KAS KÄSIKIRJAD TÕESTI EI PÕLE? 1944. aasta sügisel taastus Eestis Nõukogude okupatsioonivõim. Koos muude soovimatute tüüpidega saabusid siia tagasi ka Glavliti tsensorid, kes asusid kärmelt puhastama Eesti raamatukogusid ja raamatupoode kolme Saksa okupatsiooni aasta jooksul ilmunud trükistest. Ajaloolane Erich Zelewski annab ülevaate, mil moel keelatud raamatute silme alt koristamine käis.
Kohe pärast Eesti okupeerimist 1944. aastal ei keelatud ära vaid Saksa okupatsiooni ajal trükitud raamatuid, uuesti läksid keelu alla ka enne 1940. aastat ilmunud teosed ja väljaanded, mida Saksa okupatsioonivõim oli vahepeal keelu alt välja lubanud.
Keelamiskomisjonid
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) büroo tegi 20. oktoobril 1944 Glavliti ülemale Jaak Ottenderile ülesandeks kahe nädala jooksul koostada eesti- ja venekeelse „fašistliku kirjanduse“ nimekiri (raamatud, brošüürid, ajalehed jne), mis tuleb konfiskeerida nii raamatukogudest ja lugemislaudadest kui ka ka eraisikutelt.
Nimekiri tuli esitada EKP KK propagandaosakonnale. 2. novembril tegi Ottender propagandaosakonna juhatajale Johannes Käbinile ettepaneku keelata ära kõik Saksa okupatsiooni ajal ilmunud trükised. Hariduse rahvakomissar Jüri Nuut andis oma ringkirjaga 2. novembrist 1944 käsu avada uuesti rahvaraamatukogud.
Enne raamatukogu avamist tuli raamatukogu fondidest eraldada Nõukogude-vastane ja ideoloogiliselt kõlbmatu kirjandus. Saksa okupatsiooni ajal ilmunud igasugused trükised kuulusid aga peale mõne erandi raamatukogudest kõrvaldamisele. Eranditeks olid A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa ja „Kõrboja peremees“, L. Koidula „Kolm juttu“ ja „Valitud luuletused“ ning A. Kitzbergi „Valitud näidendid“.
1945. aasta algul loodi veel üks uus raamatute keelamise komisjon. Sinna kuulusid EK(b)P KK poolt Richard Antons, komsomoli poolt Endel-Johannes Jaanimägi, Eesti Kirjanike Liidu poolt Johannes Semper, Hariduse Rahvakomissariaadi poolt H. Johani ja Glavliti poolt Jaak Ottender. Tõenäoliselt komisjon tegutsema ei hakanudki (edaspidi pole selle tegevusest midagi kuulda).
Pärast sõda koguti antikvariaatidest ja raamatukauplustest Tallinnas ja Tartus kokku umbes 200 000 raamatut. Kehtestati kord, et ükski raamat ei tohtinud enne tsensuuri kontrolli müüki minna. Linnaturgudel oli müügil rohkesti kirjandust, mida valitsev võim pidas nõukogudevastaseks.
Kõrvaldamine ja erifondid
Eestis oli 1944.–45. aastal 855 raamatukogu, neist kõrvaldati 145 172 raamatut, 1946. aastal kõrvaldati 1778 raamatukogust 51 454 raamatut, 1947. aastal 2098 raamatukogust 83 745 raamatut ja 1948. aasta oktoobrini 2222 raamatukogust 165 843 raamatut.
Kokku kõrvaldati 1944. aasta novembrist 1948. aasta oktoobrini 446 214 raamatut (siia hulka ei kuulu Saksa okupatsiooniaegsete ladude raamatud, kust veeti Glavliti korraldusel tonnide kaupa kirjandust paberivabrikutesse).
