MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Hardo Aasmäe alustatud ning Toomas Kümmeli edasi kirjutatav sari mõttetumatest riikidest planeedil Maa. Puerto Rico on pekkikeeratud paradiisisaar, kust inimesed vabatahtlikult põrgusse põgenevad.
Puerto Rico puhul algab suur segadus juba tema ametlikust riiklikust määrangust. Enne 1952. aastat kasutas Puerto Rico oma riikliku staatuse määratlemiseks ametlikku hispaaniakeelset väljendit Estado Libre Asociado de Puerto Rico ehk Puerto Rico Vaba Assotsieerunud Riik. Selle ingliskeelne täht-täheline vaste Free Associated State of Puerto Rico ei olnud aga USA Kongressile arusaadavatel põhjustel vastuvõetav. See nimetus ütles tegelikult ära puertoriikolaste soovi – teha, mida ise heaks arvame, aga taskus hoida USA passi ja dollareid.
Ütle üks mõttetu riigi nimi!
1952. aastal võttis Puerto Rico ametlikult ingliskeelse nimetusena kasutusele Commonwealth of Puerto Rico. Kuid mida see tähendab? Briti impeerium läks laiali visinaga, mitte pauguga nagu enamik impeeriume. Nii rääkis meile impeeriumide tervise ja elutsükli asjatundja Rein Taagepera. Tänu sellele on Briti emamaa säilitanud endiste kolooniate silmis kõrge austuse, suhtleb nendega asjalikult, ajab äri ning arendab kultuurisidemeid nagu ema kodust uttu tõmmanud lastega. Vahel käivad lapsed kodus, siis veedetakse lõbusalt aega. See ongi Briti impeerium tänapäeval – Rahvaste Ühendus ehk Commonwealth.
USA ja Puerto Rico vahel kõike seda leida on raske, pigem oli see Puerto Rico soovunelm. Ühelt poolt tahtis Puerto Rico USA-ga ühist kodakondsust, valuutat ja kaitsejõude, teisalt oma asjade üle maksimaalselt ise otsustada ja riigi võistkonnana olümpiamängudel osaleda. 1917. aastal andiski USA Puerto Rico elanikele kodakondsuse, kuid neil ei ole õigust hääletada USA presidendivalimistel. USA Kongressis on Puerto Ricol aga vaid üks piiratud hääleõigusega esindaja.
Kuid Puerto Rico kohta kasutatakse tänaseni riikliku staatuse määratlemisel erinevaid väljendeid, üks segasem kui teine. Näiteks: USA omavalitsuslik inkorporeerimata organiseeritud ala või piirkond. No halloo!
Suurim avaliku sektori pankrot ever
Taoline skisofreeniline olukord on kestnud pikalt ja vaatamata referendumitele selles küsimuses pole kindlaid märke, et taoline skisofreenia võiks lõppeda. Nagu öeldud, on Puerto Ricos mitmel korral toimunud ka referendumid riikliku staatuse küsimuses. Vaatamata sellele segadus kestab ja süveneb.
2012. aasta sügisel toimunud referendumil hääletas juba 54% elanikest olemasoleva staatuse säilitamise vastu. Nendest 61,2% toetas USA osariigiks saamist, 33,3% soovis mingit tihedamat ühendust USA-ga ja vaid 5,5% täielikku iseseisvust. Kuid jälle ei muutunud midagi.
Tänavu suvel korraldati uus referendum. Otsustavaks sai lihtne põhjus: Puerto Rico läks lihtsalt pankrotti. Selle aasta märtsi alguses teatas Puerto Rico kuberner Ricardo Rosselló telejaamale CNN tehtud pöördumises: „Peame tunnistama kurba tõde, me oleme pankrotis.“ Tegelikult ei ole selles mitte midagi uut. Juba 2015. aasta lõpul teatas tollane kuberner Garcia Padilla sealsamas CNN-s: „Meil on raha täiesti otsas.“
Sellel hetkel arvutati Puerto Rico riigivõla suuruseks 73 miljardit dollarit.
Selle aasta alguses kuberneriks valitud Rosselló avastas peagi, et Puerto Rico eelarvepuudujääk oli neli korda suurem, kui ta arvata oskas. Ta ise vähemalt väidab nii. Puerto Rico eelarve (u 40 miljardit dollarit) oli 3,2 miljardi dollariga defitsiidis. Elanike arvu kohta oli see kõrgeim näitaja maailmas. Nn ühenduse riigi majandus on olnud languses juba üle 10 aastat järjest. Pensionivõlg on 49 ja riigivõla suurus 123 miljardit dollarit. Hinnanguliselt võib see olla USA ajaloo suurim avaliku sektori pankrot, isegi suurem 2013. aasta Detroidi pankrotist. Kuid Puerto Rico elanikke mõjutab see vähe, sest niikuinii vireleb 45% rahvastikust alla vaesuspiiri.
