KELLE PEA ON RIIGIPEA: Kas presidendi otsevalimise idee asemel oleks õigem mõelda sellele, kuidas presidendi institutsiooni likvideerida? Milleks sellist institutsiooni üldse vaja on, küsitakse järjest sagedamini. See küsimus on tänaseni selgeks vaidlemata, vähe sellest, presidendi ametikoha vajadust pole suurt argumenteeritud, nii nagu pole läbimõeldud vastulööki andnud ka presidendiameti vastased.
Siin loos arutlevad akadeemia Nord professor Igor Gräzin ja keemik Marek Strandberg presidendi funktsiooni üle. Kas tegemist on autojuhtide poolt valitava augaraažiülemaga või läheb sellist institutsiooni päriselt ka vaja?
1
Presidendi hääbumine
FUNKTSIOONI JUSTKUI POLE: Peaaegu kõik erakonnad on teatanud, et soovivad tulevases Eesti põhiseaduses näha printsiipi, mille kohaselt rahvas valib Eesti Vabariigi Presidendi n-ö otse. Küsigem parem, kas Eesti Vabariigile on üldse vaja presidenti?
Presidendi otsevalimise idee asemel oleks õigem mõelda sellele, kuidas presidendi institutsioon kui niisugune likvideerida.
Tunnistan üles, et 1991. aasta augustis kuulusin presidendi institutsiooni pooldajate ning pisut ka loojate hulka, aga see meenutus pole enam asjakohane – jutt polnud sellisest presidendi institutsioonist, mille me lõpuks saime, ja mitte sedavõrd kõrgest parlamentaarsest kultuurist, mis meil on. 1991. aastal oli lihtsalt võimatu unistada, et meie riigikogust saab kõrge kvaliteediga riigiorgan, mis ei vaja mingit „isalikku udimist“.
Tunnistagem, et praegune Eesti Vabariigi Presidendi institutsioon on suuresti Lennart Meri nägu ja kuidas me ka ei suhtuks selle isiku ajaloolisse rolli tervikuna, mööngem – omas ajas olid mõlemad vajalikud, nii presidendiamet kui ka Lennart Meri sellel postil. Oli revolutsiooniline aeg, mis vajas juhtivaid demokraatliku imagoga liidreid; oli rahvusliku eneseleidmise aeg, mis vajas alaväärsuskompleksist ülesaamiseks juhti, kes näis euroopalikuna; oli esimestel sammudel kobav parlament, kes vajas teadmist, et tema tegevusel on teatavad seaduslikud piirid. Kõik need tingimused on nüüd kadunud. Välja arvatud ametimees Kadriorus.
Presidendi funktsioonid
Suur osa presidendi funktsioonidest on puhtalt tseremoniaalse iseloomuga, kusjuures nendegi täitmine pole läinud viperusteta – autasustamiste kord ja süsteem, välissaadikute määramine ja määramata jätmine, isegi iga-aastased vastuvõtud Estonias sünnitavad alailma midagi sellist, mis paneb õlgu kehitama ja punastama. Kahe sõjajärgse presidendi puhul on riigi välisteenistuse tähtsamaid tööülesandeid seisnenud selles, et parandada, siluda ja heaks teha seda, mida riigipead on öelnud.
Mis puudutab presidendi sisulisi funktsioone, siis märkimisväärseim on siin kahtlemata suspensiivse veto õigus – algselt mõeldud erinevaid võimuharusid tasakaalustava ja põhiseaduslikkust tagava funktsioonina. Meri kasutas seda õigust 39 korral. Selle arvu mõistmiseks tuleb meil arvestada nimetatud isiku üldist suunda seaduslikkuse „vabameelsele“ tõlgendamisele: epopöa kallasraja sulgemisega (mille ebaseaduslikkus kisendanuks taevani Rooma õiguseski!), majaraamatu esitamine isikutunnistuse pähe, ülisegased lood isikliku maja ehitamisega ja eriprivileegide küsimisega pensionärina ei luba oletada juriidilisi ja riiklikke motiive eelnimetatud vetode taha. Järelikult olid Meri motiivid puhtalt poliitilised ja nagu näitab riigikogu põhiseaduskomisjoni endine esimees Liia Hänni oma artiklis „Põhiseaduse mõju poliitilisele otsustusprotsessile“ ajakirjas Riigikogu Toimetised nr 5 (lk 82–87), enamikul juhtudel ka isiklikud. „Vaidlusaluseks küsimuseks on olnud presidendi institutsiooni pädevus ja selle isekorraldusõiguse ulatus,“ kirjutab Hänni. See tähendab: president hoolitses oma vetoõigusega vähemalt pooltel juhtudel omaenese isiku ja õiguste eest. Lahkumisperioodil kulus Meril kõige rohkem aega talle eraldatud turvameeste arvu ja kõikvõimalike reisirahade hulga suurendamisele. Eesti riik ei puutunud seejuures üldse asjasse.
