POOLAKAD, FILMIRAHVAS: Poola filmid ja nende tegemine on sügavalt ajaloost mõjutatud, leiab Varssavi filmifestivali peakorraldaja Stefan Laudyn ja annab mõned soovitused, mida Poola filmidest teadma ja vaatama peaks.
Poola riigil on teadupärast juba tuhat aastat olnud võimsad naabrid ja tormine ajalugu. Ja see tormine ajalugu on jäädvustatud ka kümnetes Poola filmides.
Nemad ja meie
Pärast sajandeid kestnud hiilgeaegu ja hulganisti peetud sõdu jagati Poola 123 aastaks Venemaa, Preisimaa ja Austri-Ungari vahel. Siis tuli 20 aastaks iseseisvus, mille lõpetas Teise maailmasõja algus 1. septembril 1939, mil Saksamaa ründas Poolat, ning paar nädalat hiljem, 17. septembril, 1939 tuli Nõukogude armee rünnak idast, nii et Poola oli okupeeritud korraga kahe riigi poolt.
Aastatel 1939–1945 kaotas Poola 5,6 miljonit inimest (16% kogu elanikkonnast). Poola Koduarmeest sai Euroopa suurim vastupanuliikumine, kes sõdis nii sakslaste kui ka venelastega. Sõja lõppedes sai Poolast peagu pooleks sajandiks vastu tahtmist osa nn Nõukogude blokist, Poola idaosa (umbes kolmandik territooriumist) läks Nõukogude Liidu alla.

Poolakad korraldasid Nõukogude režiimi vastaseid ülestõuse mitmel korral – 1956, 1970, 1976 ja 1980, mil sündis liikumine Solidarność (Solidaarsus).
Tollel ajal oli väga selge vahetegemine: olid „nemad“, rõhujad ja „meie“ – rõhutud. Ja kõik see on Poola filmidele sügava jälje jätnud. Filme tsenseeriti ka muidugi kõvasti, väga paljusid ei

lastudki kinolinale enne 1980-ndate

lõppu ning mitmed filmitegijad, nagu näiteks Roman Polański, Jerzy Skolimowski ja Agnieszka Holland põgeneseid läände, et saaks üldse oma tööd jätkata. Neid, kes Poola jäid, kiusati taga ega lastud välismaale.

Poola filmide kuldaeg
Poola pealinn Varssavi hävitati Teises maailmasõjas peaaegu täielikult, nii et pärast sõda võimule tulnud kommunistlik režiim kaalus tõsiselt Poola pealinna üleviimist Łódźi-nimelisse linna. Seal tehti ka esimene pärastsõjaaegne film – „Keelatud laulud“ 1946. aastal ja 1948 avati seal tänaseks väga kuulus Łódźi filmikool.
Rahvusvaheliselt said Poola filmid tuntuks 1950-ndate lõpus, peamiselt Andrzej Wajda triloogia „Kanal“ (1957), „Põlvkond“ (1957) ja „Tuhk ja teemant“ (1958) kaudu ning Jerzy Kawalerowiczi ja Andrzej Munki varaste filmide kaudu. Kuigi neid filme on peetud nn Poola filmikooli alusepanijateks, väidab Andrzej Wajda, et see oli täiesti juhuslik. „Meil polnud aimugi, mida me tahame, aga teadsime kindlalt, et me ei soovi teha selliseid filme, nagu Poolas tehti enne Teist maailmasõda – ehk kerget meelelahutust,“ ütleb Wajda.
Tema ja teised tol ajal noored ja vihased režissöörid võtsid julgelt ette tõsiseid ja olulisi teemasid ning tulemusena ongi nii, et mõned läbi aegade parimad Poola filmid valmisid just 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate lõpu vahel. Sellist võimsat andekate filmitegijate kaadrit nagu noil aastail, ei ole Poolas nähtud enne ega pärast.
Paradoksaalsel kombel kadus Poola kino peale 1989. aastat maailmakaardilt praktiliselt ära (mõnede eranditega muidugi Krzysztof Kieślowski ja Agnieszka Hollandi filmid). Poola filmid ilmusid välja vaid filmifestivalidel ja seda ka harva ja juhuslikult – näiteks Dorota Kędzierzawska filmid pääsesid erinevatel aastatel isegi Cannes’i, Toronto ja Berliini festivalidele.
Ja nii kulunud tõena, kui see ka ei kõla – alles uus valitsuse rahastamissüsteem ja Poola Filmiinstituudi loomine aastal 2005 tõi sellesse olukorda positiivse pöörde. Uued tegijad said juurde tulla – tegijad, kes tahtsid rääkida kaasaegseid lugusid värskel ja uuenduslikul moel. Nende hulgas tasub eriti tähele panna Wojtek Smarzowski, Andrzej Jakimowski, Małgośka Szumowska, Kasia Rosłanieci, Borys Lankoszi, Leszek Dawidi ja Jan Komasa filme.

