KIRIKUNA RIIK RIIGIS: Geograaf Toomas Kümmel kirjeldab Vene kiriku lugu. Venemaa patriarh Kirill üritab Vene kiriku hoogsat tõusu maailma areenile, mis on viinud paljude poliitiliste tülideni – olgu siis Ukraina või Konstantinoopoli õigeusu ülemaailmse patriarhaadiga.
Vene kirikuisad arvavad, et just nende kirik on kolmas Rooma ja inimajude loputuskast. Vene impeeriumi kui kordumatu ja erakordse tsivilisatsiooni ametliku ideoloogia rongkäigu eesotsas sammuvad alati Vene kirikuisad ja pritsivad kahele poole pühitsetud vett. Ajalugu on mööda voolanud, maailm muutunud ja läinud oma teed, aga Vene kirikuisad ei tee seda märkamagi. Ka õigeusu maailm ei ole endine, ent Vene kirik sonib ikka impeeriumist ja suurvõimust.
Esimene murdepunkt – kolmas Rooma
Seoses Moskva suurvürstiriigi võimu tugevnemisega Venemaa alade mõjuvõimsamaks riiklikuks keskuseks, viidi Vene kiriku metropoliidi troon 1325. aastal Kiievist üle Moskvasse ja 1461. aastal asendati kiriku eestseisja tiitlis viide Kiievile viitega Moskvale.
Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst Ivan III ajal tõusis Moskva vürstiriik Venemaa vürstiriikide seas kõige tugevamaks. Ivan III peamine ülesanne oli Novgorodi vabariigi vallutamine, millega ta sai ka edukalt hakkama. Moskoovia alad laiusid seejärel Läänemereni ning piir jooksis läänes mööda Narva jõge. Ivan III valitsemise ajal alustati Jaanilinna linnuse rajamist Narva jõele ja tema järgi saigi see nime. Moskoovia valdusi suurendati jõudsalt mujalgi, see tugevnemine langes kokku Konstantinoopoli, Uue Rooma ehk Bütsantsi impeeriumi langemisega.
Ivan III valitsemisaeg sai oluliseks murdepunktiks ka Vene kiriku valitud teel. Ivan III abiellus Bütsantsi printsessi Zoe (Sofia) Paleologosega, Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütrega. Ivan III võttis endale tiitliks tsaar ja pani aluse Moskva kui kolmanda Rooma ideoloogiale. Moskoovia järjepidevuse ja impeeriumi ideoloogia järgijate veendumusel võttis Sofia Moskva suurvürstiga abielludes kaasa Bütsantsi riikluse sümbolid, näiteks kahepäise kotkaga vapi. Seetõttu luges Moskva tsaaririik ennast õigeusu keskuse, Bütsantsi järglaseks ja seega õigeusu peaeestseisjaks. Edasi läks kõik halvasti.
Vene kirik ise loeb oma iseseisvuse (autokefaalia) alguseks aastat 1448. Olukorda Bütsantsis ära kasutades seadis kirikukogu Moskvas Kiievi ja kogu Venemaa metropoliitkonna etteotsa Rjazani piiskopi Ioni. Tema kandidatuur ei olnud kooskõlastatud Konstantinoopoli patriarhiga. Loodeti, et ta saab ametisse õnnistuse Konstantinoopolist või Tsargradist nagu seda nimetati vanal ajal Venemaal, tagantjärele. Kuid Ionil ei õnnestunudki Tsargradi õnnistuse järele minna. 1459. aastal otsustas aga kirikukogu metropoliidi valimise uue korra Vene kiriku piiskoppide poolt Moskva tsaari nõusolekul. Ehkki Vene kiriku kuulumine Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse taastati vormiliselt 1453. aastal, tegutses see kuni 1589. aastani faktiliselt sõltumatute metropoliitide juhtimisel.
Valik: riiklik või mitte
Sellel ajal kerkis Moskva riigis teravalt päevakorda ka küsimus riigi ja kiriku vahekordadest. Tekkisid kaks erinevat voolu. Ühte juhtis Nil Sori jõelt ja teist Jossif Volokolamski. Nil pooldas arusaama, mille kohaselt ei tohtinud kirikul, eriti aga kloostritel, olla mingeid varandusi ega rikkust ega tegemist ilmaliku asjaajamisega. Selle voolu esindajad kujutasid ette kiriku tegevust vabana riigi mõju ja kontrolli alt.