Mittelegitiimne võim
Ka president Arnold Rüütli vetode põhjused jäävad ebaselgeks asjaolu taustal, et tema enese kantselei oli komplekteeritud mitme vastava hariduseta töötajaga, mis tähendab otseselt – seadust rikkudes. Järelikult on ka siin seaduste väljakuulutumata jätmiste taga pigem poliitiline kui põhiseaduslik motivatsioon. Kehtib Antiik-Rooma juristidelt meile pärandatud riigiõiguslik põhimõte: see, kes on rikkunud (ühte) Rooma seadust, on rikkunud (tervet) Rooma õigust; see tähendab, et kui president ei pea seaduse täitmist vajalikuks ühel juhul, siis ei saa pelk seaduskuulekus olla tema tegutsemise motiiviks ka mõnel teisel juhul.
Kuna seaduste väljakuulutamiste tagant paistab välja selge poliitiline, kildkondlik motivatsioon (Eestil pole olnud ainsatki lõpuni seaduskuulekat presidenti!), siis kerkib küsimus selle motivatsiooni legitiimsusest. Kui esialgu võib oletada, et president asub ellu viima teda toetanud või valinud erakonna poliitikat (liikmesuse peatamine on esimestel päevadel kindlasti formaalne – tasub meenutada neid keerukaid kombinatsioone, millega nii Isamaa kui ka Rahvaliit on püüdnud „oma“ presidenti taltsutada!), siis hiljem pole see kaugeltki enam nii. Ning kes edaspidi presidendipoliitikat ka ei määraks – kas tema omaenese ego või alter ego (aparaadi ja kantselei näol) –, ükski ei tee seda ei rahva volil ega isegi mitte riigi ja rahva huve arvestades. Ühesõnaga – seal, kus presidendivõim toimib, pole ta legitiimne, ja seal, kus ta ei toimi, pole teda vaja.
Mööngem sedagi, et mitmel korral on president ise suutnud oma tegelikule juriidilisele võimetusele vaatamata asetada riigi kas sügava või isegi ohtliku sisepoliitilise kriisi lävele. Meri ettevõetud kaitseväe juhi, kindral Johannes Kerdi vabastamine segastel asjaoludel ja musketärliku hoogsusega tekitas Eestis olukorra, kus sõjaväe käsuliin tipnes kahe või isegi kolme juhiga, kui oletada, et president Meril oli patoloogilise tsivilistina freudistlikke kalduvusi arvata ennastki sõjaväge tundvate ja käsutavate isikute ringi. Asjaolu, et Venemaa ei kasutanud Eesti presidendi tekitatud sõjalist anarhiat, kinnitab seda, et mis tahes agressiivsed plaanid meie suhtes Peipsi taga puudusid. Ning viitavad ka sellele, et mis tahes arutlused Meri seotusest välismaiste eriteenistustega on olnud alusetud. Meri tekitatud kaost Eesti kaitsejõududes ei kasutanud ära mitte keegi, ei sise- ega välismaal.
Oli ka vastupidi: seal, kus president vägede juhatajana oleks pidanud kandma isiklikku vastutust (kui mitte kriminaalset, siis vähemalt distsiplinaarset ja moraalset) – ma mõtlen Kurkse tragöödiat –, võttis Meri endale saalomonliku kõrvalseisja rolli. Ajalooline vastutus Vene vägede väljaviimise tegelike asjaolude kohta on veelgi salapärasem, aga samas ka Meri suhtes liiga personaalne teema ega puuduta Presidenti kui institutsiooni.
Inimeste ja raha kokkuhoid
Kuid mõelgem ka positiivselt. Mida teeb president, mida peaks tegema just nimelt tema ja ei keegi teine? Kui esindusfunktsioonid maha arvata, siis – mitte midagi. Nõustugem, ka esindusfunktsioonid on tähtsad, vajavad täitmist ning riigil peab olema pea. Kusjuures alati ei saa see olla kollektiivne. (Inglise kuninganna Tallinna tulles ei saa teda lennujaamas vastu võtta riigikogu täiskoosseis!) Seega on meil olemas kolm varianti. Esimene on halb: see, kui riigipea ja valitsusjuht oleksid ühes isikus. Tundub, et saavutatud võimude lahusus läheks siinkohal tasakaalust välja ja pealegi ei jäta peaministri amet oma spetsiifiliste operatiivsete ülesannetega riigipea rolli täitmiseks eriti palju aega. Võimude tasakaalustatuse pärast ei meeldi mulle hästi ka Šveitsi süsteem, kus presidendiks on kes tahes valitsuse ministritest.
Teine variant: riigipeaks on riigikogu esimees. Nii on meil olnud ja nii oleks see parlamentaarses riigis ka loogiline. Kasvava töökoormuse suurenemise kompenseeriks ehk veel ühe riigikogu esimehe asetäitja koha loomine. Muide, kuidas ka poleks, aga omal ajal sai N. Liidu president Mihhail Gorbatšov parlamendispiikri ja riigipea ametiga korraga hakkama ligi aasta (tõsi, see maksis talle tema tervise, aga N. Liit oli siiski midagi muud kui Eesti).