Glavliti ülema käskkirjadega kõrvaldati 1944.–48. aastal 5251 nimetust raamatuid, neist eestikeelseid 2308, saksakeelseid 1948, venekeelseid 892 ja muukeelseid 103.Glavliti ülem 1948. aastal Leonida Päll teatas oma ettekandes EK(b)P KK esimesele sekretärile Nikolai Karotammele: „Peab tunnistama, et enne nõukogude korda Eestis ilmunud kirjandus tuleb suuremalt osalt kõrvaldada. Vaatamata sellele, et mõned teosed omavad kirjanduslikku või teaduslikku väärtust, kuna aga neis teostes tuleb ette natsionalistlikke, või koguni nõukogudevastaseid väljendusi, tuleb nad üldisest kasutamisest kõrvaldada. Nii on tulnud kõrvaldada ajakiri „Looming“ (kuni 1940 juulini), ajakiri „Varamu“, „Eesti kirjandus“, osaliselt „Eesti Entsüklopeedia“. Kõrvaldatud kirjandusest paigutatakse igasse erifondi kaks eksemplari. „Eesti Entsüklopeedia“ ja ajakiri „Loomingu“ aastakäigud on paigutatud kõik erifondidesse.“
Raamatukogude sulgemine
Kuna keelatud kirjandust ei suudetud raamatukogude üldfondidest siiski piisava tõhususega eemaldada, rakendas Glavlit sunniabinõuna raamatukogude sulgemist. Nii suleti 1948. aasta algul Tartu ülikooli raamatukogu (töötas ainult lugemissaal, raamatuid ei laenutatud enam välja), kõrgemalseisvate parteiorganite otsusega avati raamatukogu siiski enne, kui puudused Glavliti arvates olid likvideeritud. 1950. aastal suleti mõneks päevaks Parteiajaloo Instituudi raamatukogu, 1951. aastal mõneks kuuks Tallinna Linnaraamatukogu. Glavliti arvates oli asjas suuresti süüdi see, et raamatukogude töötajaskonna enamus oli kasvanud kodanlikus Eestis, mõjustatud hitlerlikust propagandast ja neil puudus poliitiline valvsus.
Pärast sõda keelustati ka kõikvõimalikud kiriklikud raamatukogud. Usuühingute tegevuse ajutine juhend 5. juulist 1945 keelas kogudustel raamatukogude ja lugemistubade ülalpidamise.
Kultuurharidusliste Asutuste Komitee esimehe Georg Abelsi käskkirjaga 9. märtsist 1949 tuli kogu väliskirjandus koondada maakondade ja linnade keskraamatukogudesse. Kusjuures „väliskirjanduse all tuleb mõista kõiki trükiseid nii originaalis kui ka tõlkes mistahes keeles, kui nad on trükitud väljaspool Nõukogude Liidu piire 1917. aastast alates“. Keskraamatukogudest hävitati see kirjandus juba järgmise poolteise aasta jooksul.
Pärast sõda loodi teadusraamatukogude juurde keelatud kirjanduse jaoks erifondid. Ühest küljest pandi hulk raamatuid sellega luku taha, teisalt säilis tänu erifondile mõnest raamatust üldse mõni eksemplar. Osalt loodi sellised erifondid just raamatute säilitamise eesmärgil.
Ähvardav paberivabrik
15. veebruaril 1945 sai Tartu ülikooli raamatukogu juhataja Karl Weltmann hariduse rahvakomissari asetäitja A. Valsineri ja raamatukogude sektori juhataja asetäitja inspektor J. Brümmeli allkirjaga kirja, kus öeldi, et Glavlit nõuab keelatud kirjanduse kõrvaldamist raamatukogudest ja selle toimetamist paberivabrikusse. Raamatukogude sektor asus aga seisukohal, et Tartu ülikooli raamatukogu juures peaks olema keelatud kirjanduse kogu ehk spetsfond. „Palume seepärast esitada meile kiires korras lähemad põhjendused ja motiivid keelatud kirjanduse säilitamiseks. Raamatukogude Sektor esitab hiljem Teile avalduse Rahvakomissaride Nõukogule kinnitamiseks. Palun kohe vastata.“
Weltmann vastaski põhjalikult juba järgmisel päeval. Ta leidis, et keelatud kirjanduse osakond on ülikooli raamatukogus eksisteerinud juba 150 aastat ja „käesoleva aasta jaanuarikuus otsustati sesse osakonda koondada nii fašistlik kui ka kõik praegu Nõukogude Liidus keelu alla kuuluv kirjandus“. Mis aga puutub keelustatud kirjanduse toimetamisse paberivabrikusse, siis tuleb selles suhtes kategooriliselt asuda eitavale seisukohale järgmistel põhjustel: 1) ülikooli raamatukogu on Lõuna-Eestis ainus teaduslik keskraamatukogu, mille sihiks on koguda ja talletada järglastele kõik Eesti alal trükitud teosed; 2) Tartu ülikooli üleeuroopalise kuulsuse tõttu peab tema raamatukogu objektiivselt ja võimalikult täielikult koguma ning säilitama kultuurmaailma kirjandust tulevastele põlvedele; 3) keelatud kirjanduse osakond asub ülikooli raamatukogus „eriruumis kahekordse raudukse taga ja on alati suletud, võti on raamatukogu direktori käes“.