Teist voolu juhtis Jossif Volokolamski. Nende arvates pidid kirik ja riik töötama käsikäes ning kiriku võimsus ja mõju olenesid suuresti varandustest, eriti maaomandist. Just see seisukoht muutus hilisemas Vene impeeriumis valitsevaks ja avaldub Vene kiriku tegevuses ka praegu.
- sajandil valitses verine tsaar Ivan IV (Julm) juba täies veendumuses, et Moskva on valitud kolmandaks Roomaks, Jumala äravalitud rahva kodumaaks maa peal. Kirik sosistas Ivan Julmale kõrva, et esimene Rooma oli langenud ketserluse ja teine Rooma patu ohvriks.
Ivan Julma nõrgamõistusliku poja Fjodor I valitsemise ajal pöördus türklaste kasvava surve alla sattunud Bütsantsi impeerium abipalvega Moskva poole. Seda hetke kasutas Moskva oskuslikult ära. Ekspansioonile rajatud Venemaa unistas juba ammu Konstantinoopoli patriarhaadile alluva kiriku iseseisvusest ja ametlikust kinnitusest sellele. Olukorra sunnil nimetaski Konstantinoopoli patriarh Moskva piiskopi Iiobi Moskva ja kogu Venemaa esimeseks patriarhiks aastal 1589. Nagu enamik suuri muutusi Vene kiriku elus, saadi seegi otsus tegelikult surve ja pettuse abil. Moskvasse saabunud Konstantinoopoli patriarhi hoiti praktiliselt koduarestis ja ähvardustega pressiti autokefaalia lubadus talt välja. Vene kiriku iseseisvuse tunnustamise hinnaks oli siiski see, et Kiievi metropoliitkond eraldus ja jäi endiselt Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse. Peagi tunnustasid uut iseseisvat kohalikku kirikut ka Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma kiriku patriarhid Konstantinoopoli kirikukogudel. Auväärselt asetati Moskva patriarhaat viiendale kohale õigeusu kirikute reas, nelja esimese apostlite rajatud algpatriarhaatide järel. Vene kirik soovis küll olla kolmandal kohal, kuid sellele olid algpatriarhaadid kategooriliselt vastu.
Teine murdepunkt – kirikulõhe
Aastal 1613 krooniti tsaariks Romanovite dünastia esimene valitseja Mihhail I ja tema surma järel 1645 asus valitsema järgmine Romanov – Aleksei I, kes tõsiusklikuna andis loa valida oma riigi patriarhiks Novgorodi metropoliidi Nikoni. Suure paastu ajal 1653 alustas Nikon oma kirikureformidega, mille sisu oli nende kirikuellu siginenud väärtuste ja tavade eemaldamine, mis ei olnud kooskõlas algpatriarhaatide dogmade ja kaanonitega. Tänapäeval võivad need asjad tunduda tühistena – näiteks kahe näpu asemel peab risti ette lööma kolme sõrmega. Kuid tolleaegses ühiskonnas mõjusid need plahvatuslikult. Paljude arvates käisid Nikoni reformid risti vastu võiduka kolmanda Rooma ideele. Paljudele tundus, et Nikoni reformid viivad tagasi algpatriarhaatide alluvusse, mis ajuloputatud usurahva silmis kandsid türklaste iket oma pattude karistusena.
Kõigest sellest tõusis suur tüli, mis võis olla järgmine saatuslik murdepunkt Vene kiriku valitud teel. Kui tsaar Aleksei I naasis sõjakäigult poolakate vastu, leidis ta eest kaose. Tsaari eemalolekul faktiliselt valitsenud Nikon oli kasutanud soodsat olukorda oma reformide maksmapanekuks. See olukord vihastas tsaari ja tüli patriarhiga lõppes Nikonile patriarhi ametist loobumisega. Vene kirik jäi kaheksaks aastaks üldse ilma patriarhita. Viimases hädas ei jäänud muud üle, kui pöörduda algpatriarhaatide poole abipalvega olukord lahendada.
