TERVISEKS, SÕBRAD! Ehkki sotside hitlerjuugend eesotsas Jevgeniga tahab terviseks joomise kraani kinni keerata, usume me ometi, et õige toost õigel kohal on ületamatu asi. Veebruaris on väga paslik tõsta näiteks toost Eesti Vabariigi terviseks. Sõprade terviseks samuti. Ja olgu see siis üks lahe ja sisuküllane ütelus, mitte lihtsalt näiteks „Hei!“.
Kodumaistest ja välismaistest toostidest pajatavad – ning toovad ka näiteid – Marju Kõivupuu, Juku-Kalle Raid ja mitmed vennasrahvad.
Andku jumal, et viimane! Aga kui mitte viimane, siis…
SEKSIKAS RAHVAS EELKÕIGE: Marju Kõivupuu sorib natuke mälus, et meenutada, milliseid tooste ja millistel puhkudel napisõnalised eestlased kasutavad.
Naisterahvas, isegi siis, kui ta on rahvapärimuses üsna kodus, ehk ei peaks võtma avalikkuse ees sõna alkoholi tarvitamise ja toostide teemal, sest alkoholiga seonduv teemadering on ikka olnud pigem meeste pärusmaa. Näiteks on näinud trükivalgust Ivar Kallioni koostatud raamat „Toostid. Nutikale napsitajale“ (Tammerraamat 2011). Kes on nutikas napsitaja või tark tarvitaja, see vajab veel täpsemat uurimist.
Saava käände lõpp
Küll aga on eestlased maailmas äratanud tähelepanu sellega, et nad on seksikas rahvas, kuigi lapsi peredesse just liiga palju ei sünni. Klaase kokku lüües ütleme ikka „Terviseks!“ ja saava käände lõpp, mis vastab küsimusele kelleks? milleks?, teeb eesti keelt mitteoskavatele külalistele alati palju nalja.
Ka ühes nõukogude-aegses sketšisaates on see kaunis sõna „terviseks“ leidnud lahtiharutamist: seks küll, aga mida see „tervi“ tähendab? Ja siis püüadki kallitele külalistele seletada, et eesti keeles on seksikaid sõnu rohkem kui küll: mälestuseks, jooksmiseks, magamiseks, mängimiseks, õppimiseks, laulmiseks, valetamiseks ja nii edasi ja nii edasi. Aga tühja sellest eesti keele grammatilisest eripärast, laua ümber koondunutel on meel rõõmus ja klaase kokku kõlistades korratakse aina: terviseks! Ja vähemalt üks eestikeelne sõna on ka selge.
Olgu öeldud, et enamiku rahvaste keeles on sõna, millega öeldakse lühike toost, sama sisuga, kuigi ei kõla välja öeldes pooltki nii seksikalt: itaalia salute!, slaavi keelte na zdarovie!, araabia be sahtak! Ja tähendus ikka seesama: joogiklaas tõstetakse kellegi terviseks.
Ega me metslased ole!
Kui olukord nõuab, lisavad ka sõnaahtrad eestlased – sest üldjuhul on ikka selline suhtumine, et mis siin ikka jutustada, asutagu asja kallale! – mõne sõna lisaks: lahkunu mälestuseks või juubilari hüvanguks. Mõnel harval juhul, kui seltskonnas on eriti jutukas inimene, saab moodustatud isegi lihtlause, no näiteks: „Selle pitsi võtame armsa sõbra Jaagupi terviseks!“
Sõna „Proosit!“, mis on samuti üks levinumaid tooste ka eestlastel, on ladina algupära ja maakeeli ümberpanduna tähendab umbes midagi sellist, et „las see olla sulle hea“ – teisisõnu ikka seesama vana hea „Terviseks!“.
Lisaks eeltoodud toostidele on kasutusel või kasutusel olnud üksjagu rahvapäraseid väljendeid, mis samuti va kibeda pruukimise juurde kuuluvad. No näiteks, kui mingil põhjusel pakutakse suuremale või väiksemale seltskonnale „söögialust“, olgu seltskonna kokkutulemise põhjus siis töine või pidulik, on perepeal olnud kombeks esimest pitsi tõstes häbelikult habemesse pobiseda: „Ega siis sea moodi ei saa sööma hakata“ või „Ega me metslased ole, et ilma pitsi võtmata pugima kukume!“ – ja kõik lauas saavad aru, mis tuleb nüüd teha.
