Vladimir Putinil on kuueaastaseks ametiajaks kolm retsepti: jätkata täpselt samamoodi, alustada liberaliseerimist taotlevate reformidega või keerata kruvisid veelgi rohkem kinni ja olemasolevast autoritaarsest re?iimist juba selgelt diktatuuriks muutuda.
Suvilakooperatiiv Ozero
Kui Putin võimule saades igasuguse rahulolematuse jõuga likvideerib, ootab Venemaad tume tulevik. Kui kruvide edasist kinnikeeramist ei tule, kehtib vist tõesti vangis aega veetva endise Jukose suuromaniku Mihhail Hodorkovski üleskutse mittesüsteemse opositsiooni edasiseks tegevuseks – vältida radikaalseid “Kremli tormijooksuga vallutamise” stsenaariume, vältida lõhenemist protestiliikumise ridades ja jätkata rahumeelsete massiaktsioonidega.
Teatavasti loobus Putin isiklikult osalemast avalikel presidendikandidaatide valimisdebattidel, saates sinna oma nn usaldusisikuid. Näiteks ühes sellises debatis telekanalis Rossia-24 saatis ka Mihhail Prohhorov Putinit esindanud usaldusisiku, tuntud võimu tallalakkuja ja vene imperialismi apologeedi, filmire?issöör Nikita Mihhalkovi vastu oma usaldusisiku, kirjandusteadlasest õe Irina Prohhorova. Tulemuseks oli see, et intelligentne Irina purustas oma kuulsa vastase vaimselt.
See on kujukas näide, et Putini autoritaarse valitsemise ajal ei ole tema selja tagant kerkinud uusi liidreid. Venemaal irvitatakse, et peamised dollarimiljardärid on kõik Putini sõbrad, kes kunagi koos temaga Peterburi aegadest asutasid suvilakooperatiivi Ozero.
Pärast esimesi suuri meeleavaldusi kaotasid võimud pea, kuid kogusid end ruttu. Ei mingeid läbirääkimisi opositsiooniga, ei mingit võltsimiste tunnistamist. Putini KGB-lase aju ei luba üles näidata nõrkust. Tuleb olla tugev juht, üliinimene, siis sind Venemaal austatakse. Ning hakkasid võimud vastukaaluks organiseerima miitinguid Putini toetuseks. Osalejatele maksti 500-1000 rubla.
Suurejooneliselt organiseeritud toetajate kogunemisel Lu?niki staadionil oli rahvuse liider ise kohal ja pidas ka kõne. See oli jõuline kõne, kus lubati halastamatult purustada sise- ja välisvaenlane, kasutati Teise maailmasõja aegseid võitlusloosungeid ning lõpetuseks kutsuti surema Moskva all ning mitte alistuma. Ühesõnaga, hüsteeriline paranoia juhmi rahva üleskütmiseks.
Organiseerimata opositsioon
Poliitiliselt organiseerimata opositsioon on kirev seltskond intellektuaale, ajakirjanikke, elukutselisi protestijaid, keskkonnakaitsjaid ja mittesüsteemsete parteide liidreid, kellel paljudel puudub tegelikult igasugune võimuambitsioon. Liidrile omaseid jooni hakkab aina enam ilmnema Aleksei Nevalnõi juures, kes on teatanud ka oma partei loomise soovist. Juristist blogija on kuulsaks saanud korruptsiooni paljastajana ja selle vastu võitlejana.
Populaarsust on võitnud ka Himki metsa kaitsja ja kompromissitu võitlejana tuntuks saanud Jevgenia T?irikova, samuti märtrina näljastreikide ajal kuulsust kogunud Vasakrinde juht Sergei Udaltsov. Mitme juba võimu juures olnud poliitiku võimalusi ei peeta eriti kõrgeteks. Nende hulka kuuluvad endine peaminister Mihhail Kasjanov ja Jeltsini-aegne poliitik Boriss Nemtsov.
Küll aga näib olevat suurem populaarsus samast seltskonnast noorema põlvkonna esindajal Ilja Ja?inil ja endisel parlamendisaadikul Vladimir Rõ?kovil. Male maailmameister Garri Kasparov ja keelatud natsionaal-bol?evike karismaatiline ja ekstsentriline liider Eduard Limonov näivad olevat oma võimalused minetanud.