- aastal toimus Moskvas kirikukogu Aleksandria ja Antiookia piiskoppide eesistumisel. See kehtestas Nikoni reformid ja pani anateema (kirikuvande) alla kõik need õigeusklikud, kes preestrite õhutusel olid nende vastu olnud. Sellest ajast hakati neid nimetama vanausulisteks. Ka meil Eestis elavad Peipsi ääres mitmes külas siia repressioonide eest põgenenud vanausuliste kogukonnad, kelle liikmed siiani löövad oma kogudustes risti ette kahe näpuga. Samas võeti Nikonilt preesterlikud õigused, et ta oma ameti omavoliliselt maha pani ja kohustuste täitmisest loobus. Muidugi oli selle otsuse taga tüli tsaariga. Samas purustas see müüdi Vene kirikust ja Moskvast kui kolmanda Rooma missiooni erilistest väljavalitutest. Impeerium vajas aga oma laienemiseks ja ametliku ideoloogia kinnistamiseks rahva seas kiriku tuge. Selle sümbioosi viis ellu akna Euroopasse raiunud Peeter I.
Kolmas murdepunkt: impeeriumi ja šovinismi teenistuses
Tsaar Peeter I valitsemisajal 1690. aastal sai Vene kiriku patriarhiks Adrian. Ettevaatliku mehena ei meeldinud talle mitmed tsaari uuendused, kuid erilist vastuvaidlejat temast ei olnud. Ometi olid tema suhted Peetriga pingelised. Kui ta 1700. aastal suri, keelas Peeter I Vene kirikule uue patriarhi valimise ja asutas 20 aastat hiljem vaimuliku kolleegiumi. See oli riiklik organ, mis varsti nimetati ümber Pühaks Sinodiks.
Püha Sinod juhtis Vene kirikut riiklikult tasandilt ning imperaatoril oli selles viimase sõna õigus. Seega oli Vene kiriku eestseisjaks 1721–1918 tsaar ning Vene kirik muutus riigi üheks allasutuseks ja imperialistliku poliitika ideoloogiliseks osaks, kus otsustusõigus kuulus ainuisikuliselt imperaatorile. See ei olnud enam kirik, see oli kuuleka vaimulikkonna kogu.
Neljas murdepunkt: bolševikud
Tsaarivõimu lõppemisega Vene impeeriumis märtsis 1917 kerkisid kiriku ette eksistentsiaalsed probleemid, kuidas edasi olla. 15. augustil Moskvas toimunud kirikukogul vastu võetud otsustest oli kahtlemata tähtsaim patriarhi ametikoha taastamine ja valimine kiriku eestseisjana. Siiski ei taastatud mehaaniliselt enne 1721. aastat valitsenud olukorda. Patriarhi institutsioonile lisaks asutati kaks alalist kolleegiaalset organit – Püha Sinod (kirikuvalitsus) ja kõrgem kiriku nõukogu. 1917. aasta lõpul valiti Vene kiriku patriarhiks Moskva metropoliit Tihhon.
Kõik oleks ju võinud normaalsesse sängi suubuda, kui bolševikud poleks võimu haaranud. 1918. aasta jaanuaris andis uus bolševistlik võim välja dekreedi kiriku lahutamisest riigist ja kooli lahutamisest kirikust. 1920. aastate alul algas bolševike Venemaal nälg ning 1922. aastal avaldas bolševistlik valitsus dekreedi, millega kohalikud nõukogud said õiguse konfiskeerida hinnalised kirikuvarad – näljahädaliste tarbeks. Fakt on see, et ehkki kirikud tehti varadest tühjaks, ei läinud sealt tulev raha näljahädalistele, polnud plaanitudki minema. Kirikuvarade läände kantimise rahaga kindlustasid bolševikud oma võimu ning panustasid seda kodusõtta valgetega.