******
Tähtsamad Poola filmitegijad ja filmid
Andrzej Wajda (s. 1926) on Poola kino vast ehk kõige tähtsam nimi. Tema üle poole sajandi kestnud karjäär sisaldab nii filme, teatrit kui ka natuke poliitikas olemist. Wajda on teinud mitmeid ajatuid kinoklassika hitte ning saanud kõvasti auhindu, muu hulgas Oscari ja Kuldse Palmioksa. Tal on ka aastal 2002 asutatud oma filmikool Varssavis, mis on suureks mõjutajaks noortele filmitegijatele ka täna. Tema „Tuhk ja teemant“ (1958) on kõige olulisem Poola film üldse.
Roman Polanski (s. 1933) debüütfilm „Nuga vees“ (1962) sai küll Veneetsia filmifestivalil auhinna,

aga vihastas välja kõik kommunistliku partei tegelased, mistõttu Polanski oli sunnitud kiiremas korras emigreeruma. Läänes töötas ta filmitööstuse suurimate nimedega nagu Catherine Deneuve, Jack Nicholson jt. Polanski nime peetakse tänaseni Poola kino rahvusvahelise edu sünonüümiks, paraku

teavad vähesed, millist kannatusterohket ja rasket elu ta on elanud.
Krzysztof Zanussi (s. 1939) on režissöör, käsikirjade autor, produtsent, intellektuaal, polüglott, kes armastab reisida. Tal on oma filmistuudio – Tor Film Studio, mis on tootnud näiteks kõik Krzysztof Kieślowski filmid aastast 1976.
Krzysztof Kieślowski (1941–1996) oli tuletõrjuja, hiljem õppis filmitegijaks ning 1960-ndatel hakkas tegema dokumentaalfilme. 1990-ndatel,

pärast seda, kui temalt tulid sellised filmid nagu „Veronika topeltelu“ ja „Kolm värvi: Sinine, Valge, Punane“ (muide, Prantsuse lipuvärvidest inspireeritud), sai temast maailmatasemel nimi.
Jerzy Skolimowski (s. 1938) on alati tegelenud mitme asjaga. Ta on erinevatel aegadel olnud režhissöör, käsikirjade autor, luuletaja, näitleja, maalikunstnik ja poksija. Käsikirju kirjutas ta näiteks Wajdale ja Polanskile. Pärast seda, kui kommunistlik võim keelas tema filmi „Käed üles!“ (1967), emigreerus ta läände, aga tuli Poola tagasi 1980-ndate lõpus. Tema taastulemise triumf oli Cannes’is 2009. aastal filmiga „Neli ööd Annaga“.
Andrzej Munk (1921–1961) on ehk kõige andekam Poola filmitegija läbi ajaloo. Kahjuks jõudis ta teha ainult

viis filmi, enne kui hukkus traagiliselt autoõnnetusel filmi „Reisija“ (1963) võtetel.
Agnieszka Holland (s. 1948) emigreerus läände 1981, kirjutas muu hulgas käsikirju Andrzej

Wajdale, töötas Prantsusmaal, Saksamaal ja USA-s. „Total eclipse“ (1995) Leonardo DiCaprioga peaosas on üks tema tähtsamaid filme; „In Darkness“ (2011) tõi talle kolmanda Oscari nominatsiooni. Hiljuti (detsembris 2013) valiti ta Euroopa Filmiakadeemia presidendiks.

