Härra Kalju Komissarov on suve esimeses pooles pannud Ugala tiigi kaldale härra Bertolt Brechti luu – “Härra Punttila ja tema sulane Matti”. Loo soome joodikust. Võiks ju nagu olla.
No ja siis tuleb tiigipalagan
Täitsa hull värk, soome joodik mulgi tiigi kaldal. Tegelikult on see Brechti lugu muidugi puhas moralism. Ja sellisena, juba rohujuure tasandil, ajale jalgu jäänud. Kui klassika kohta nii saab ütelda, aga kui klassika see Brecht ikka nii väga on. Oli meil siin nõukaajal hästi üles lükatud saksa autor – punameelne, selle pärast. Panso käis Berliner Ensemble’is ja rääkis, mis ta seal nägi: Lenini rahupreemia sai Brecht kah ja nii.
Nüüd kallis lugeja küsib, kuidas on seotud moralism, kommunism ja ajale jalgu jäämine? Varsti saab lugeja sellele vastuse.
Brechti teatrit, tema toonast uut teoreetilis-praktilist joont nimetati eepiliseks teatriks. Selline sõna nagu võõritusefekt on oluline – et ärge arvake, et see on päriselt, meil on siin laulud ja seletused vahel, me näitame teile lugu. Õppige siis sellest. Ja sellisena oli see möödunud sajandi nelja- ja viiekümnendatel muidugi uus teater. Täna – vaevalt. Aga ega tiigipalagan pea ju uus olema. Või ehk siiski?
Kowalsky pole ammu nii kuri olnud
Kowalsky ei taha olla seda meelt, et on mingid kindlad võtmed, kuidas mingit autorit lavastama peaks. Ent siiski – kui kasutada täna Brechti lavastades sellist võõritust, täpselt samu võtteid mis 70 aastat tagasi, siis on see laadapalagan. Mehed ja naised mõuravad ringi, mikrid põse küljes, plekine saund saatjaks, vahele lastakse laululugu, mis mõjub nagu sadul sea seljas. Mingi kastiga murutraktor sõidab ringi, mis mõjub kui sadul sea seljas. Üleüldse mõjub selle lavastuse juures kõik nagu sadul sea seljas. Potilaadapalagan.
Kowalsky pole teatris ammu nii kuri olnud. Kurat küll, kas lõpeb kord ometi see publiku alahindamine ja pasa pakkumine ära? Kurat, ei ole nii, et kui näitemängu sisuks, peategelaseks, on joodik soomlane ja tema ümberkasvamine, siis sellest ainuüksi piisab. Komissarov on pealegi, andku armu, õpetaja. Vaat et elupõline.
Solvav suisa!
Ja lavastatagu siis seda Punttila lugu nii, et see meie tänases päevas ka midagi tähendab, et selle ESTEETIKA on tänapäevane. Vähemalt natukenegi. Et see pole mitte mingi papine loo jutustamine. Brecht oma moralismi, patroneerimise, õpetajalikkusega sobib selleks tegelikult imehästi. Provintsiteatri vabaõhulava, kuhu kogunevad hobuserauavuntsidega, ennast vähehaaval surnuks joovad mehepojad, keda nende lambasihvrid kättpidi õlleleti juurest eemale sikutavad, samamoodi. Tee nii, kallis lavastajahärra, et su tegevusel oleks mõte. Mitte lihtsalt ära aja sooja õhku välja ja looda, et küll näitlejad naljad ise välja mängivad ja august välja ronivad. Küll paremad neist mängivad ja ronivad, kindel see.
Nii siis juhtus Viljandis, et suure eepiku ja eetiku tekstist sai ebaeetiline lavastus. Suisa solvav.
No ärge peljake keerulist
Nii on, et ajale jalgu ei jää mitte lihtsalt Brecht, vaid selline Brecht. Ja üleüldse, lavastatagu parem “Galilei elu”. Hea näidend on. Inimlik. Suurte ja üldistavate küsimustega. Oma tõega. Meie ajas oluline. Aga seda pelgavad need, kes otsustavad, tõenäoliselt liiga keeruliseks. Et ega meie publik sellest aru ei saa, mis on omausk, veendumus. Küll ta aga viinapudelit mõistab.
Mõistab-mõistab. Persse. Jajah, tõsi on see, et enamik inimesi on lollpead, aga mitte nii suured lollpead, kui meie, tarkpead, arvame. Ja üleüldse, lolli tuleb arendada, mitte talle parajat putru pakkuda.