UNUSTATUD RAAMAT: Juku-Kalle Raid sirvib vabariigi 100. aastapäeva künnisel üht vana ja vastuolulist autorit, kelleks on William Tomingas. Eesti vabariigi hällikiigutajana jõudis mees radikaalselt minna raksu Konstantin Pätsiga ning kirjutada kaks tuliseid vaidlusi põhjustanud raamatut.
Maailmas ei ole ju väga haruldaseks sündmuseks, kui mõni autor põhjustab lugejate seas kaks kaklevat leeri. „Kuidas saavad prussakad ise tekkida?“ küsis kunagi Nõukogude Liidu võitlev ateist Jemeljan Jaroslavski, sõideldes 1920. aastate algupoolel ajalehe Bezbožnik (Jumalatu) veergudel kedagi kirjaoskamatut vanaeite, kes uskus, et prussakad tekkivad iseenesest mustusest. „Võtke ükskõik milline purk ja pange sinna ükskõik missugust mustust ning sulgege see hermeetiliselt. Mingeid prussakaid ei tule kuskilt!“
Tõsi ta on, prussakad ise ei sigine, küll aga vaidlused ning käibetõed, mis muutuvad tihtipeale ümberlükkamatuteks dogmadeks – nii et neist enam mingit sotti ei saa.
Hirmus teos
1961. aastal kohutas Torontos elav väliseestlane, kes oli ninapidi viibinud nii vabariigi sünni juures ja olnud Tartu rahu meeskonnas Jaan Poska sekretäri-abilisena oma kommunistide eest läände põgenenud kaasmaalasi hirmsa raamatuga „Vaikiv ajastu Eestis“.
See raamat, mille oli kirjutanud William Tomingas, mees riigi sünni juures, kes ometi riigiga tülli läks. Asi põhjustas kohe elava poleemika, et mitte öelda arvukalt tülideni viinud lahkarvamusi.
Tomingas taunis raamatus teravalt Pätsi ja Laidoneri 1934. aasta riigipööret ning keeldus Pätsis nägemast grammigi rahvuskangelast – mida kippusid endises riigivanemas tajuma juba 20 aastat võõrsil elanud eestlased, kelle meel hakkas härdaks minema ning kes olid kadunud vabariigi ja Pätsi juba viimase vastuoludest hoolimata ühte lahutamatusse punti sidunud.
Tõsi ta on, Tominga kibedus ei keenud põhjuseta, Päts lasi ta arreteerida koos vapsidega ning hoidis teda samas vanglas koos 1924. aasta kommunistidest riigipöörajate, tegelike riigivaenlastega.
Raamatus asetab Tomingas lugeja ühemõttelisse olukorda: see on kirjeldus, kuidas tema koostab Pätsi riigipöörde-vastase lendlehe ning kuidas ta seepeale arreteeritakse.
Mitte sõita trammiga!
Kes on Riigiarhiivis seda lendlehte lugenud, teavad, et Tomingas ei nimetanud sel hetkel toimuvat veel sugugi riigipöördeks, ehkki kutsus Pätsi-vastaselt üles mitte maksma makse, mitte kasutama riiklikku postiteenust, mitte sõitma rongi ning trammiga, mitte ostma grammigi alkoholi ning pisut üllatavalt – kunagise tubakaärimehena – mitte tarvitama ainsatki vabariigis müüdavat suitsu. Tomingas trükkis lendlehed mais ning jõudis neid laiali jagada kuni juulini, mil ta kinnimajja viidi ja kaheks aastaks türmi torgati.
Üks on kindel: just William Tomingas mõtles välja tänagi Pätsi-aja kohta laialt kasutusel oleva termini „vaikiv ajastu“, mis väliseestlaste seas paksu pahameelt tekitas.
Eriti veel pärast seda, kui läbi vati jõudsid ENSV-st välja kuuldused, kuidas Päts 1956. aastal pärast Stalini surma paariks nädalaks Siberist Jämejala hullumajja toodi. Otse loomulikult unustati Pätsi ebaseaduslik tegevus ning pigem kiputi temas nägema meest, keda aastaid hiljem kirjeldas Ivan Orav: nii hea inimene, et reie siseküljel on isegi kullaproov, 583.
Tominga teos pühendub Pätsi hiilguse lahtilammutamisele, mis oli selles ajastus ja monoliitse kiitmise taustal igati tänuväärne, muu hulgas süüdistab ta riigipead, et too lasi lõpu peale teha ka noorele andekale riigimehele August Sirkile.