Kassitapp
Või siis teised sellised toredad napisõnalised, aga üheselt arusaadavad korraldused ühelt või teiselt lauasistujalt nagu „Noh! Laseme…“, mille vaste lõunaeesti keeles on samuti lühike ja lööv: „Lasõmi (üte pitsi) kah!“ Armastatud rahvakirjanik Oskar Luts, kes ise pidas ka kangemast kraamist lugu, on värvikaid rahvapäraseid tooste kasutanud näiteks „Tootsi pulmas“, kus seltskond meespulmalisi tapab järjepannu kassi või põletavad kedagi või midagi.
Millal eesti meestel läks kangema kraami võtmise juures moodi jalgade lugemine, ei oska mina öelda. Kuid üldteada on, et kui juba nii tähtsa tegevuse juures ka matemaatikaga tegeldakse, siis kõigepealt võetakse ikka ühe, siis teise ja lõpuks kolmandagi jala jaoks… Olgu, kuidas on, igal juhul püsib kolmejalgne taburet kindlalt ja kenasti omil jalgel, kui tal kõik kolm jalga on kenasti loodis ja tasakaalus, nii et küllap selleski toostide jadas on oma loogika.
Raimond Valgre, meie unistuste ja nukruste laulik, on viistanud read „Ma tõstan klaasi, sest olen täna kurb…“.
Kuid rahvasuu on olnud palju optimistlikum, öeldes klaasis tõstes: „Andku jumal, et mitte viimane. Aga kui viimane, siis hoidku jumal, et mitte päris viimane! Proosit!“
Ja selline toost on juba napisõnalise eestlase kohta rohkem kui pikk ja pidulik.
Sellega lõpetagem. Seekord.
2. lugu
Õige toost on luuletus jumala, rahu, isamaa ja külalise auks
TARGA JOOMISE ÕPETUS: Üldiselt ollakse ühel meelel, et eestlaste toostilaud on kaunis kesine. Juku-Kalle Raid julgeb vastu vaielda: need eestlased, kes on Kaukaasias viibinud, paugutavad sama hästi kui mägede pojad.
Kui jumal erinevatele rahvastele maid jagas, ei olnud grusiine kusagil näha ja nii jäid nad maast ilma. Kui tusane jumal virisevaid grusiine hiljem üle kuulama hakkas, selgus, et grusiinid olid jagamise aegu jumala kiituseks pidu pidanud ja veinisarvi tõstnud, sestap ei märganud nad kohale tulla. Jumal andnud seepeale grusiinidele maatüki, mille ta esialgu plaanis endale jätta.
Kontvõõras kui sõber
Selles loos peegeldub grusiinide – aga tegelikult kõigi kaukaaslaste – oskus pidutseda. Ning pidutseda tahavad nad alati ikkagi külalistega. Just seesama jumal, kes endale mõeldud maalapi grusiinidele andis, saadab kaukaaslaste arvates ka külalisi. Külaline on jumala saadik. Teda tuleb kohelda eriliselt. Aga ohtra söögi ja joogi juurde käivad loomulikult veel ohtramad toostid. Siin on asjadel oma järjekord, tähendused ning reeglid. Tõsi, iga rahvakillu juures Kaukaasias küll erinevad – Kaukaasias võime julgelt kokku lugeda paarsada pisirahvust, kes elavad eri orgudes ja räägivad eri keeli.
Abhaasid rääkisid mulle kunagi, et kui majja tuleb külaline, saabub temaga üheksa õnne. Sa võid Kaukaasias mõnes maakohas kord proovida võõrana mõnest külamajast niisama mööda hiilida ja veenduda ise, et see on kaunis raske. Sevani järve ääres Armeenias otsisime kunagi teed Mustade ja Punaste kaljude juurde, sest tahtsin oma silmaga näha paiku, millest kirjutas lapsena loetud kirjanik Ananjan oma raamatus „Sevani kaldal“, mis on üldse üks võrratumate looduskirjeldustega teoseid. Otse loomulikult, niipea, kui ühe auväärse taadi käest teed küsisin, järgnes küll kombekohane vastus, ent edasi meid ikkagi ei lastud. Tuli minna külla. Tänane Kaukaasia paistab silma selle poolest, et kohal on ülivähe täisjõus mehi – need töötavad Moskvas või muudes linnades, see-eest aga patseerivad ringi kõikvõimalikud prouad, vanataadid ja -memmed, kusagil poris aelevad naeru kilkavad tited ning ega toostid tulemata jää.