Tiina Ilsen kohtus noore ja lootustandva poola filminäitleja Dawid Ogrodnikuga (27) ning uuris temalt, milliseid filme Poolas praegu tehakse.

Tiina Ilsen (T.I): Hiljuti ka PÖFF-il linastunud filmis „Elutahe“ (2013) kehastad sa raske

füüsilise puudega poissi, kellel arstid diagnoosivad ka vaimse puude, kuigi tegelikult on poiss keskmisest intelligentsem. Kas rasked, masendavad ja lootusetusest läbi imbunud filmid on need, milles saab teha häid rolle?
Dawid Ogrodnik (D.O): Päris nii ma ei arva. Aga hakkasin praegu mõtlema, et kas

liigutav ja mõjus film saab olla lõbus, ehk mitte olla draama. Hmm, siin oleks küll filmitegijatele päris lai põld avastamiseks ja katsetamiseks. Kuigi arvan, et draamažanr on vast siiski vaatajaga kõige parem kontakti saamise viis.
Aga peab ütlema, et igasuguste rollide saamine nii teatris kui ka kinos on noortele näitlejatele meil üldse väga raske, sest konkurents on kõva ja võimalusi vähe. Eriti, mis puudutab sellist n-ö päris asja tegemist. Meelelahutuse ja seriaalidega on natuke teine lugu, aga eks ole iga inimese enda valik, kas minna lihtsamalt raha teenima, lähtudes materiaalsetest huvidest või katsuda siiski saavutada läbimurre selles, milles kutsumust tuntakse.

T.I: Sina siis telesarjades ei esine?
D.O: Siiski, neli aastat tagasi tegin kaasa kahes telesarjas puhtalt kogemuste omandamise eesmärgil. Aga minu jaoks see maailm siiski oma ei ole.

T.I: Oled nüüdseks teinud juba kolm mängufilmi – räägi paari sõnaga nendest filmidest ja karakteritest, keda sa neis kehastad.
D.O: Kõige esimene ülesanne, mis mulle anti, oli mängida filmis „Sa oled

Jumal“ (2012) hiphopi lauljat Rahimi. See on ühe Poola ansambli lugu, bändist, kes tõi hiphopi meil nii-öelda maale. Ehk siis põhineb tõestisündinud lool. Raske selle juures oli ehk asjaolu, et inimene, keda ma kehastasin, on reaalselt olemas ning tema olemus põhineb teatud nõrkustel, mida ta ehk ise tunnistada ei taha. Ja mul oli kerge hirm, et kui ma nüüd teda portreteerides need välja toon, kuidas ta siis sellesse suhtub.
Aga tundub, et sain hakkama, sest tänu sellele rollile pakuti mulle ka osa eelnevalt mainitud filmis „Elutahe“. Siin proovin ma edasi anda pinget, millal ja kas saavad ka ümbritsevad inimesed aru, et tegu ei ole „juurviljaga“, vaid vaimselt igati normaalse ja võimeka inimesega. Ka see film põhineb tõestisündinud lool. Filmis nähtav elu- ja tahtejõud, mis ekraanilt vastu vaatab, korvab kõik muu – elu ongi ühtaegu koomiline ja traagiline, surma ja sünni vahepeal.
Kolmandas filmis „Ida“ (2013) mängin samuti muusikut, seekord džässmuusikut. Selle rolli jaoks oli mu kogemus kahes eelnevas filmis äärmiselt oluline, sain aru, kuidas erinevatel tasanditel inimhinged võivad „kohtuda“ täiesti ootamatul moel.

T.I: Kes sind Poola suurtest filmitegijatest kõige enam mõjutanud on?
D.O: Kindlasti Krzysztof Kieślowski ja Andrzej Wajda. Nende filmides esile tulev tervik – lugu, kaameratöö, montaaž ja üldse kõik on niivõrd orgaaniline, elutruu ja päris, et seda on

harva

osatud järele teha.