Kuidas hiivata ministrile maja
Ent võib-olla ehk huvipakkuvamgi on William Tominga 1970. aastal välja antud raamat „Mälestused“, kus autor kirjeldab pööraseid ning pöördelisi sündmusi, mis leidsid aset sajand tagasi – päevikulaadselt ülestähendatuna algab selle raamatu tegevus 9. aprillil 1917, mil Tomingas saabus Tallinnasse Petrogradist. Teatavasti toimus päev varem Venemaa pealinnas 40 000 osavõtjaga eestlaste marss, kus nõuti autonoomiat ning laiemaid õigusi väikerahvastele, millest kirjutab ka 11. aprilli Petrogradis ilmuv eestikeelne leht Pealinna Teataja“: „Wana riigikorra langemisega awanesid wäikerahwastele uued waatepiirid.“
Tomingas on neil väga muutlikel aegadel uue vabariigi sünni juures päris mitmekülgselt esindatud, nii Pitka omakaitses, lahingutes, kus Tallinna sadamat piiratakse, et enamlased linna peale laamendama tulla ei saaks, kui ka kõiges muus.
Sõjaväelasena võtab ta osa ka vabadussõjast, on mereväes, välisministeeriumis ja mujal. Kirjutada Tomingas oskab, samas tunnetab ta ka küllaltki hästi piiri ning ei pane liialt rõhku seiklustele, mis ehk muidu asjaliku raamatu „poistekaks“ muudaks. Ent lausa anekdootlikke situatsioone tõsiselt edasi andes antakse edasi ka hämmastav ning kõigile segaduste aegadele omane grotesk. Nii näiteks teenib Tomingas paar kuud noores vabariigis kaubandus- ja tööstusministeeriumis – see on tegevus, mis koosneb eelkõige oma ministrile maja otsimisest (põgenemistega olid paljud Tallinna majad omanikest tühjaks jäänud ning erinevad ministeeriumid kaklesid paremate tükkide pärast), hiivab ülejäänud majadest ülemusele mööblit (ministri laud olgu kindlasti uhkem), käib ja pressib telefonikeskjaamast korraliku kauplemise tulemusena välja ministeeriumile telefoni.
Inimene ja siga
Seejärel jõuab Tomingas jageleda ka mingi talumehega, kes siga vankril ministeeriumi ette sõidab ja selle maha müüa tahab. Siis arenevad sündmused niimoodi.
Mind äratas kare hääl:
„Tere. Kas siin on kaubanduse ministeerium?“
„Tere. On küll,“ virgun ärkvele.
„Ei tea, kas ta peaks ka kodus olema?“
„Kes?“
„Noh, nii kui ma ütlesin, see ministeerium ikka. Mul on tema poole asja.“
„On küll. Milles asi seisab?“
„Olen Jõelähtme mees. Tõin sea turule. Mõtlesin, mis asja, kui sea saaks saata Soome. Ehk saab seal paremat hinda. Mul on siga all vankril. Mis te ütlete selle kohta?“
„Teie soovite, et ministeerium saadaks teie sea Soome müügile? Kas sain teist õieti aru?“
„Teie ei saanud aru midagi. Ega ma ei saa oma raha peale niikaua oodata, kuni teie sea ükskord Soomes ära müüte. Makske mulle siga kohe kinni. Mis te tema eest pärast saate, on teie asi. Kasud võite jätta endale.“
Selliseid asju on palju – ning ka arusaadav. Suurt lõbu pakuvad sekeldused Tartu rahuläbirääkimiste ajal, näiteks kirjeldused, mil moel organiseeritakse Nõukogude Vene komissari Litvinovi läbitulek frondist Tartusse Poskaga kohtuma või ka autori käigud Venemaale ning Moskvasse, muidugi ka kohtumine Leniniga.
Ka see raamat on paljusid kriitikuid närvi ajanud, tõsi, enamasti seda tiiba, kel Tominga vastu niigi vimm – Pätsiga arveteklaarimise pärast.
Ometi on aga selge, et 100 aasta tagune Eesti nõudis küllaltki hea absurditaju, ohutunde ning tarkusega poliitikuid, kellest meil õnneks toona ei nappinud. Vähemalt tagantjärele vaadates.
Nii et väike jalutuskäik sajanditagusele kodumaale ning veidi ka naabrusesse kulub meie suure juubeli eel huvilisele kindlasti ära.
Ta kutsus üles mitte maksma makse, mitte kasutama postiteenust, mitte sõitma rongi ning trammiga, mitte ostma grammigi alkoholi ning ainsatki vabariigis müüdavat suitsu.