Mõõt hakkab üle ajama
Loomulikult vaadati suures hädas USA keskvõimu poole, kust ka lubati heldelt finantsabi aukliku majanduse lappimiseks. Abi saabus ootamatult sealt, kust seda keegi oodata ei osanud. Justin Bieberi ja Daddy Yankee versioon Luis Fonsi hispaaniakeelsest laulust „Despacito“ tõusis suvel lausa mitmeks kuuks kõige autoriteetsema muusika edetabeli Billboard Hot 100 tippu. Daddy Yankee on esimese Ladina-Ameerika laulja, kes jõudis Spotify tippu. Juba juuli lõpus oli laulu inglis- ja hispaaniakeelset versiooni kuulatud üle 500 miljoni korra. Kummalisel moel aitas see Puerto Rico majandust, pärast laulu väljatulekut on turism kasvanud ligi 50%. Kohapealne turismitööstus viib turiste kohtadesse, mida näeb selles muusikavideos, mida on omakorda vaadatud üle 2 miljardi korra.
Kuid isegi Puerto Ricos saadi aru, et ühe lauluga riiki ei päästa. Seetõttu oli asjade küllaltki loomulik käik, et järjekordsel referendumil juunis pooldas 97,1% vastanuid Puerto Rico USA 51. osariigiks saamist. Asja teeb keeruliseks see, et referendumil osales ainult 23,9% hääleõiguslikest valijatest. Opositsioonierakonnad boikoteerisid referendumit, mille tulemused on pealegi mittesiduvad. Siiski oli kuberner Rosselló optimistlik ja teatas, et Puerto Rico saatis sellega oma soovist selge sõnumi maailmale ja USA Kongressile. Kuid vabariiklased, kellel on kongressis enamus, teatasid juba, et ei poolda Puerto Rico praeguse staatuse muutmist. Lisaks ei olnud USA Justiitsministeerium üldse referendumi läbiviimise poolt.
Kas lõpuks tüürib Puerto Rico USA osariigiks või kestab kogu jant edasi, pole sugugi selge. Kui ainult USA-l uue presidendiga eesotsas mõõt lõplikult täis ei saa ja ühel hetkel Puerto Ricole ei ütle: elage oma elu, aga ärge meilt enam midagi küsige. See võib vabalt juhtuda.
Korra hakkas juba ameeriklaste mõõt täis saama. 2000. aastal andis tollane president Bill Clinton korralduse moodustada erikomisjon Puerto Rico riikliku staatuse määratlemiseks. Olukorra teeb vaesusest ja viletsusest vaevatud Puerto Ricos keerulisemaks see, et 3,5 miljonist elanikust on viimase kümne majanduskriisi aasta jooksul siirdunud USA-sse tööotsinguile pool miljonit inimest. Seega on aina suurenenud riigivõla tasumise võimalused üha kahanenud. Ja häda ajab härja kaevu igas maailma geograafilises punktis.
Rumm, korvpall, poks ja üks naine
Puerto Ricos ei ole peaaegu mitte midagi tähelepanuväärset, mis muu maailma tähelepanu võiks köita. Loodusolud ja kliima on suuresti sarnased kõigil Kariibi mere saartel. Kuulus Puerto Rico rumm on tõepoolest majanduse oluline osa juba alates 16. sajandist. Puerto Rico enimmüüdud rumm on Don Q, rohkem kui 70% selle vägijoogi tarbimisest toimub USA-s. Suhkruroogu Puerto Ricol enam peaaegu ei kasvatata ja nii tuleb tooraine sisse vedada. Kuid rummi toodetakse kõikjal Kariibi mere saartel.
Puerto Rico korvpallimeeskonna saavutused regionaalsetel turniiridel ja olümpiamängudel on läbi aegade on olnud väikerahva kohta vägevad. Kuid USA ajalehtede veergudel taanduvad need samaväärseks ülikoolide meeskondade saavutustega. Ometi tuli Puerto Rico koondis Tokyo olümpial 1964. aastal 4. kohale.
Rahvuskangelasteks tõusid aga korvpallurid Ateena olümpial 2004. aastal, kui võitsid kuulsaid USA proffe, mis oli neile esimeseks kaotuseks pärast 1992. aastat, mil NBA profid esimest korda rahvusmeeskonda esindama lubati. Olümpial on medaliteni jõudnud ka Puerto Rico poksijad. Aga jällegi, missugusel Kariibi mere saarel ei oleks poks au sees?
2016. aasta lõpul USA-s Washingtoni ligidal Oxon Hillis peetud rahvusvahelisel missivõistlusel Miss World krooniti maailma missiks 19-aastane Puerto Rico kaunitar Stephanie Del Valle. Kokku oli võistlusel osavõtjaid 117 riigist. Kuid jällegi, mingil kummalisel moel võidavad neid võistlusi ikka ladinaameeriklannad.
Selline ongi üldiselt selle riigi elukene, tühine ja täiesti mõttetu.
Paradiisita paradiisisaar
1950. aastal korraldasid Puerto Rico separatistid Griselio Torresola ja Oscar Collazo atentaadikatse president Harry Trumanile.
Tulemuseks oli Trumani nõusolek referendumiks Puerto Rico oma põhiseaduse vastuvõtmiseks. See juhtuski 1952. aastal ja sealt alates püsib Puerto Rico eelkirjeldatud segane ja absoluutselt mõttetu staatus.
