UNUSTATUD RAAMAT: Ettevõtja, konsultant ning tõlkija Tõnis Arro tutvustab 1929. aastal ilmunud „San Michele raamatut“, mida peab üheks oma suureks mõjutajaks.
Selle raamatu leidis mu vanemate raamaturiiulist ja ulatas mulle lugemissoovitusega mu vanim sõber ja see sai üheks paljudest raamatutest, mis mu kujunemist mõjutanud on. Üks teine sõber on mulle seletanud, et lugemissoovitusega raamatu mõju ei tulene mitte raamatust endast, vaid selle soovitaja isikust ja suhtest temaga. Küllap selleski on rohkem kui tera tõtt. Aga see jutt siin on raamatust ja see on üks kõige erilisem teos, mida ma kunagi olen lugenud. Soovitan seda kõigile. Küllap noorusaeg on esmatutvuseks sobivaim, aga olen raamatut korduvalt lugenud hiljemgi ja küllap võtan kätte ka vanas eas.
Elurõõmus ja tark
Esmakordselt 1929. aastal inglise keeles ilmunud „San Michele raamat“ on tõlgitud vähemalt 45 keelde ja kõigis neis on raamatul olnud menu, nii on seda nimetatud üheks 20. sajandi enim loetud raamatuks. Eesti keeleski on väljaandeid vähemalt viis. Misasi see selline siis on, polegi niisama lihtne öelda. Raamatu edu üle imestanud autor on veendunud, et tegemist ei ole autobiograafiaga (selleks polnuks vaja nii palju lehekülgi, ütleb ta), ka pole need pelgalt „ühe arsti märkmed“, nagu mõnikord on räägitud.
Seda elurõõmsat ja tarka raamatut on nimetanud ka „raamatuks surmast“ – tõesti on seal palju juttu sellest „mornist kolleegist“, kellega Munthe igapäevaselt külg külje kõrval töötas, vahel ka ekstreemsetes oludes nagu sõda, maavärina- või epideemiakolded. „Algul, kui tema seisis võidukalt seal voodi ühel küljel ja mina, abitu, teisel, ei tavatsenud ma talle osutada mingit suuremat tähelepanu. Elu tähendas siis mulle veel kõike, teadsin, et mu missioon on lõppenud, kui tema oma algas, ja tusane oma lüüasaamise pärast, pöörasin pea oma süngelt kolleegilt.“
Hiljem õpib ta oma kolleegi tundma ja austama, aga ei arva enam, et arst peaks olema vaid pealtvaataja viimses ebavõrdses võitluses. „Kas polnud minu ülesanne aidata surra neil, kel ma ei suutnud aidata elada?“
„Oli kaunis päev!“
Raamatu haarav avalugu räägib sellest, kuidas Munthe noore üliõpilasena Capri saarele satub ja sellesse paika armub: „Siin elada, siin surra, kui kunagi võiks siin surra!“ Viimane unistus küll täide ei lähe, aga ta pöördub sinna ikka ja jälle tagasi, ostab saare ülemisse, Anacapri külla San Michele mäele endale viinapuuaia ja elab seal vaheaegadega aastakümneid, ehitades keiser Tiberiuse villa varemetele oma kodu. Raamat lõpeb mõtliku tagasivaatega kirevale elule. Munthe päikeseküllane maja on nüüd valmis, aga autor ise on juba peaaegu pime ja ei saa enam Capri päikesevalguses viibida. Oma elule tagasi vaadates nendib ta: „Oli kaunis päev.“
Raamatus on 35 lugu. Enamasti mingite tõsieluliste sündmustega seotud, aga tihti neist müstifikatsioonidesse kalduvad. Lood on küll kronoloogilises järjestuses, aga mingit eluloolist täpsust pole siit mõtet otsida. Mõni lugu kestab päevi, teine aastaid. Paljudest seikadest oma elus läheb autor täiesti mööda – näiteks ei saa me midagi teada tema kahest abielust ja lastest, elust Inglismaal ja Rootsis, samas on palju juttu kõikidest loomadest, kes temaga koos on elanud, ja muidugi on raamatu oluliseks osaks arutelud elust, haigustest ja surmast, inimestest ja loomadest.
Väetimate ja kaitsetumate vastu on ta kaastundlikum ning räägib loomade ja lindudega, nagu ta lemmik Assisi Franciscus, kelle taaskehastuseks autorit ka nimetatud on. San Michele kõrval asub Barbarossa mägi, mille Munthe kaastundest ja armastusest lindude vastu endale ostis (et takistada lindude püüdmist, mis oli Capril mõnedele oluline tuluallikas), on endiselt kaitseala, mis pakub rändlindudele puhkuse- ja pesitsuspaiku.
