KIHISEV ÕUNALINE: Ajalehe KesKus toimetaja Kairi Keso tõuseb barrikaadidele, tühjaksjoodud siidripudelikene pihus ning karjub üha igavamaks muutuvale ilmarahvale, et siider on püha jook.
Siider on noobel ja püha jook – 14. sajandil ristiti siidris isegi lapsi! Seega on tegemist jumalale igati meelepärase märjukesega. Siider pole mingi õllevirre, tal on kena värvus ja hea lõhn. Isegi vetsus on pärast siidrijoomist palju viisakam käia, sest juba keskaegne inglise ravitseja Evelyni John teadis, et siider parandab seedimist, tugevdab neere ja aitab vältida neerukivisid. Kuna tänapäevased arstid on lagedale tulnud teooriaga, et üks õun päevas aitab hoida arstid eemal, siis üritan sellest kinni pidada. Toores ubin pole aga minu maitse, mistõttu ei ütle ma ära klaasikesest siidrist päevas. Puhtalt tervise huvides.
Karjuv ebaõiglus
Üks asi käib mulle aga närvidele: meesterahvastele tehakse palju ägedamaid mänguasju kui naistele. See on karjuv ebaõiglus! Nimelt on viimasel ajal kauplustest saada erinevaid ägedaid käsitööõllesid. Kuigi nende maitse on enamasti selline, justkui oleks õlletünni sisse pigistatud tuub suusatõrva, on pudelisiltide kujundus äge ja pudelid ise ka hipsteristiilis pisikesed ja nunnud. Kui meesterahvas käib ringi, käsitööõllepudel käes, siis näeb ta igati popp ja noortepärane välja – tahaks kohe tantsule paluda.
Kus on käsitöösiidrid!? Miks ei pakuta tarbijatele (ja eriti naistarbijatele) võimalust käia ringi, väike ja elegantne käsitöösiidripudel käes? Miks võetakse meilt alatult ära võimalus saada kutset tantsule!?
Tundub, et siidrijumal on Eestimaa inimeste palveid kuulda võtnud, sest sain eelmisel nädalal kauaoodatud kutse. Okei, see ei olnud kutse tantsule, vaid kutse külastada siidrimaja, kus toodetakse käsitöösiidrit. Maja ise asub Raasiku Õlletehases (jälle see õlu!) ja nimeks on sellel City Cider. Kõlab igatahes väga peenelt ja paljulubavalt. Linnapreilina kiidan sellise lähenemise igati heaks.
Siidrimajas ootasid mind kolm meesterahvast, kes City Cideri idee taga – Lauri, Martin ja Erki, omavahel öeldes, poisid nagu ponksid, võta või tantsima. Tundsin kohe nendega selget tõmmet, kuna meid ühendas üks ja sama eesmärk: eestlased peavad saama juua maitsvat kodumaist käsitöösiidrit.
Õunad ja sordid
Härrasmehed tutvustasid mulle algatuseks seda, mismoodi siidritootmine käib. Niipaljukest kui mina aru sain, võetakse õunad, pressitakse neist mahl välja, lastakse see käärima ning hiljem hoitakse jooki suures ja uhkes metallist tünnis, kuni see lõplikult küpseb. Seejärel pudelisse, pisut kuumutamist ja ongi valmis! Seda kõike nimetatakse peene nimega Charmat’ meetodiks. Esialgu arvasin, et mind lollitatakse, kuna uskusin, et sellise ägeda joogi nagu siidri tegemiseks on vaja ikka pisut rohkem oskust ja mõistust… Saaremaa tüdrukuna sain ju aru, et nii tehakse seda vastikut õlut! Aga härrad rahustasid mu maha, seletades, et siidri tegemine on ikka hoopis peenem töö kui tühise õlle pruulimine. Õige maitse saamiseks tuleb kombineerida erinevaid õunasorte. Nemad hangivad oma õunad peamiselt Pärnu-, Viljandi- ja Läänemaalt. Pealegi on Eesti õunad omapärased – nad on päris siidriõuntest hapukamad, kuid seevastu on neis vähem tanniini, mistõttu õige maitse tempimine on sellevõrra keerulisem. Minu soovituse peale, et kui tanniini vähe, siis pangu aga julgelt joogi sisse tanniini juurde, jäi siidrimeister alguses kurvalt mõtlikuks, aga seejärel lausus targalt vastu, et nemad teevad naturaalset siidrit ja midagi nad sellesse jooki lisama ei hakka. See vastus meeldis mulle väga.
10 000 liitrit aastas
Seejärel tutvustasid noored mehed seda, kuidas nad peagi saavad valmis laari siidrit, mis on valmistatud Champagne’i meetodil. See tähendab, et siidripudelid on palju suuremad, lõplik kääritamine toimub juba pudelis ja lõpuks topitakse need kaelapidi lumehange, et sade välja saada. Ma sain aru, et samamoodi tehakse Prantsusmaal šampanjat. Küll see on põnev ja kuninglik meetod!
Kokku teevad City Cideri härrasmehed praegu aastas 10 000 liitrit siidrit. Seda pole küll liiga palju, aga usun, et mulle ja mu sõpradele sellest esialgu jätkub. Tulevikus lubasid nad rohkem tootma hakata, mis tähendab seda, et siis jätkub seda võib-olla ka teistele inimestele ja kaubandusvõrkugi.
Siidrimeister teadis rääkida, et seda jooki saab juua ka mujal kui tantsuõhtutel või baaris. Siider pidi olema päris hea ka vürtsisemate toitude kõrvale. See tegi mulle väga palju rõõmu, kuna sellisel juhul tohin ma siidrit juua juba lõunaselgi ajal. Samuti sain teada, et külma ilmaga võib hõõgveini asemel soojendada siidrit, kuhu saab samuti vürtse sisse panna. Ning kui veel lisada piisake kalvadost, siis saab eriti tõhusa külmapeletaja. Selle jutu peale ei tundunudki selle suve külmavõitu ilm enam nii vastikuna.
Kuidas siidrist sööki saab: väike retsept
Tuli välja, et siidrit saab peale joomise ka süüa! Siinkohal väike retsept, mille abil siidrist söök saab.
Haara poest küülikujalad, näiteks neli tükki, ja tee poolmagusa siidri ning ürtidega (tüümian, pune, pipar, väike sool, hmeli-suneli ja muu sihandne kraam) üks mõnus marinaad. Pista koivad marinaadi. Las seisavad mitmeid häid tunde, sel ajal on sul otstarbekas viilutada ära korralik ports küüslauku ja sibulat. Seejärel tõsta koivad pannile ning pruunista ära ning kohe – vups! – koos küüslaugu ja sibulaviiludega madalasse ahjuvormi; paha ei tee juurde panna ka oksake rosmariini ning väikseid porgandeid. Siidrimarinaad kalla kõige otsa. Siis aja asi ahju, 200 kraadi, umbes tund aega. Kui koivad kipuvad juba valmis olema, kalla juurde ka vahukoort ning kuumuta veel 5 mintsi. Selline siidrikoib on ülihea!