Iseloomustamaks, missugused suundumused olid puertoriikolaste mõtetes samal ajal, olgu toodud järgmine fakt. Kui 1945. aastal elas New Yorgis 13 000 puertoriikolast, siis 1955. aastal juba 700 000 ja 1960. aastate keskpaigas üle 1 miljoni, mis oli üle kolmandiku tollasest Puerto Rico rahvaarvust.
Vulkaanilise saare troopiline mereline kliima, aasta keskmine õhutemperatuur +28 °C, suhteliselt madal keskahelik, mille kaks kõrgemat tippu on veidi üle 1000 meetri, võiksid Puerto Ricost teha paradiisisaare igas mõttes, seda aga juhtunud ei ole. Selle asemel tegeletakse viimased sada aastat riikliku staatuse määratlemise küsimusega, mis ei huvita mitte kedagi teist peale puertoriikolaste. Ja isegi mitte suurt osa puertoriikolasi, kes kolivad oma loomulikule emamaale parematele jahimaadele.
Kas sellisel riiklikul moodustisel on mingit mõtet?
Mahanotitud indiaanlased. Ja edasi?
Puerto Rico ajalugu on igav ja kurb. Saare põlisrahvas tainod hävitati kolonisatsiooni käigus praktiliselt täielikult.
1493. aasta lõpul jõudis oma teisel avastusretkel Puerto Rico saarele Christoph Kolumbus ja kuulutas saare Hispaania kuninga valdusteks. Enne seda olid taino-indiaanlased Kariibi mere saartel Haiitil, Puerto Ricol, Jamaical ja Kuuba idaosas põlisasukad oma kuningriikidega. Kolumbus andis saarele Ristija Johannese auks nimeks San Juan Bautista.
Saare koloniseerimine hispaanlastega algas 1508. aastal, kui Haiitilt Santo-Domingost saabus salk konkistadoore eesotsas Juan Ponce de Leóniga ja asutas Caparra tugipunkti ning sai valduste esimeseks kuberneriks. 1521. aastal viidi halduskeskus uude soodsamasse kohta, väike saar ranniku lähedal sai nimeks Puerto Rico, mis tähendas hispaania keeles „rikas sadam“. Missugune saatuse iroonia!
Kohe tekkis ka saatuslik geograafiline segadus. Saart külastanud meremehed, seiklejad ja kaupmehed hakkasid uue pealinna järgi kutsuma kogu saart Puerto Ricoks. Endine saare nimetus San Juan läks aga üle pealinnale ja endisele väikesele asundusele, mis oli rajatud väikesele saarele Vana San Juan. Praegu on see üks osa pealinnast. Need nimetused kinnistusid eurooplaste kaartidel ja nii jäigi.
Saare asustasid hispaanlased ja odava tööjõuna Aafrikast toodud orjad. Kui kolonisatsiooni alguses 1508 elas saarel 30 000 põlisasukast taino-indiaanlast, siis 1530. aastaks oli neid järel veel vaid 1000. Puerto Rico jäi kuni 18. sajandini väheasustatuks, sest Kariibi mere piirkonnas oli suhkruroo kasvatamiseks paremaid piirkondi. Puerto Rico jäi mitmel põhjusel küllaltki suletud piirkonnaks, kuni Hispaania kuningas andis 1815. aastal välja korralduse, mis soodustas Euroopa teistest rahvustest inimeste asumist saarele, kui nad olid lojaalsed Hispaania kroonile ja Rooma katoliku kirikule. See avas horisondi põllumajanduse hoogsale arengule Puerto Ricos. Eelkõige kasvatati suhkruroogu, tubakat ja kohviube. 1835. aastal tühistas Hispaania kuninga Fernando VII abikaasa María Cristina de Borbón orjakaubanduse Hispaania kolooniates.
Majanduse arenedes ja rahvastiku kasvades kujunes järk-järgult liikumine Puerto Rico autonoomia suurendamiseks. 1868. aasta sügisel puhkes Latese linnas ülestõus iseseisvuse nõudmiseks. Mäss lämmatati kiiresti, kuid selle juhid Ramón Emeterio Betances ja Segundo Ruiz Belvis on Puerto Ricos rahvuskangelased kui kaasaegse Puerto Rico etnose isad. 1898. aastal saavutatigi esimesed autonoomia alged.
Kõik pöörati aga Puerto Rico ajaloos peapeale 25. juulil 1989, kui saarele tungis Guánica piirkonnas USA väeüksus. Hispaania-USA sõja tulemusena läks Puerto Rico, nagu ka Kuuba, Filipiinid ja Guami saar, USA-le. Kiiresti lähenes Puerto Rico USA-le, samuti tihenesid majanduslikud ja poliitilised suhted. 1917. aastal said Puerto Rico elanikud vastavalt Jones-Shafrothi Aktile USA kodakondsuse. Alates Esimesest maailmasõjast teenivad paljud puertoriikolased USA sõjaväes.