Capri unistus
Raamat, mille kirjutamist soovitas Capril külas viibinud sõber Henry James, on pühendatud „Kuningannale, rõhutud loomade kaitsjale, kõikide koerte sõbrale“. Seost Rootsi kuningakojaga mainib autor vaid möödaminnes, me ei saagi raamatust teada, et ta oli kuninganna ihuarst ja veetis oma viimased eluaastad kuninga ametliku külalisena Rootsis. Samuti möödaminnes selgub temast veel mõni kõnekas üksikasi – ühe naljaka vahejuhtumi käigus, kui doktor on koos lõbusa Rootsi pulmaseltskonnaga Pariisis vahistatud, ei usuta, et tegemist on tema endaga: „Sest vaadake, dr Munthe on auleegioni kavaler, aga teie nööpaugus ei näe ma mingit punast paela,“ ütleb konstaabel. Kinnitus, et ta ei tavatse seda kuigi tihti kanda ei mõju politseinikule üldsegi usutavalt, sellist asja pole too kunagi näinud, et keegi ei kasutaks õigust kanda Auleegioni paela.
Paljud raamatu kirjanduslikest vinjettidest räägivad arstitööst, patsientidest, haigustest, kolleegidest. Esmalt töötas Munthe Pariisis, kus ta 23-aastaselt Prantsusmaa noorima mehena arstidiplomi sai ja peagi nõutud moearstiks muutus. Tema õpetajateks ja kolleegideks olid Charcot ja Pasteur, kellest mõlemast on oma pikem lugu rääkida. Charcot juures õppis Munthe vaimu- ja närvihaigusi, aga ka hüpnoosi, mille uurimisega Charcot kuulsaks sai. Munthe kasutas seda meetodit hiljem palju, aga kogu austuse juures oma õpetaja suhtes oli ta väga kriitiline Charcot hüpnoositeooria, eriti aga tema populaarsete avalike hüpnoosietenduste suhtes.
Munthe patsientideks on Pariisi kõrgem seltskond, aga ka baleriinid, prostituudid, vaestekvartalite heidikud ja vaestemajade asukad. Ja loomad, neid on alati mitmeid ka tema kodakondsete hulgas. Sõprade-patsientide hulgas on ka kuulsusi nagu Strindberg või Maupassant. Hiljem praktiseerib ta oma armsale Caprile lähemal Roomas, et suved ja teenistus Capri unistuse ülesehitamisele pühendada. Reisid viivad teda Šveitsi mägedesse ja Lapi tundratesse, aga me kohtame teda ka vabatahtliku arstina Napoli tüüfuse-epideemia koldes, nädalate kaupa magamata, väsimusest ümber kukkumas, samas mõtiskledes elust, haigusest ja kirest, mida iga hetk varitsev surm paistab üles kütvat ja millele ta isegi hetkiti järele tundub andvat. Napolist kirjutatud kirjadest on ilmunud ka eraldi raamat, nagu ka tema kogemustest Esimeses maailmasõjas, mida ta „San Michele raamatus“ vaid möödaminnes mainib.
Nähtud unenäod
Villa San Michele seisab Capril tänaseni ja on külastajatele avatud. Ühe sammaskäigu lõpus vaatab merele kõikide unistuste sümbol – graniitsfinks, mille toomise lugu on üks raamatu mõistatuslikumaid. Maja kavandades joonistas Munthe valgele kivimüürile söega maja – muud projekti polnudki – terrasside ja sammaskäikude plaani, kus oli koht ka sfinksile. Ta ütles hämmeldunud ehitusmeestele veendunult, et kui tuleb aeg, saab ta teada, kust sellist leida. Nii juhtuski – nähtud unenäo mõjul heiskas ta ühel hommikul purjed, et järgmisel ööl heita ankrusse üksildases kaljulahes. Kaks päeva hiljem seisis ta unenäost tuttaval lagendikul ja jõudis nädalaid kestnud seikluste järel koos sfinksiga Caprile. Kuidas see täpselt kõik toimus, soovitab ta küsida sfinksilt. „Aga sa küsid asjatult. Sfinks on varjanud oma saladust juba viis tuhat aastat; sfinks hoiab ka minu oma.“
Päikesele ja tuultele avatud majas võite nautida imelisi vaateid, imetleda maitsekalt eksponeeritud kunstiteoseid ja näha ka „San Michele raamatu“ väljaanded kõikides keeltes. Kui olete raamatu läbi lugenud, tekib teil küllap tahtmine sinna minna. Minge kindlasti, kui satute sinnakanti. Caprile pääseb laevaga Napoli lähedalt Sorrentost, nagu siis, kui Axel Munthe enam kui saja aasta eest sinna jõudis.