Luba erifondiks
Lisaks saatis ülikooli rektor Alfred Koort 9. märtsil hariduse rahvakomissar Jüri Nuudile kirja, milles toetas Weltmanni seisukohti ja palus astuda „vastavaid samme selleks, et Tartu Riikliku Ülikooli pearaamatukogu juures võiks keelatud kirjandust säilitada“.
4. augustil 1945 teatas Hariduse Rahvakomissariaadi kõrgkoolide osakonna ülem J. Lootsaar ülikooli rektorile, et vastavalt NSV Liidu Glavliti voliniku ja ENSV Glavliti ülema käskkirjale nr 247 22. märtsist 1945 on Tartu Riiklikul Ülikoolil lubatud omada erifondi.
1952. aastal olid Eestis kuuel raamatukogul erifondid: Riiklik Avalik Raamatukogu (praegune Rahvusraamatukogu), ENSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu, Partei Ajaloo Instituudi Raamatukogu, Välisministeeriumi raamatukogu, Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu ja Kirjandusmuuseumi raamatukogu.
Juunikuu KesKus’is samal teemal
Kui meie idanaaber end 1940. aasta suvel meie kodumaale liigutas, oli üheks tema esimeseks sammuks informatsiooni üle kontrolli kehtestamine. Juba 21. juunil võeti kommunistide poolt üle tähtsamate üleriigiliste lehtede toimetused ja Riigi Ringhääling, kirjutab ajaloolane Erich Zelewski raamatute keelamisest ja hävitamisest Eestis Nõukogude võimu esimesel aastal.
Raamatute keelamise avapaugu andis 1940. aasta suvel uue võimu poolt ametisse nimetatud sisekaitseülem Harald Haberman. 29. juulil andis ta korralduse 26 raamatu ärakorjamiseks raamatukauplustest ja -poodidest. Põhjuseks märgiti, et „kodanliku Eesti vaimsuse äritseva pärandusena levitatakse veelgi nilbet ja vaimulagedat sopakirjandust, mille sotsiaalseks rakenduseks on lugejate vaimse erksuse sumbutamine ja madalate vaistude äratamine klassiteadvuse nüristamiseks“. Sellised raamatud olid näiteks C. Vulpiuse „Itaalia röövlipealiku Rinaldo Rinaldini seiklused“, A. Brühli „Kättemaksja Marino Marinelli“, V. A. Röderi „Heinrich Anton Leichtweis, julge röövel ja salakütt“ jne. Tuntumaks teoseks selles nimekirjas on Alexandre Dumas’ „Krahv Monte-Cristo“. Raamatud hävitati augusti jooksul. Politsei raudtee prefektuur teatas, et kättesaadud kirjandus põletati Tallinnas manööverveduri ahjus ja neid oli tuhandeid vihke. Sellise kollase kirjanduse hävitamisega loodi vajalik foon, et õigustada algavat raamatukogude puhastamist Nõukogude võimule ebasobivast kirjandusest.
Vaata lähemalt KesKus’i juuninumbrist
