TÄIESTI INFORMATSIOONIVABA KOHTUMINE: Eesti punkmuusika orkestri Psühhoterror 30 aasta juubeli täitumise puhul kohtusid Juku-Kalle Raid ja bändi basskitarrist Lauri „Uims“ Leis selle tähistamiseks mitu tundi järjest. Sealjuures aeti vanainimeste punkbändi pidupäeva käigus pingsalt ääretult intelligentset juttu, mille tarkusel pole otsa ega äärt.
Me kõik teame, et basskitarrist on anekdootide põhiline märklaud: ta on loll, ta läheb raamatukokku ja karjub: „Andke üks burger!“ Raamatukoguhoidja sosistab kohkunult vastu: „Tasa, siin on raamatukogu.“ Basskitarrist ehmub kohutavalt ja sosistab omakorda vaevukuuldavalt: „Vabandust! Andke üks burger!“ Kuidas seda dokumentaalasjaolu basskitarristide maailmast kommenteerida?
Kord bändi algusaegadel pärast üht punkkontserti Tartus jäin seal keset ööd tuiama mööda Riia maanteed. Nägin ühe vana puumaja küljes silti „Raamatukogu“. Mõtlesin, et äkki seal on häid inimesi või mingi valvur, kellel on võib-olla kaasas viinapudel. Peauks oli lukus, andsin siis hoovi poolt kella, aga avama tuli üks kuri vanatädi. Siis tuli kõrvaluksest välja üks alkoholiseerunud vanahärra ja lubas mind enda pinnale öömajale. Kaks taati olid seal juba ees, vedelesime kõik neljakesi ühes laias voodis, kõrval oli ämber, kuhu vajadusel ropsida. Hommikul läks korteriomanik välja peaparandust hankima, võttis kaasa mingi mõlkis pasuna ja müüs selle kahekümne viie krooniga turul maha. Kuni ta ära oli, panin ta raamaturiiulist pihta „Küti kirjad“, aga võib-olla hoopis „Kõuts Murri pihtimused“, need mõlemad olid mul tudengina kohustusliku kirjanduse nimekirjas, aga küsida oli miskipärast piinlik.
Kas see on tõsi, nagu räägitakse, et sel ajal, kui teised bändiliikmed mõtlevad, mida kõike võtta ette õhtuse naistehordiga, mõtleb punkbändi bassist püüdlikult nootides, et laul sassi ei läheks: „A, B, A, B“?
Ma ükskord proovisin õpetada bassikäike ühele teisele bassistile, aga tema tõepoolest tähti ei tundnud.
Taiplikum lugeja sai juba aru, et esmakordselt maailmas tehakse intervjuud basskitarristiga. Psühhoterrori basskitarristiga. Tere, Lauri, kuidas on?
Misasi?
Väga oluline küsimus: miks sind Uimsiks kutsutakse. Iga nime taga peaks olema mingi põhjus.
See on lühend nimetusest United Iraqi Medical Society.
Psühhoterror on sama vana kui vabariik. Kas ka sama vaba? Või siis – kas vabariik on sama vana ja vaba kui Psühhoterror?
Tsiteerides Tarmo Von Birkholtzi: „Eesti on vaba kui põhjanaba – sinna ei saa, tagasi ka!“
Kõikide bändide kõik liikmed räägivad alati ilmselge mõnuga oma perseläinud esimesest kontserdist. Kuidas teil on sujunud?
See kõige esimene oli üks meie ägedamaid kontserte, trash-metal festival „Kalapäevad“ Tartus aastal 1991, kuhu Villu Tamme meid meie tungival pealekäimisel sokutas. Kuigi selle aja hevikad tookord vaatasid meid mõningase umbusuga, on veidral kombel tänaseks meie rollid vahetunud nii, et need kunagised hevikad püüavad mängida punki, aga meie muu hulgas ka hevimetalli.
Sina olid ennast pillivalikuga karistanud juba märksa varem kui 1991. Kuidas see nii läks?
Alustasin tegelikult kontrabassistina ansamblis Irwin Art Projekt aastal 1988 ja selle pilli juurde tahaksin kunagi tagasi pöörduda.
Millest see tuleb, et Psühhoterrori basskitarrist ei saa hakkama ühe keelega? Niimoodi oleks ju märksa lihtsam.
Saan ka ühe keelega hakkama, kui on vaja. Tambetil oli vanasti kahe keelega bass, sai ka hakkama. Pathique samuti.