Bolševike juhid Lenin ja Trotski nägid võimalust kiriku hävitamiseks ja vaimulike vangistamiseks. Ka patriarh Tihhon vangistati. 12. aprillil mõistis bolševistlik kohus Tihhonile karistuseks surmanuhtluse. Pärast seda avaldasid aga ajalehed juba endise patriarhi avalduse, kus ta kahetses oma bolševike võimu vastast tegevust ja teatas, et ei ole enam nõukogude võimu vaenlane. Seejärel lasti Tihhon vabaks, kuid mitte kauaks. 1925. aastal alustati tema vastu uut süüasja, teda süüdistati kirikutegelaste spiooniorganisatsiooni juhtimises. Eeluurimise vangistuses või ülekuulamisel Tihhon suri. Ilmselt kägistati.
Järgnes väga raske aeg Vene kiriku elus, kirikud olid rüüstatud, vaimulikud vangistatud või tapetud. 1939. aastaks oli Vene kirik kui toimiv struktuur praktiliselt hävitatud. 1939–1940 laienes Nõukogude Liit Stalini ja Hitleri kokkuleppel jõudsalt. Okupeeritud territooriumidel Lääne-Ukrainas, Valgevenes, Ida-Poolas, Moldovas, Leedus, Lätis ja Eestis elas üle 7500 õigeuskliku, kes olid organiseeritud piiskopkondadeks ja kogudusteks, tegutsesid kloostrid, vaimulikud õppeasutused, ilmus kiriku trükisõna. Nii imelik, kui see ka ei ole, võisid just need okupeeritud alad päästa Vene kiriku lõplikust ja täielikust hävingust. Stalini režiimi kirikuvaenulik poliitika võttis tuure maha, talle oli poliitilistel kaalutlustel vaja Moskva patriarhaati. Okupeeritud alade kirikuelu allutati kiiresti Moskva patriarhaadile. See saatus tabas 1940. aastal ka näiteks Konstantinoopoli patriarhaadi alla kuulunud Eesti apostlik-õigeusu kirikut (EAÕK).
- juunil 1941 läkitas metropoliit Sergi üleskutse kõigile Vene kiriku kogudustele, milles kutsus kõiki asuma kodumaa kaitsele.
Viies murdepunkt: Stalini ja Nikita kirik
Vene õigeusu kiriku nimetust kasutati küll erinevatel aegadel eri variatsioonidega, kuid ametlikult sai see Vene kiriku nimeks 1943. aastal, kui Jossif Stalin praegusel kujul eksisteerivale kirikule aluse pani. Miks Stalin leebus kiriku suhtes ja organiseeris ise Vene kiriku taassünni?
Sõja ajal oli oluline rõhuda patriotismile. Rinnetel võitlevad talupoegadest sõdurid olid paljud õigeusklikud, kellele kirik oli oluline. Samal ajal olid sakslased okupeeritud aladel Vene kiriku kogudused tegutsema lubanud. Ja vähetähtis ei olnud ka liitlaste USA ja Suurbritannia surve kirikurepressioonide lõpetamiseks. Ilmselt Stalin mõistis, et tuleb ise organiseerida võimule alluv ja kontrollitav kirik.
Stalin kohtus ellu jäänud ja veel vabaduses viibinud kolme metropoliidiga ja lubas igakülgset toetust kirikustruktuuride taastamiseks. 8. septembril 1943 toimus Saksamaa endises residentsis Moskvas piiskoppide kogu, kus valiti Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks Sergi ning asutati Püha Sinod. Samal ajal moodustas kommunistlik valitsus kiriku töö juhtimiseks ja kontrollimiseks oma organi – usuasjade valitsuse.
Patriarh Sergi suri juba 1944. aasta kevadel ja uueks patriarhiks sai 1945. aasta veebruaris Leningradi metropoliit Aleksi I, kes oli üks kolmest 1943. aastal Stalini juures käinud vaimulikust.
