TANTS KATLA ÜMBER: Kui Stalin 1953. aastal suri, järgnes ladvikus võimurüselus. See jõudis ka raamatute keelamisse. Võitluse käigus hakati keelama endiste keelajate teoseid. Ajaloolane Erich Zelewski annab oma lugudesarja 4. osas ülevaate, mil moel nüüd korraga nimekirjade ümber saginaks läks ja keegi kurat enam aru ei saanud, kes parasjagu keelu all oli ja kes mitte.
5. märtsil 1953 suri Jossif Stalin. Järgnes võimuvõitlus Nõukogude Liidu juhtkonnas, mis päädis siseminister Lavrenti Beria arreteerimisega 26. juunil 1953.
10. juulil andis NSV Liidu uus siseminister korralduse kõrvaldada kõik Beria raamatud ja muud temaga seotud trükitooted ning hävitada Beria portreed.
Keelatud keelajad
Järgnesid uued keelud. Kuna keelatud raamatute nimekirjad ainult pikenesid, siis korjati veel 1954. aastal raamatukogudest ja -kauplustest ära kümneid tuhandeid eksemplare. Näiteks 1954. aasta teises kvartalis korjasid ENSV Glavliti töötajad raamatukogudest ära 10 655 eksemplari ja raamatukauplustest 13 019 eksemplari raamatuid.
Kuid uued vaenlased tulid üha peale. 17. augustil 1954 ENSV Glavliti ülema Kübari kinnitatud keelatud kirjanduse nimekiri sisaldab ohtralt pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidus ilmunud poliitilist kirjandust. Levinud keelamise põhjus oli see, et raamat sisaldab rahvavaenlase nagu Lavrenti Beria tekste, tsitaate jms. Ära keelati näiteks raamat „Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri“ kuna viimaselt oli võetud kangelase nimetus. 27. novembril 1954 ENSV Glavliti ülema käskkirjaga kästakse raamatupoodidest eemaldada 1946. aastal trükitud Lenini portreed, kui „vananenud ning kunstiliselt madalal tasemel“.
Juba enne Stalini isikukultuse ametlikku hukkamõistu NLKP 20. kongressil veebruaris 1956 asuti keelama stalinistlikku kirjandust. Septembris 1955 ilmus keelunimekiri Stalini ajal Nõukogude Liidus ilmunud poliitilise kirjanduse kohta. Kokku keelati 76 teost.
1956. aasta algul keelati Gustav Naani peatoimetatud „Eesti NSV ajalugu“, mis oli ilmunud 1952. aastal. Augustis 1956 keelati alles eelmisel, 1955. aastal ilmunud N. Španovi „Vandenõulased“ ja 1954. aastal ilmunud J. Saati „Marksismi-leninismi ideede levimine Eestis“.
Raamatukauplustest kõrvaldatud kirjandus tuli puruks rebida ja üle anda Sojuzutilile. Nagu nimestki aru saada, riiklikule utiliseerimiskeskusele. Käibelt kõrvaldatud kirjandust oli keelatud mingil muul moel hävitada.
Eelsula tingimustes
1955. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eesti raamatukogude erifondides 410 376 eksemplari raamatuid. Neist suurim oli Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu erifond 187 148 eksemplariga.
1955. aastal algas seoses Hruštšovi-aegse sula ja represseeritud isikute rehabiliteerimisega ka keelatud autorite ja raamatute „rehabiliteerimine“.
10. märtsil 1955 rehabiliteeriti kõik Nikolai Karotamme ja Eduard Pälli teosed ning viidi erifondist üle üldfondi. 10. märtsil 1955 kustutati keelatud autorite nimekirjast Johannes Semper, Mart Pukits, Paul Viiding ja Friedebert Tuglas. 15. aprillil 1955 kõrvaldati keelatud autorite nimekirjast Kersti Merilaas, erifondi jäid teosed „Kallis kodu“ ja „Munapühad“. 25. augustil 1955 kustutati keelatud autorite nimekirjast Osvald Tooming. 6. oktoobril rehabiliteeriti Hans Kruus, keelatuks jäid siiski mitmed tema ajaloo-alased teosed. 21. novembril 1955 kustutati keelatud autorite nimekirjast Aleksander Jõeäär.
Keelatud autorite nimekirjas oli 1956. aastal 105 eesti autorit, kellest aasta jooksul võeti nimekirjast maha 34. Selle käigus oli Glavlit kontaktis KGB ja prokuratuuriga. Tähelepanelikult jälgiti Ülemnõukogu Presiidiumi amnesteerimisprotokolle, kust saadi teada mitmete autorite rehabiliteerimisest. Lõpliku hinnangu kirjanike lubamise kohta andis EKP Keskkomitee.
1959. aasta keskpaigaks oli Eestis rehabiliteeritud 1021 teost.
