt lahti lastud. Kirjastusse oli ta saanud juba enne Stalini surma küllap tänu Haabi ja Kauba eestkostele. Eesti autorite teoseid vene keeles toimetas sõja-aegne advokaat Pavel Vassiljev, kes oma sule Kohtuministeeriumi osakonnajuhataja kohalt oli saanud eesti natsionalistide mahitamise eest! Kohtuministeeriumi osakonnajuhataja koos sellega kaasnevate tagajärgedega oli olnud ka üle koridori asuva poliitilise kirjanduse osakonna toimetaja Enn Sõrmus. Siis olid seal veel Haridusministeeriumi kaks välja aetud tegelast – Johannes Seilenthal, eesti-ajal salakuulamissüüdistusega kinni istunud mees. Nüüd aga taas kodanlik natsionalist.
Ent oli ka ehtne nö. tulekahju kommunist, kes juhatas õpikute toimetust – Miralda Prääts. Tema oli enne sõda olnud Türil algkooliõpetajaks. Läks naha ja karvadega kaasa nõukogude võimuga, oli tagalas ja pärast seda koguni komsomoli keskkomitee sekretär. Ta polnud just paha inimene, aga sügavalt usklik.”
Huik tundis algul end selles seltskonnas natuke kohmetult. “Ent vanem seltskond suhtus nooresse inimesse heasoovlikult. Minu toas istus veel n.ö. kroonijuveelina samuti eesti autoreid vene keelde toimetanud madam Maria Kuleshova. Tema mees oli olnud viitseadmiral, kes 1949. aastal Moskvasse kutsuti ja seejärel jäljetult kadus. Alles hiljem sai proua teada, et mees on maha lastud.”
Huik sattus toimetuses keelemees Elmar Elisto käe alla. “Elisto toimetas sel ajal Vilde teoste suurt väljaannet. Nii et “Prohvet Maltsveti” ja Anija meestega sain ma nii öelda ametisse sisse pühitsetud. Aasta minust varem oli toimetusse suunamisega saanud Henno Rajandi – eurooplane ja suur intellektuaal. Samal aastal ilmus minu tuppa ka Edvin Hiedel. Ning minuga ühel aastal tuli kirjastusse tööle veel üks väljapaistev tõlkijatoimetaja Arnold Ravel. Hiljem lisandus veel aastakümneteks samale tööle samasse kohta jäänud Endel Priidel.”
LEBERECHTIST KROSSINI
Kõige hirmsam aeg oli selleks ajaks juba möödas ning muutused Huigi mäletamist mööda juba üllatavalt suured. “50-ndate aastate teisel poolel oli mul, kuidas öelda, au toimetada August Jakobsoni teoseid – “Kolme vaeva teed”, “Vana kaardiväge”, “Metsalise rada”, “Uut inimest”, “Vaikset õhtut” ning “Oktoobrituult” kahes köites. Nende ilmumine oli tol ajal sündmus, mis sest et Jakobson oli neid nõukogude võimu huvides pisut muutnud. Ja talle lubati ka rohkem, kui näiteks Rudolf Sirgele oleks lubatud. Need raamatud läksid kui mühinal, sest seal oli eesti-aja hingust, olid need ju kirjutatud 30- ndail aastail. Kahjuks kohtusin Jakobsoniga vaid korra, sest ta tervis oli tol ajal juba vilets. Minu ja tema vahemeheks oli direktor Haab. Jakobson elas algul Tartu maanteel, hiljem Kaare tänaval Käbini vastas, kus ta ka suri. Mingeid lahkarvamusi mul Jakobsoniga polnud ja tõesti – seal oli vähe teha.”
Üheks suuremaks sündmuseks kirjastuse elus oli mõistagi Rudolf Sirge “Maa ja rahva” ilmumine. Kus on teatavasti küllap tänini meie kirjanduses ületamata jäänud küüditamisstsseen. “Raamat läks ehk kergemini läbi seetõttu, et ta oli varem Loomingus ilmunud. Aksel Tamm on hiljem mulle rääkinud, et Loomingu toimetusel oli sellega küll kõva nühkimine. Küüditamispeatükki peeti tol ajal ju lausa rovakatsiooniks.” Toomas Huik arvab, et teos on tänaseks täiesti teenimatult unustusse langenud. “Aga küll ta veel tuleb,” on ta samas veendunud.
Üks meeldejäävamaid ülesandeid oli Toomas Huigile kahtlemata Jaan Krossi “Söerikastajate” toimetamine. “Kross annab oma “Kallites kaasteelistes” mõista, et tal oli hea meel, et kogu Uno Lahele toimetada ei antud. Mida too lahkelt pakkunud oli. Siis anti see mulle ja ma tegin seda tööd heameelega, sest luuletused olid head. Aga Kross oma mälestustes minu teisi saavutusi eesti kirjanduses ilmselt ei tea, ta ütleb, et ma olnud rohkem turismitegelane. Viide sellele, et ma´hiljem Inturistis töötasin. Asjatundmatule lugejale võib jääda mulje, et ma turismitöö kõrvalt luuletuskogu toimetasin! Mõnikümmend lehekülge hiljem ütleb Kross, et sai toimetamistöö käigus minuga kaks korda kokku – kord kirjastuses ja kord kohvikus Moskva. Ja et toimetajal mingeid nimetamisväärseid parandusettepanekuid polnud. Kross oli juba siis väga vahetu suhtleja, saime rääkida täiesti vabalt.”