- aastal tekkis hoogu läinud Stalini režiimil taas vaimustav idee kolmanda Rooma müüdi taaskäivitamiseks. Plaanis oli 1948. aastal Moskvas kokku kutsuda kõigi õigeusu kirikute üldkogu, et lahendada küsimus Moskva patriarhaadile tiitli oikumeeniline (üleilmne) omistamisest. Kuna seda tiitlit kannab Konstantinoopoli patriarhaat alates 6. sajandist, olid õigeusu kirikud sellele kategooriliselt vastu. Sealtmaalt Stalini huvi kiriku vastu rauges, alates 1949. aastast kuni tema surmani 1953 ei avatud Nõukogude Liidus enam mitte ühtegi kirikut. Kirikuelu elavnes alles pärast 1955.–1956. aastat, kui Gulagi vangilaagritest sai vabaks suur hulk vaimulikke.
Stalini järeltulija Nikita Hruštšovi poliitika oli kirikuvaenulik. Kirikutele kehtestatud kõrged maksud viisid õigeusu kirikute sulgemiseni ja nendesse kolhoosi väetiseladude rajamiseni. See vastas kommunistide ettekujutusele kirikute praktilisest tähtsusest. Kuid nagu näitasid vahetult peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991 avalikustatud dokumendid, nautisid kõrgemad vaimulikud kommunistliku režiimi toetust, sest nad olid valdavas enamuses värvatud salateenistuse KGB agentideks. Eriti tähtis oli nende roll rahvusvahelistel kirikuüritustel, kus nad jutustasid Nõukogude Liidu rahuarmastavast poliitikast, jättes muidugi mainimata, et selle poliitika peamisteks atribuutideks olid tuumapomm ja Kalašnikovi automaat.
Kuues murdepunkt: isiklik äri ja jumal
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jäi Venemaal kiriku suurpuhastus tegemata. Endised kõrged vaimulikud, KGB agendid toimetasid tões ja vaimus edasi. 1990. aastal sai Vene kiriku uueks patriarhiks Eestist pärit Aleksi II (Aleksei Rüdiger).
Kuna kommunistlikku ideoloogiat enam ei eksisteerinud, vajas pärast president Boriss Jeltsinit tema järeltulijaks määratud endine KGB ohvitser Vladimir Putin peagi autokraatliku režiimi kehtestamiseks uut ideoloogiat. Kirik sobis selleks hästi, arvestades suurt ajaloolise kogemuse pagasit. Hulluseni kruvitud patriotism ja kolmanda Rooma vaimus Venemaa kujutamine vaenlaste poolt sissepiiratud kindlusena töötas jälle.
Kuid mõndagi on kirikuelus ka muutunud. Nagu Putini režiim on rajatud käputäiele tema sõpradest miljardäridest oligarhidele, sukeldus ka Vene kirik äritegevusse. Üks võimekamaid tegelasi oli patriarh Aleksi II ajal Püha Sinodi välisasjade osakonna juhtinud Kirill. Tema osakond asutas mitmeid äriühinguid, mis tegelesid kiriku poolt väljakaubeldud sigarettide ja alkoholi tollivaba impordiga Venemaale. See äri andis hiigelkasumeid ja monopoli selles valdkonnas. Pärast Aleksi II surma 2008. aastal patriarhiks tõusnud Kirilli varanduseks hinnatakse vähemalt 4 miljardit dollarit. On teada Kirilli nõrkus ülikalliste käekellade, luksusautode ja kinnisvara suhtes.
Selliselt valitsetud kirik pöördus tagasi ka juba käidud rajale, püüdlusele olla esimene ja mõjukaim õigeusu kirikute seas. Kuid mitte usulise autoriteedi kaudu ei püüta seda saavutada, vaid vana harjumuse mõjul ekspansionismi kaudu, mujal maailmas asuvate õigeusu kirikute enda alla allutamise kaudu. Kohalikele kirikutele autokefaalia andmine on õigeusu maailmas kuulunud Konstantinoopoli patriarhaadile. Esimest korda andis Moskva patriarhaat vastava tomose (kirjaliku nõusoleku iseseisva kiriku loomiseks) 1970. aastatel õigeusu kirikule Ameerikas, mida muidugi teised õigeusu kirikud ei ole tunnustanud.