Jää alt tullakse välja
Keelatud autorite nimekirjad aga lühenesid 1950-ndate lõpul ja 1960-ndate esimesel poolel aasta-aastalt. Eesti autorite nimekirjas, kelle kõik teosed olid keelatud, oli 1958. aastal veel 64 nime. Keelu põhjuseks oli enamasti „põgenenud välismaale“, „kodanliku Eesti riigitegelane“ või „represseeritud“.
16. aprillil 1959 esitas ENSV Glavliti ülem Arnold Adams NSV Liidu Glavliti ülemale Pavel Romanovile nimekirja 63-st eesti autorist, kelle kõik teosed oleksid edaspidi keelatud. Nimekiri oli saanud EKP KK sekretäri Leonid Lentsmanni nõusoleku. Nimekirjas olevatest 30 elas välismaal ja tegeles Adamsi sõnul aktiivse nõukogudevastase propagandaga. Ülejäänud 33 olid kodanlikus Eestis riiklikud, ühiskondlikud või religioossed tegelased, põgenenud välismaale või Nõukogude võimu poolt represseeritud.
Samas jäid mitmed rehabiliteeritud autorite teosed erifondi, kuna sisaldasid keelatud isikute tekste või suhtusid kriitiliselt Nõukogude võimu. 8. juulil 1960 saatis Adams Romanovile uue nimekirja, milles keelatud autorite arv oli langetatud 63-lt 30-le. Lubatuks muutusid Richard Antik, Otto Liiv, Hugo Oengo, Heiti Talvik, August Gailit, Karl-August Hindrey, Richard Indreko, Juhan Jaik, Erich Joonas, Edgar Kant, Anton Kasemets, Jakob Kents, Hanno Kompus, Pedro Krusten, Marta Lepp, Oskar Loorits, Adu Lüüs, Mihkel Martna, August Mälk, August Nigol, Ants Oras, Aleksander Rammul, Hugo Reiman, Gustav Ränk, Karl Schlossmann, Peeter Speek, August Tamman, August Tammekann, Peeter Tarvel, Eduard Tennmann, Anatoli Tooms, Henrik Vinsapuu.
Samas jäid mitmed nende teosed edasi keelu alla. Keelatud autoriteks olid Artur Adson, Karl Ast-Rumor, Kaarel Eenpalu, August Hanko, Juhan Jans, Nikolai Kaasik, Ferdinand Karlson, Albert Kivikas, Juhan Kõpp, Erik Laid, Johan Laidoner, Jaan Lattik, Nikolai Maim, August Maramaa, Alma Ostra-Oinas, Rudolf Paris, Ants Piip, Johan Pitka, Konstantin Päts, Hugo Rahamägi, Mart Raud, Nikolai Reek, August Rei, Julius Seljamaa, Olaf Sild, Arnold Süvalepp, Juhan Tork, Artur Tupits, Jaan Tõnisson, Jüri Uluots.
On keelatud, kuid ei ole siiski. Ei ole, aga on ikka
Oma vastuses 29. augustil vaidleb Romanov Heiti Talviku eemaldamise vastu keelatud autorite nimekirjast. Talvik kui Nõukogude võimu poolt represseeritud isik, tulnuks eelnevalt võimude poolt rehabiliteerida. 20. septembril Adamsi antud korralduses autorite vabastamiseks keelu alt puudus Heiti Talviku nimi. Keelatuks jäi 31 autorit, lisaks eelnimetatutele ka H. Talvik. Talviku vabakskuulutamine seekord läbi ei läinud.
Novembris 1962 ilmus uus keelatud autorite nimekiri. Nüüdsest läksid uuesti keelatud autorite hulka Edgar Kant ja Ants Oras. Kuid keelu alt vabastati Rudolf Paris. Järgmistel aastatel keelatud autorite nimekirja lühendati ja 23. detsembril 1965 viidi keelatud autorite nimekirjast välja neli viimast nime: Karl Adson, Karl Ast (Rumor), Edgar Kant ja Albert Kivikas.
Nüüd oli Nõukogude Eesti võimukandjatel võimalik välismaal väita, et siin puuduvad keelatud autorite nimekirjad. Kuid sellise nimekirja likvideerimine ei tähendanud nende inimeste kõikide teoste lubamist.
1962. aastal koostas ENSV Glavlit „Raamatukogudest ja raamatukauplustest kõrvaldamisele kuuluvate Eesti NSV-s ilmunud väljaannete koondnimekirja“, kus oli 68 raamatut ja 1966. aastal „Raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuuluvate kodanlikul ja okupatsiooni ajal Eestis ilmunud väljaannete koondnimekirja“, kus oli umbes 3000 teost. Need nimekirjad jäid kehtima kuni tsensuuri ja erifondide kadumiseni 1988. aastal.