Muuseas, tooste öeldakse ja rõõmustatakse sama hasardiga nii vana sõbra kui ka absoluutse kontvõõra üle. See kuulub asja juurde.
Vastutulijad
Kui külaline tuleb ja tere hõikab, siis koguneb teda vastu võtma kogu pere, palja tagumikuga titest haisva piibunässiga vanavanaisani. Ja – nagu ka rahakott on paljudel Kaukaasia rahvastel naise käes – tuleb külalisele vastu just nimelt pere kõige auväärsem naine, kes külalist tervitab.
Külaline kutsutakse sisse, kusjuures tänase päevani kasutavad näiteks grusiinid puhuti spetsiaalselt külaliste vastuvõtuks ehitatud hoonet.
Abhaasias olen näinud omamoodi viisakuskometit: külaline ja peremees vaidlevad kümme minutit, kummal on au enne majja astuda. Mõttetu ja kurnav tundub see teater vaid esialgu, sest asjal on sügavam tähenduskiiks man. See žestitamine näitab naabrite, tuttavate, aga ka võõraste vahelist austust ning lugupidamist. Üldiselt on kaukaaslased ohjeldamatult viisakad, kuni midagi tõsist ei juhtu ja ei tule kinžallidega vehkima ning habemest karvu katkuma hakata. Ent need stseenid pole reeglina üldse külalistele, vaid sugulaste või suguharude vaheline bisnis.
Edasi istutatakse külaline loomulikult lauda, eeldatavalt on ta pikast teest väsinud ja tülpinud, see kõik kehtib ka siis, kui sa taksoga poole kilomeetri tagant kohale sõidad. Lauda istumise kord on küllaltki arhailine ning erineb rahvuseti, aga igal juhul on tegemist piisavalt keerulise rituaaliga: kõik on alati selge, kes kelle kõrvale ja miks. Niisiis on tark jälgida, kuhu sind asetatakse, mitte tõtata taburette ümber tõugates esimesele suvalisele paigale.
Tamada keerulisest elust
Külalised istutatakse muidugi parematele kohtadele, ühte laua otsa jääb reeglina peremees, teise aga see taat, kelle peremees õhtu tamada’ks nimetab. Tamada ülesandeks ongi õhtu toostid.
Peab küll ütlema, et õnneks ei ole kombestik tänapäeval enam nii pagana kaelamurdev ning kui auväärse võõrana ka mingite traditsioonide vastu eksid, sellest mingit numbrit ei tehta ja keegi kallale ei tule.
Nii näiteks olen korduvalt viibinud Kaukaasias erinevate rahvaste seltskondades, kus esimesed toostid ütleb küll tamada – kõigepealt toost jumalale, seejärel maailmarahule, siis isamaa, naiste, esivanemate, sõprade jne terviseks ning kõik nad on pigem mõistujutud kui lihtsalt hõigatused – ent siis liigub toostide lausumiskord ringis mööda lauda, toostiringid jätkuvad tihtilugu kasvõi hommikuni, kuni esimesed külalised lihtsalt ära vajuvad.
Aga tamada pole mingi pulmavanem ega Erich Krieger, kes lolli nalja viskab, totraid mänge korraldab või idiootseid anekdoote räägib. Tamada ülesanne on igati auväärne, ta peab olema autoriteet ning kindlasti omamoodi poeet. Sest mõnedes Kaukaasia rahvuskommetes on tamada kohus tutvustada teistele kõiki kohalviibijaid, mida kirjanduslikumas ning ülistavamas vormis, seda parem.
Sealjuures tutvustab ta ülivõrrete kaasabil ka meie vaest külalist, kes on seltskonnas esimest korda ning tahab tonnise kiidusõnade voolu käes läbi põrmandu või maapinna vajuda.
Muuseas, tamada peab oskama juua. Täiesti käpakil tamada’t pole ma veel nägema juhtunud. See, mida võivad lubada endale seltskonnaliikmed, seda ei saa endale lubada tamada.
Ja üldiselt on toostilauas kasulik ka mitte valvsust kaotada. Kui tamada ütleb kellelegi alaverdi!, tähendab see seda, et osutatu peab tamada toosti täpsustama, jätkama või selle hoopis mõne luulelise krutskiga teisele tasandile viima.