Pärast Nõukogude Liidu ajaloo prügikasti kadumist üritasid mitmed õigeusu metropoliitkonnad endistes vabariikides taotleda iseseisvumist ja vabanemist Moskva patriarhaadi alt. Ainsana õnnestus see enam-vähem Eestil, kus Konstantinoopoli patriarhaat tunnustas enne sõda tegutsenud Eesti apostlik-õigeusu kirikut (EAÕK) õigusliku järjepidevuse alusel. Moskva patriarhaat seda ei tunnustanud ja moodustas Eestis oma õigeusu kiriku. Asi läks niikaugele, et 1996. aastal katkestas Moskva patriarhaat suhted Konstantinoopoli patriarhaadiga. Ruttu lepiti küll tookord ära, kui läbirääkimistel jõuti kokkuleppele kahe kiriku tegutsemispõhimõtetes Eestis. Põhiline tüliõun Vene kiriku jaoks oli see, et kõik kirikuvarad Eestis olid EAÕK omanduses. Lahendus leiti selles, et EAÕK andis tasuta riigile üle need kirikud, kus tegutsevad Moskva patriarhaadi kogudused ja riik omakorda andis need pikaajalisele rendile sümboolse tasu eest.
Seitsmes murdepunkt: tänane päev
Nüüd on uus tüli lahvatanud Ukraina kiriku üle ja taas läks Moskva patriarhaat kauplema armulauaosadusega, katkestades suhted Konstantinoopoli patriarhaadiga. Põhjuseks oli Konstantinoopoli patriarhaadi otsus tühistada 1686. aastal antud tomos Kiievi metropoliitkonnast loobumise kohta Moskva patriarhaadi kasuks. Sellega legaliseeriti Ukraina õigeusu kiriku autokefaalia suunas liikumine, mis tähendab Moskva patriarhaadile taas hiiglaslike varanduste ja hingede kaotust, raev on põhjendatud. Tegelikult oli 332 aastat tagasi välja antud tomose sisu see, et pärast Dnepri vasakkaldal asuvate maade vallutamist ja liitmist Moskva suurvürstiriigiga tegi oikumeeniline patriarh Dionissi IV ainsa möönduse, millega lubati Moskva patriarhil pühitseda kindlaks määratud tingimusel ametisse Kiievi metropoliit – juhul kui igal liturgial mälestatakse üksnes Konstantinoopoli oikumeenilist patriarhi. Vene kirik rikkus seda kokkulepet algusest peale.
Moskva patriarhaat on järjekindlalt püüdnud eirata Konstantinoopoli patriarhaati, õigeusu maailmas esimest võrdsete seas. Venemaa võimude ametlik seisukoht püüab näidata, et Konstantinoopoli seljataga on Venemaa kõige suurem vaenlane USA. Koostöö asemel õigeusu maailmas on Vene kirik valinud Putini režiimiga sama tee, olla oma peas konstrueeritud paralleelmaailmas vaenlastest ümbritsetud kindlus. Nii ei osalenud Vene kirik näiteks 2016. aastal õigeusu maailma suurel kirikukogul Kreetal. Seega on Vene kirik valinud juba ammu vastandamise ja lõhestamise tee, õigeusu puhtusel ei ole sellega absoluutselt mitte mingit pistmist.
Transinternatsionaalsed korporatsioonid, ülemaailmne rahandussüsteem, transport, mis võimaldab kiiresti ületada suuri vahemaid, internet ja liberaalsed väärtused kujundavad globaalset maailma. Vene kirik mõtleb aga ikka nagu 15.–16. sajandil, kuidas endale uusi maid ja varandusi haarata. Vene kiriku kolmanda Rooma vaimus ideoloogilised jutustused ei huvita peale käputäie segaste, Putini režiimile kuulekate tegelaste niikuinii enam kedagi. Mis on Vene kirikule jäänud? Viimane võitlus kirikuvarade ja maade üle. See on praegu Vene kiriku tegevuse ainus tegutsemismotiiv ja mootor. Kuid sellelgi rindel järgneb üks kaotus teisele, kirik jagab paratamatult üha enam end muust maailmast isoleeriva ja enesesse sulguva Venemaa saatust. Vene kirik, riik riigis, täiesti mõttetu nähtus juba pikemat aega.