Laiem üldsus teab une pealt, et punk – see on üks väga primitiivne žanr. Kas teie bändis oleks bassimängimise või laulmisega saanud hakkama Kaja Kallas, kes kunagi kauges minevikus proovis trumme harjutada?
Sven Lõhmus alustas punkbändis trummarina, igaüks võiks proovida mingit pilli mängida. Kui ei oska, seda parem.
Järjest enam on ajaloo jooksul selgeks saanud, et mitte keegi ei tea, mis see punk on. Ei esinejad ega publik.
On olemas inimesi, kes teavad ja ütlevad, kuidas peab olema. Aga neid me ei kuula.
Inglismaal olid punkarid sihukesed töölisklassi õiguste eest võitlejad. Selles valguses pidanuks Eesti punk kasvama välja sõjatehasest Dvigatel ning Interrinde ridadest.
Villu on Dvigatelis töötanud ja õõnestanud süsteemi seestpoolt. Kõik on läinud, nagu peab.
Eestis loetakse punkbändide alla igasugust kentsakat kraami. Näiteks Vennaskonda. Mis korralagedus see on?
Vennaskond on Eesti pungiaabitsa A ja O, aga nad ise ei mäleta enam, mis seal kirjas oli.
Sa oled Vennaskonnas ka bassi mänginud. Sa oled üldse kõikides Eesti bändides bassi mänginud. Mis korralagedus see on?
On tekkinud mingeid bände, kes arvavad, et saavad minuta hakkama.
Kuidas sa üldse saad mängida Psühhoterroris, kui sa oled niivõrd viisakas?
Kas sa ütlesid midagi või liigutas tuul sinu papist lõugu?
Ükskord nägi kirjanik Jan Kaus sind Snelli pargis ja tundis su juba kaugelt ära, kuna sa istusid väga viisakalt pingi peal, aga kilekotis oli pudel viina, null-viiene, ja paks raamat. Mis raamat see oli?
Võis olla dostokas, oletan.
Tundub, et Psühhoterroris töötavad väga korralikud ja puhtad vanainimesed.
Selles firmas teisiti ei saakski.
Taarapunktide taga räägitakse seniajani, et olid kunagi säherduse kuulsa organisatsiooni nagu Vello Orumetsa fännklubi esimees.
Sellelt ametipostilt pole mind seni keegi söandanud maha võtta ja naljalt seda ei loovutaks ka.
Ühtlasi olen kuulnud, et ükskord ronisid sa Vello Orumetsa eest peldiku akna kaudu välja, keerasid ennast tõrvapapi rulli sisse ja veetsid öö seal.
Olen küll veetnud öö tõrvapapi rulli sees või all mingis kunagises Mulla tänava pagaritöökojas segastel asjaoludel.
Sa oled töötanud ka tarbekunsti- ja disainimuuseumis öövalvurina. Aga kas punkbändi bassist üldse tohib muuseumis töötada?
Jah, töötasin, aga arenguruumi tõepoolest on, üks basskitarrist sai isegi presidendiks.
Kas punkbändi bassist üldse tohib töötada?
Minu meelest pigem ei tohiks, püüdlen ka selle poole.
Kes on Psühhoterrori kontserte aastate pikku külastanud, võib käsi südamel vanduda, et te ei saa ise ühestki kontserdist mitte ühtegi detaili mäletada. Kes teil päevikut peab?
Keegi meil päevikut ei pea, sellest on natuke kahju. Freddy vanasti kirjutas asju ühte vihikusse, aga ta kaotas selle ära ja pole vist uuesti alustanud.
Lugejate laiad massid tahavad teada, kas teie solist Freddy sööb ka kunagi midagi? Ja kui, siis mida?
Ükskord ammu mu korterikaaslase külmkapi riiulilt kadus suitsukala, kui Freddy mul külas oli, aga ise ma seda pealt ei näinud.
Väga moodne – juba kaugelt üle 30 aasta – on deklareerida, et punk on surnud. Kuidas siis on võimalik, et Psühhoterror ikka veel kassette välja annab?
Mul on mitu kastitäit aastakümnete jooksul proovides ja kontsertidel salvestatud kassette, võime neid iga kell välja anda. Ka aknast välja.
Millega see kõik lõpeb?
Punk ei sure kunagi.
Ja viimane ning äärmiselt oluline küsimus: mis saab edasi?
Mis mõttes edasi, ikka tagasi!