Punkarid kirikus
Kohtades, kus poliitiliselt keeb, sünnib igasuguseid ekstravagantseid ettevõtmisi. Enim on ilmselt tähelepanu võitnud anarhistidest tüdrukute punkbänd vulgaarse nimega Pussy Riot ehk V…tude mäss. Ning mässumeelsed on need tüdrukud tõepoolest, sõnastades oma Putini-vastalisuse samasuguses roppustega pikitud argikeeles nagu venelased igapäevaselt kasutavad. Nägusid varjavate maskidega mässajad on teinud juba mitu skandaalset videot avalikes kohtades.
Bändi läbimurdeks oli 20. jaanuari esinemine Punasel väljakul lauluga, mis kandis pealkirja “Putin sittus püksid täis”. Tüdrukute sõnum rääkis sellest, et Putin kardab mässu. Pärast esinemist võeti Pussy Rioti kaheksa esinejat Föderaalse Valveteenistuse (FSO – korraldab riigi tähtsamate võimurite kaitset) poolt kinni, kuid lasti siiski hiljem lahti.
Tüdrukute viimaseks ja kõige skandaalsemaks esinemiseks kujunes nende viimane, viies video lihavõttenädalal õigeusu Moskva peakiriku Issanda päästmise katedraali altari ees. Punk-palvetamisega kaasnenud laul kandis seekord pealkirja “Jumalaema, kihuta Putin minema!”
See oli võimudele juba liig mis liig. Esmalt teatasid kasakad, kes on muutunud tänapäeva Venemaal operetisõdalasteks, et hakkavad Pussy Rioti eest valvama kõiki Moskva õigeusu kirikuid. Võimud asusid aga erilise agarusega tüdrukuid taga otsima ning esitasid süüdistuse huligaansuses, mis näeb maksimumkaristusena ette viis aastat vanglat.
Vastuseks tohutule meediakärale nende ümber teatasid Pussy Rioti liikmed, et see muutis neid mässajateks kuubis. Nagu Venemaal tihti juhtub, teevad võimud oma lolluse ja ülima agarusega asjad ainult hullemaks. Seetõttu on tegelikult kogu Venemaa lähitulevik suhteliselt prognoosimatu. Piisab mingist järjekordsest lollusest, et süüdata veelgi võimsam tõrvik võimudele vastuhakuks.
Mis siis edasi?
Mida me võime siis ennustada Venemaale järgnevaks kuueks aastaks? Putini rajatud poliitiline re?iim on jõudnud etappi, kus ta hävitab iseennast. See re?iim ei ole võimeline kodanikuühiskonna peadtõstvale aktiivsusele adekvaatselt reageerima. Ta on suuteline vaid kopeerima vastaste aktsioone, ei enamat. Kuid need on odavad, ülepingutatud koopiad, kus palgalised juhid ja palgalised toetajad peavad dialoogi, millesse isegi eriti ei usu.
Kui N. Liidu kompartei viimane peasekretär Mihhail Gorbat?ov võimule tõusis, sai ta aru, et on vaja muutusi, ilma milleta riik oleks lihtsalt kaosesse kukkunud. Kuid demokratiseerimine ei ole midagi, mida saaks teha pisku haaval, natukene ust avades, täpselt nii palju, kui juhile õige tundub. See oli nagu tammi aukude uuristamine. Ühel hetkel murdis vesi tammi tehtud aukudest läbi sellise jõuga, et pühkis kogu tammi oma teelt.
Kuid sellele suhteliselt helgele ajaloolisele paralleelile on ka kaalukaid vastuväiteid. Pärast N. Liidu lagunemist keris võim Venemaal ikkagi demokraatia teelt tagasi autoritarismi, vägivalda ja korruptsiooni. Nafta maailmaturu hind püsib 2012|. aasta varakevadel tasemel 125 dollarit barreli eest ning langust ei ole näha. Venemaa majandus on aga üles ehitatud tooraine ekspordile. Lääne veel hiljutised lootused biokütustele, taastuvatele energiaallikatele jne on suuresti sellisel optimistlikul kujul purunenud ja Venemaa on nende jaoks endiselt oluline eluline varaait.
Kuid mis kõige peamine – kas ja kui kaua suudab rahvas taluda sellist re?iimi, nagu see Venemaal on sajandeid olnud?
