Helilooja Sven Grünberg fikseeris duubel CD-d üllitades toonase Nõukogude Liidu proge lipulaeva Mess loomingu.
Nõukogude Liidu progerocki esinumbri, tänaseni laias maailmas andunud fänne omava ansambli Mess helilooja ja initsiaatori Sven Grünbergi sõnul suhtutakse progesse pahatihti endiselt kui kergesse muusikasse: “Näiteks Joseph Haydn kirjutas tihti vikerviise, aga temasse suhtutakse kui suurde klassikusse. Mis ei tähenda, et ma tema loomingut kuidagi maha teha sooviksin. Vastupidi – temalt tellitigi vikerviise. Meie üritasime teha sisuliselt kandvamaid lugusid.”
AMEERIKA JA JAAPANI FÄNNID NURISESID
Muusikat, mida Mess 1970ndate keskel tegi, suurimpeeriumi ainsas heliplaadikontsernis Melodija vinüülplaatidele loomulikult ei pressitud. Progestiili tauniti ideoloogilistel kaalutlustel. Esimest korda anti Messi muusika helikandjal välja alles 1995. aastal. Üks Saksa label, Bella Musica üllitas mustvalge kaanepildiga Messi CD, peal lugude oluliselt lühendatud versioonid.
Peale plaadi ilmumist hakkas Sveni suureks üllatuseks sadama Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis elutsevatelt fännidelt rangeid arupärimisi. Päriti üsna kurjalt, et kes lubas pühadust – Messi lugusid – puutuda. Eriti kõva õiendaja oli siinse proge andunud fänn, vahepeal Eestis elanud Hiina-Ameerika päritolu Mel Huang.
Sven lühendatud versioonide väljaandmist ei kahetse, ehkki tunnistab, et uus Messi plaat õiges pikkuses lugudega osaliselt ajaloolise tõe huvides välja antud saigi. “Vabandust, aga mina olen ikkagi lugude autor! Mul on õigus neid lühendada. Tegemist oli puhtal kujul päästeaktsiooniga, sest avastasin, et Eesti raadio fonoteegis hakkasid lindid füüsiliselt ära lagunema.”
Mess toimetas oma tegemisi huvitaval ja murrangulisel ajal. Kaks lugu äsja ilmunud duubel CD-lt – nimilugu “Küsi eneselt” ja “Tiik” tähistavad autori jaoks siiani kokkuvõtet rockmuusika võimalustest. “Mõnes mõttes lõpetas Mess tegutsemise nii vara just seepärast, et kompasin rockmuusika piirid-võimalused üsna põhjalikult ära. Lisaks tavakoosseisule kasutasime oboed, inglissarve ja metsasarve. Kampa lõi Tõnu Kaljuste oma kooriga, laval oli tohutu ladem kõikvõimalikke löökpille?” löövad Sveni silmad toonast perioodi meenutades veel tänagi särama.
SÜNDI EEST KORTER TALLINNA KESKLINNAS
“Tiik” ja “Küsi eneselt” salvestati esmakordselt 8-realise makiga. Enne seda tehti muusikat nii, et ühe jutiga mängis kogu bänd sisse kogu loo fonogrammi, millele hiljem vokaal peale lindistati. Mitmerealine salvestus oli sellise tasemega muusika puhul, mida Mess tegi, elementaarne. “Ma ei tea, kas tänased noored muusikud üldse suudavad endale taolist olukorda ette kujutada. Piltlikult öeldes mässasime tuumaajastul kivikirvestega. Õigeid pille olime ainult telekas näinud. Praegu jaluta poodi ja osta või telli, mida iganes hing ihkab. Mini Moog oli väärt tervet maja. Hea sõber Aare Põder ostis endale pilli ja see läks talle maksma Tallinna hotelli läheduses asuva kolmetoalise korteri!”
Sven möönab, et vaatamata jaburalt kehvale pillipargile olid olukorral ka oma head küljed. Tollal ei oleks keegi osanud arvata, et juhuslik ja suures osas isetehtud elektroonika annab unikaalse saundi, mida ühegi kaasaegse pilliga võimalik matkida ei ole. Härmo Härmi valmistatud pillide või Selmeri firma Clavioline kõlavärve tänase elektroonikaga ei saavuta.