Korralik toostipidu
Tõsi, reeglid lõdvenevad kõikjal, nii ka toostiütlemise reeglid, aga iialgi ei lähe toostid labaseks. Toostiga võib kuulaja küll proovile panna, aga mitte enamat. Mäletan kord grusiinide enesevalitsemist vanas Thbilisis, mil iga kord, kui toostikord minu kätte jõudis, kiitsin grusiinidele nende südameheadust ning veinitegemisoskust, aga lisasin kohe veidike ülepaisutatud luulevormis, et armeenlased on veel sutsu südamlikumad ning teevad veel tiba paremat veini. Kui selline huligaansus sooritada nähtava kiiksuga vormis, ei leia sa vaenlasi, vaid ikkagi sõpru.
Toost juuakse reeglina ikka põhjani ning klaas virutatakse hoogsalt tagurpidi lauale – näitamaks, et asja võeti hingega.
Lahkumis- ehk viimane toost on Gruusias goveltsatsminda – see on toost kõige püha auks kogu maailmas.
Ja kui sa oled ka pakutavast toidust lõhki minemas, on see vaid hea, sest aitab pärast ohtraid tooste joodav üle elada. Üldse pole eriti kena öelda, et sa rohkem süüa või juua ei jõua. Targem oleks viidata näiteks maohaavadele või arsti ettekirjutusele. Isegi kui kohalikud läbi närivad, hindavad nad sellist lolli hädavalet rohkem kui otsest äraütlemist.
Muuseas, vanad taadid pajatavad, et külaline tohib lahkumisest hakata rääkima alles kolmandal päeval, mitte varem. Ja siis oli taatide ülesanne külalist hasartselt takistama asuda. Tõsi, kiire elutempo on ka Kaukaasiasse jõudnud – nii et külalist lõplikult kutuks ei tehta.
Küll aga tasub toostiütlemiskunsti jälgida ning õppida, sest just toostipidu pidades võib olla enam-vähem kindel, et toidu-joogi- ning vaimutempo on parasjagu selline, et keegi nägu ees lõkkesse ei kuku või kardaaniristiga naabrit tümitama ei lähe.
Ilusat joogiluulet kõigepealt vabariigi aastapäevaks, olgem siis leidlikud!
Kui tamada ütleb kellelegi alaverdi!, tähendab see, et osutatu peab toosti täpsustama, jätkama või selle hoopis mõne luulelise krutskiga teisele tasandile viima.
Kirgiisid eestlastele
Tiina Ilseni sekundiülevaade, milliseid tooste kasutavad tema kirgiisidest sõbrad. Vabariigi terviseks!
Kõikides Kõrgõzstani pulmades kõlab selline toost:
„Las teie ees kõnnivad tuhanded karjad ja teie järel tuleb lugematu arv lapsi.“
Vaata nende omakeelset sõnademängu: „Алдын мал базсын, артын – бала базсын!“
(Seletuseks niipalju, et kuna kirgiisidel on palju kariloomi, siis on kariloomad nende peamine rikkuse mõõdupuu, sümboolselt tähendab see üldse pere/inimese edukust, hakkamasaamist ja n-ö õitsengut.)