Toomas Huik on toimetanud ka üht stalinliku superkirjaniku Hans Leberechti raamatut pealkirjaga “Kaptenid”. “See oli muidugi tõlge vene keelest eesti keelde, sel puhul tuli ka Leberecht isiklikult kohale. Tõlkija oli tal kaasas. Leberecht palus pretensioonid esitada temale, ise aga lubas juures viibida ning sekkuda vaid siis, kui talle midagi ei meeldi. Kirjanduslikult oli see muidugi pask ja ega seal osanudki midagi seletada või parandada.”
Meeldiva tööna mäletab Toomas Huik tol ajal rohesti ilmunud reisikirjelduste toimetamist. “Parve ja Prometi “3 x pakitud kohver”, Vladimir Beekmani “Island 1958″, Semperi sõjaeelsed reisikirjad?” “Aristokraat,” iseloomustab Huik Semperit. “Ega ta minusuguse mehega eriti vestlusse laskunud. Ta kuulas ära minu arvamused või märkused ja ütles siis: te olete teise generatsiooni inimene – ega siin midagi vastu ei hakka? – Ei, mulle küll mitte! – Ei, ma ei mõtle teid. Semper elas tol ajal Pärnu maanteel majas nr. 23.”
Debora Vaarandi luulekogu “Unistaja aknal” toimetades kohtus Huik poetessiga paaril korral KuKu klubis. “Ta küsis minult erinevate luuletuste tsüklitesse paigutamise kohta ning võttis mu soovitusi hiljem ka arvesse.” Väga meeldivana mäletab Huik kokkupuudet Paul Rummoga. “Toimetasin tema artiklikogu “Turistina seitsmendas suurriigis”. Temaga olid meil väga pikad ja põhjalikud jutuajamised. Läksin käsikirjaga tema juurde samasse Pärnu mnt. 23 majja. Jõime kohvi ja jutt läks alati hoopis laiematele teemadele. Rummo polnud parteilane, mina olin. Ning oli tema poolt suur julgustükk mulle öelda, et ta olnud 1940. aastal täiesti naiivne.”
SIRGE RUDOLF SIRGE
“Mina läksin 1957. aastal parteisse küll täiesti vabatahtlikult,” tunnistab Toomas Huik. “Et saavutada inimnäolist sotsialismi. Et venekeelseid Eestis juhtivatelt kohtadelt välja tõrjuda. Ja eks oligi – näiteks Vaino Väljas, ülikoolist mulle teada mees, oli juba Tallinna linnakomitee sekretär.”
“Jalahoopidega mind toimetusest ära ei aetud, läksin üleviimise korras. Pärast seda, kui olin toimetanud Rudolf Sirge “Tulukesi luhal”, meenutab Toomas Huik saatuslikke asjaolusid. “Sirge valmistas uue väljaande jaoks ette oma kunagist teost “Rahu! Leiba! Maad!” See oli kirjutatud ajastutruult, juttu oli Tõnissonist ja Kingissepast, nende kokkupuudetest jne. Kirjastuse peatoimetaja käis keskkomitees. Seal öeldi, et oleks Sirge kommunist, võiks ju temaga rääkida. Raamat ilmub alles siis, kui suudate Sirgele selgeks teha, mis raamatus viltu on. Aga Sirge oli väga sirge, ütles, et tema neid asju nii näeb ega ole nõus midagi ümber tegema. Just sel ajal vahetus ka kirjastuse peatoimetaja: Kauba asemele tuli senine Edasi peatoimetaja Meinhard Teder. Teder ütles, et lastagu käiku, praegu me näeme neid asju teisiti ja häda pole midagi. Kui aga trükitud poognad glavlitti läksid, selgus, et pole mingit leninismi, kõik “kahtlased” kohad roogiti armutult välja. Seda, et glavliti näpp mängus oli, ei tohtinud tollase kombe kohaselt aga autorile öelda. Vaid need kahtlused tuli esitada minu isiklike seisukohtadena. Lõpuks tegin ise mõningaid kohendamisi, mäletan, et nägin sellega kõvasti vaeva. Seda kõike polnud palju, võib-olla kolm masinakirjakülge paksu teose peale. See läks tsensoris läbi. Aga kui Sirge need avastas, vihastas ta hirmsasti. Otse maha lüüa ta mind ei ähvardanud, aga sinna lähedale see juba oli. Siis kutsuti mind juba keskkomitee büroole aru andma. Seal oli ka Kuusberg kui Kirjanile Liidu esimees. Istungi ajal tõusis püsti Otto Merimaa, kelle ampluaa kultuur üldsegi polnud. Tema nõudis autorit välja. Istungit juhatanud Leonid Lentsmann aga kordas taas, et ei saa kutsuda, seltsimees Sirge pole ju kommunist. Lõpuks lepiti mingi variandiga Sirge ja minu oma vahepeal, raamatu lõppu kleebiti sedel vigadega, mis toimetaja ehk minu süül sisse olid sattunud.” Kui Huik pääses asjast veel üleviimisega teisele tööle, siis toimetuse tollane juhataja, 1950-ndate algul natsionalistijahis kurja kuulsust saanud Magnus Mälk vallandati töölt.
Kõik see juhtus 1961. aastal, Sirgega hakkas Huik uuesti rääkima seitse aastat hiljem, kui Huik käis kirjanike grupi juhina nendega Rootsis ja Norras. Sirge tuli Huigi juurde ja ütles: “Aastad on mööda läinud, eks meile mõlemale ole mõnigi asi selgemaks saanud.”