Pilliproblemaatikast keerulisemaks osutus Grünbergi jaoks töö inimestega. Helilooja tunnistab, et head kitarristi andis Eestist tikutulega otsida. “Peale Andres Põldroo meil ju tollal soolokitarri mängijaid õieti polnudki,” ohkab ta kohvi rüübates. Põldroo ja Ilmar Sootsiga tegi kuueteistkümnene Grünberg enne Messi bändi, mille nimeks sai hiljem Ornament. Sinna kutsuti trumme mängima Gunnar Graps. “Ornamendist lahkusin selle pärast, et see bänd polnud minu arvates proge-rocki jaoks. Olin ka liiga noor, et vanadele ässadele proge stiili peale suruda. Samas hakkas Graps üha aktiivsemalt oma lugusid tegema ja tegi hästi. Mess tekkis sõna otseses mõttes olude sunnil,” nendib Grünberg.
EESTI – ÜLELIIDULINE ROCKMUUSIKA KESKUS
Hiljem käis Graps Messi trummari Ivar Sipra tooli viimase sõjaväes oleku ajal korra proovimas, kuid osad Messi rütmikombinatsioonid käisid talle üle mõistuse.
Enne Ornamenti laulis Sven lühikest aega veel Mikronite nimelises koosluses. “Selle seigaga seoses on mul selge mälupilt: Eriti varajases nooruses tegime Jaanus Nõgistoga bändi. Oli suvi ning Laululaval pidi tulema Ruja ja Mikronite kontsert, kuhu koos läksime. Mäletan, et Alender oli siis juba kuulus ja käis enne algust väga tähtsalt ringi.. Poole aasta pärast kutsuti Jaanus Rujasse ja mind Mikronitesse.”
Kõige raskem oli Sveni kinnitusel mentaalse poolega. Muusikute jaoks oli algselt kõva pähkel, et laulude asemel tuli mängida pikki arendatud lugusid. Probleeme tekitasid keeruline rütmika ning harjumatu orkestratsioon. Samuti rockmuusikas vähe või üldse mitte kasutatud pillid.
Samas oli Tallinn ikkagi kogu Nõukogude Liidu rockmuusika keskus. Seda on praegustel noortel ilmselt väga raske mõista ja tajuda. “Ma?ina vremenid, Stas Naminid jt käisid meid siin ukse vahelt piilumas? Mäletan, et sõber Nikolai Meinert tassis Venemaalt tollase põrandaaluse bändi Akvarium muusikat ja lasi seda siin mulle. Tollal oli nende rockmuusikaline mõtlemine seotud ainult lauludega, mingeid arendatumaid kompositsioone polnud! Siis öeldi, et sa ei saa tekstist aru, ei oska keelt. Aga need on ju eri asjad! Millest me õieti räägime? Muusikast või nutikatest tekstidest? Ka Messi lugudes sai kasutatud tõeliselt häid tekste. Eeskätt Helvi Jürissoni, kuid ka Juhan Viidingu ja Katri Vala omi.
MUUSIKA JA KUNSTI IIDNE ÜHENDUS
Mess tekitas furoori juba üksnes sellega, et alguses ei olnud uuel rockgrupil pikka aega mitte mingisugust kontserttegevust. Olukorras, kus bändid elasid kontsertide nimel ja proove viidi läbi vaid uute lugude hädapäraseks õppimiseks, tegi Mess poolteist aastat ainult proovi. Kokku tuldi 1974. aasta jaanuaris ja esimene kontsert anti 17. mail 1975. aastal. See oli tolle aja kohta ennekuulmatu.
Tegelikult ei olnud Mess päris tühjalt kohalt tekitatud kooslus, vaid formeerus ümber ansamblist nimega Positron, kus laulis ja mängis basskitarri tänane veinispetsialist ja baaritarkuste korüfee Matti Timmermann. Ehkki Positroni repertuaar kujutas endast sirgjoonelist hard rocki, oli Timmermann Grünbergi sõnul väga heade eeldustega laulja ja bassimees.