Ning eestlastele soovivad kirgiisidest sõbrad Eesti Vabariigi aastapäeva puhul:
„Olgu eesti rahvas alati rikas, õitsegu Eesti Vabariik ja olgu küllaga neid lapsi, kes käivad teie jälgedes.“
„Terviseks!“ erinevates maailma keeltes
„Na zdravje“ (‘terviseks’) (sloveeni keeles)
„Εις υγείαν“, „στην υγειά σου/μας“, „γειά“ (‘terviseks’) või „Εβίβα“ (kreeka keeles)
„gëzuar“ (‘naudi’) (albaania keeles)
„بصحتك“ (be ṣaḥtak, ‘sinu terviseks’) (araabia keeles)
„Gaumarjos“ (‘hõisake’) (gruusia keeles)
„Kippis“ (soome keeles) või „Hölökyn kölökyn“ (savo dialektis)
„Noroc“ (‘õnne’) (rumeenia keeles / moldaavia keeles
„Prost“, „Prosit“ – ladina prosit (‘las see olla hea (sulle)’) või „Zum Wohl“ (‘terviseks’) – (saksa keeles)
„Proost“ – ladina prosit (‘las see olla hea (sulle)’) – või „(op je) gezondheid“ – ‘(sinu) terviseks’ (hollandi keeles)
„Skål“ (‘kauss’) – taani keeles / norra keeles / rootsi keeles) – viide vanadele joogikaussidele; seda kasutatakse ka Austraalias, kuid hääldatakse kui „skull“ ja see tähendab ühe joogi lõpetamist
„Salute“ (‘terviseks’), levinud ka „cin cin“ (matkib klaaside kokkulöömise heli) (itaalia keeles)
„Tim-tim“ (matkib klaaside kokkulöömise heli) (portugali keeles)
„Saúde“ (‘terviseks’), ka „tchim-tchim“ (matkib klaaside kokkulöömise heli) (portugali keeles)
„Salud“ (‘terviseks’) (hispaania keeles)
„Sláinte“ (‘terviseks’) (iiri keeles); „slaynt“ (Manxi gaeli keeles)
„Slàinte mhath“ (‘head tervist’) (šoti gaeli keeles)
„L’Chayyim“ (‘elule’) (heebrea keeles; traditsioonilises jidiši keeles toost)
„Kanpai“ (kirj. ‘tühi kruus’) (jaapani keeles)
„Ganbei“ (kirj. ‘tühi kruus’) (mandariini keeles, korea keeles)
„Santé“ (‘terviseks’) või „Tchin Tchin“ (prantsuse keeles)
„Chang Bhala“ (‘et see oleks hea’) (marathi keeles)
„Наздраве“ (‘terviseks’) (bulgaaria keeles)
„Şerefe“ (‘auks’) (türgi keeles)
„Na zdrowie“ (‘terviseks’) (poola keeles)
„Na zdraví“ (‘terviseks’) (tšehhi keeles)
„Budmo“ (‘lase meil olla’) (ukraina keeles)
„Priekā“ (‘naudingiks’) (läti keeles)
„Į sveikatą“ (‘terviseks’) (leedu keeles)
„Egészségünkre!“ (‘meie terviseks’) (ungari keeles)
„Iechyd Dda“ (‘head tervist’) (walesi keeles)
„Nazdravlje“ (‘terviseks’) or „Živjeli“ (‘lase meil elada’) (bosnia keeles)
Jaan Tõnisson ja vabariigi aastapäev
Tartu rahu sekretär William Tomingas kirjeldab oma mälestustes ainsat olukorda maailmas, mil karsklasest ning karskusvõitlejast riigivanem Jaan Tõnisson pitsi kummutas. See juhtus 1919. aastal, Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval Kopenhaagenis.
Tivoli külje all asus restoran Vivel. Eesti riigi esimesel aastapäeval 24. veebruaril 1919 andis saadik Karl Menning päeva tähistamiseks seal lõunasöögi. Tulnud olid Jaan Tõnisson, Eduard Virgo, Ferdinand Kull, Kopenhaageni linnapea ja veel mõned taanlased, vist ajakirjanikud. Ka meie, kolm ohvitseri, olime kutsutud. Mulle on see söömaaeg jäänud meelde veel sellepärast, et esimest korda sõin merevähki. On olemas saksa vanasõna: „Mida talumees ei tunne, seda ta ei söö.“ Minu juures see sõna paika ei pidanud – see tundmatu mereelukas maitses mulle oivaliselt.
Sama õhtut mäletan veel ühe teise erakorralise sündmuse pärast: Jaan Tõnisson jõi põhjani klaasi punast veini. Tõnisson, nagu on olnud eestlaste komme, pidas oma lauakõne söögiaja keskel. Selles laskis ta elada noort Eesti riiki, soovis temale tervist ja jõudu. Kõik tõusid püsti, tühjendasid klaasid, milledes hetkel juhtus olema punane vein. Tõnisson tõusis ka, aga jättis puutumata tema ees oleva klaasi. Menning, kes seisis ta kõrval, ütles temale vaikselt, aga küllaltki selgesti, nii et laudkondki kuulis: „Omaenda riigi õnneks ja terviseks tuleb kõhklemata juua.“ Tõnisson vaatas kohmetunult Menningile otsa. Kahmas laualt klaasi. Tühjendas selle ühe sõõmuga. Nii leidis aset ajalooline sündmus minu silme all – Tõnisson oli joonud viina!