“Matti oli bändi muusikutest kõige vanem ja toetas minu võetud suunda oma tagasihoidliku tõsidusega. Teine toetaja oli bändi nn ihukunstnik Kaarel Kurismaa, kes sai samal aastal 36 kui mina 18!”
Grünberg on alati arvanud, et laval peaks olema midagi ka silmale. Midagi enamat, kui musitseerivad muusikud. Kurismaa andis oma kunstiga Messile täiesti omaette dimensiooni. “Tänaseni pole keegi Eestis kunsti ja muusika ühendamise katset sellisel tasemel järele teinud. Meil oli näiteks laval toimiv purskkaev-objekt, mis hiljem Tartu Kunstimuuseumi kogusse osteti. Kaarli kunst oli näitustel eksponeerimiseks keelatud ja põlu all, ent paradoksaalsel kombel sai seda Messi kontserdi ajal rahulikult tuhandele inimesele näidata. Kaarli objektidskulptuurid oli asjad iseeneses. Väga uhked ka bändist sõltumatult,” kiidab Grünberg Kunstiakadeemia õppejõust sõpra.
Ühest küljest tundus multimediaalse keskkonna loomine uue nähtusena, kuid selle juured on tegelikult igivanad. Muusikale visuaalse keskkonna lisamine toob kontserdile rituaalsuse hõngu.
Kontsertidel kasutati välismaist slaidikahurit, mis tollal mõjus tõelise tehnikaimena.
“Olen siiralt üllatunud, et muusikud ei pööra siiani küllalt tähelepanu sellele, mis laval toimub! Isegi valgus-värve ei kasutata,” hüüatab Sven. Näiteks toob ta ühe Messi laialimineku järel toimunud kontserdi Vanemuise teatris. Kadunud Kuldar Sink ja tema musitseerisid klahvpillidel, Leelet Reimann harfil ja Kurismaa keeras ise valgust. “Just puhtad toonid olid kõige toimivamad. Kui ikka korraga terve saal punaseks või roheliseks värvus. See toimis uhkelt!”
Messi nö kohalikest järgijatest meenub Svenile, et Ruja mehed käisid mitmetel kontsertidel. “Umbes aasta hiljem, juba Kappeli ajal, hakkas ka Ruja tegelikult proget tegema. Erkki-Sven Tüür käis… Aga nad olid kõik ikka omamoodi, mis loomulikult oligi hea ja õige.”
MILJON DOLLARIT PÄRSIB LOOMINGU
2004|. aasta oktoobris KuKu klubi tagakambris istudes tunnistab Grünberg, et püüab ikka veel oma tegevustega edasi minna. ” Paar aastat tagasi Tallinnas Yesi kontserdil viibides ei saanud ma kuidagi lahti mõttest, et oleks väga nukker, kui peaksin ka vana mehena tegema sedasama mis nooruses. Jah, nad ei mänginud halvasti, pigem suurepäraselt, aga see oli siiski vana taasesitus, kordamine. Nostalgia.”
Kuid Messi taas kokku tulemise mõtte taga, mida Svenile iga natukese aja tagant sisendada püütakse, peitub siiski intrigeeriv moment: “Teiste saurusbändide taasühendamiskatsed on lihtsalt niivõrd halvasti välja kukkunud. Samas,oleks huvitav teada, kas ma ise suudaks paremini? Või on see kõigi vanade tegijate, rockmuusikute saatus, et sära kaob,” mõtiskleb helilooja.
Räägime tänasel päeval Nashville`is Tennessee osariigis tegutsevast ansamblist King Crimson. Nende esimest kolme plaati peab Grünberg suurepärasteks. Tänane Crimson on aga kunagi viljeletud progerockist eemaldunud ja stiili oluliselt muutnud. “Nemad on tõepoolest bänd, kes on liikunud edasi – iseasi, kas see mulle isiklikult meeldib, mis nad praegu teevad. Aga see pole üldse oluline. Edasiliikumine ja areng on tähtsamad.”
Üldiselt arvatakse, et läbilöömine muusikabisnises toob oodatud loomingulise vabaduse. Sven on vastupidisel seisu kohal – tihti see hoopis võtab loomingulise vabaduse: “Ütleme, et sa teed eduka plaadi, mis lööb läbi ja teenib sulle miljon dollarit. Edaspidi lasub sul kohustus igal aastal plaat teha, sest sul on vaja miljonit dollarit. Vähemaga sa enam ei lepi. Ise ehk veel saaksid, aga sulle on juba palgatud suur meeskond abilisi, kellele peab pidevalt palka maksma. Nii sind ideedest kuivaks imetaksegi.”
Vähesed teavad, et peale Messi on olnud ka Mess 2. Tehniliselt väga heal tasemel ansambel, mis koosnes proffidest pillimeestest. Kuid Grünbergi sõnul bänd ahistab heliloojat, sest kogu aeg ühesugusele koosseisule kirjutamine muutub kiiresti rutiiniks.
Rockmuusikute puhul on Sveni meelest tegemist eelkõige artistidega, kes tahavad olla laval, mille tarvis kirjutavad olude sunnil ka muusikat. Helilooja tüüpi muusikut hakkab bänd varem või hiljem ahistama, sest ta vajab laiemat haaret.
KULTUURILOOLINE DOKUMENT CD VORMIS
Eesti muusikakriitikutest on Grünberg võrdlemisi leigel arvamusel. Tema meelest domineerib kohalikul ajakirjandusmaastikul rumal negativism. “Seekord on Messi plaadi tuleku ümber keerutatud väga palju ebaadekvaatset ajakirjanduslikku soga,” ütleb ta kurvalt.
Seoses Messiga on hiljuti meediakanalites räägitud muuhulgas sellest, et bänd oli psühhedeelne nähtus, inspiratsiooni saadi narkootikumidest. Üks arvamusliider kinnitas, et proge oli muusikute diktaat publiku üle?
“Psühhedeelia all mõistetakse minu teada rohkem Morrisoni, Hendrixi, Joplini ja varase Pink Floydi aega. Proge on iseenesest nii keeruline, et seda pilves peaga ei tee. Mingisugust narkootikumidega mässamist küll ei olnud. Mis puudutab diktaati, siis too väljend ise on vale. Diktaat tähendab millegi peale surumist. No seda me küll ei teinud. Ei ühes, ega teises mõttes. Kurb,” nendib Grünberg.
Vastilmunud Messi plaat ei sündinud suurest kuulsusejanust, vaid pilguheitest minevikku. Sveni meelest oli plaadi väljaandmine peaaegu kohustuslikku laadi tegevus. CD on ajalooline ja kultuurilooline dokument pealekasvavatele põlvkondadele.
“Et noored teaks, mis 1970ndatel toimus,” kommenteerib helilooja.
Uhke teostuse sai plaat tänu väljaandja Karel Boggensile, kujundaja Heino Prunsveldile ning Ameerikas ning Jaapanis eksisteerivatele fännigruppidele, kes arvestatava osa tiraa?ist ette tellisid. “Muuseas, paljudele uutele progesõpradele oli suureks üllatuseks, et Nõukogude Liidus midagi sellist üldse tehti. See ei olnud 1,5 miljoni elanikuga Eesti küsimus, vaid terve impeeriumi tase. Mess oli Nõukogude Liidu progebänd nr üks, mitte Eesti parim. Tervelt kuuendikult planeedilt polnud midagi kõrvale panna.”
Messi CD kontsertplaadi lõpus on 1975. aastal filmitud muusikapala “Valged hommikud”, mille olemasolust mitmed asjaosalisedki ei teadnud.
Mõne aasta tagune filmimuusikaplaat ning praegune Messi duubel CD on Grünbergi jaoks vahekokkuvõtted. “Arvan, et vanad asjad tuleb fikseerida. Muidu jäävad nad ripakile,” ütleb ta mõtlikult.