Arvan, et see idee oleks meil praegu kõige reaalsem. Kuigi mitte parim. Parimaks peaksin hoopis presidenti n-ö ühiskondlikus korras. Presidendi vältimatuid funktsioone – saadikute volikirjade vastuvõtmist, paari-kolme kõne pidamist, natuke ringisõitmist – võiks täita ka mõne muu ameti kõrvalt ja tasuta. Miks ei võiks president teenida oma raha advokaadi või arstina, ärimehe või dirigendina? Kojamehest president oleks mõistagi liig, aga ega see nii lähekski: mis tahes riigipea valimise või määramise süsteem seda ei laseks.
Ka rahaline eelarve real „president“ ei peaks olema täielik: kuivõrd mõni funktsioon ikkagi säilib (armuandmise õigus, diplomaatiline tseremoniaal jne), siis mingi osa presidendi kantseleist tuleks säilitada nõunikena. Aga mõistagi mitte Kadrioru lossis (mis peaks jääma kas muuseumile või saama ennast raha eest tasuvaks ametlike bankettide kohaks), vaid tavalises viisakas kontorimajas; Toompealgi peaks neid veel leiduma.
Kadriorg lukku
Enne kui hakata öeldud mõtteid vastustama, mõelgem ka sellele, kui paljudest probleemidest vabaneksime: pole enam Keila-Joale residentsi tegemise ning kallasraja probleeme, muresid hirmkallite kokkade otsimisega Kadriorgu, poleks vaja ehitada erilist „salatuba“ presidendilossi (taevake, mida salajast saaks meie president arutada?), mõttetuid pseudopoliitilisi lahinguid presidendivalimiste ümber, mis niikuinii midagi ei otsusta.
Ja mis puutub praegusesse presidenti, siis kas poleks seegi üks väärikas punkt meie ajaloos, kui Toomas Hendrik Ilves oma ametiaja lõppedes keeraks omaenese käega lukku Kadrioru ukse, paneks võtme riigikogu esimehe lauale ja ütleks: „Minu, Konstantin Pätsi, Lennart Meri ja Arnold Rüütli töö on tehtud. Tehke teie edasi ja paremini.“ Usun, et sellele järgneks aplaus püstitõusnud riigikogult.
Poleks enam residentsi ehitamise või hirmkallite kokkade otsimise küsimust, poleks vaja ehitada „salatuba“ presidendilossi (taevake, mida salajast saaks meie president arutada?).
2. lugu
Elu presidendi ja lendoravateta
ÕUKONNAMÄNG: Mis juhtuks, kui ühtäkki poleks Eestil presidenti? Mitte et näiteks karu selle tegelase mingil metsarajal murraks ja ära sööks. Asemele valitaks kohe uus. Ent juhtuks hoopis nii, et sellist tegelast ei saakski valida-nimetada-määrata? Ja kas me üldse vajame midagi põhiseadusest kaotatud presidendi asemele? Marek Strandberg arutleb.
Presidendi pidamine on hullult kulukas. Sama kulukas kui riigikontrolli pidamine. Nii 4 miljonit eurot aastas. Aga ka näiteks riigikohtul kulub 4 miljonit aastas. Õiguskantslerile raiskab maksumaksja poole vähem.
Nii võiksid kaotatud presidendiameti õiguslikud ja riigivalitsemisega seotud tööd rahumeeli ära teha riigikohus, õiguskantsler ja riigikontrolör. Ja loomulikult ka rahvas ise, aga sellest pärastpoole.
Elitismi paljundamine
Tõsi, selle kõige tulemusena kaotaks ühiskond elitismi paljundamise mehhanismi, milleks on kõikvõimalikud vastuvõtud ja muu selline, kus soengute ja rõivaste väljanäitusel käia.
Presidendi institutsioon on Eesti Vabariigis kõige jõulisem märk aadlinostalgiast. Samas on see kõik kuidagi kipakas ja ligadi-logadi. Pean silmas aadli imiteerimismängu, mis tiirleb ümber valitava presidendi.
Ajalooliselt on aadel välja kujunenud valitsejat sõdades toetanud ja kaitsnud seltskondadest. Presidendi aadel siis justkui kujuneks välja neist, kellele ta arvukalt erinevaid ordeneid ja medaleid rinda riputab, kellel enda ümber tiirelda ja sädistada laseb. Jah, selle tulemuseks enamjuhul ongi tõepoolest suurema lojaalsuse ja sallivuse kujunemine annetaja suhtes. Ajalooliselt tähendas aumärgi andmine seisuse tekitamist. Nüüd on meil märgid ilma seisuseta. On aga rituaalid, millega seisused inimeste ajudesse ja kultuuri vermitakse.
Aumärgi saanud Priit Pärn tambitakse maasse teiste aumärgi saanute poolt, kelle jaoks nii aumärgid kui ka iga-aastane käik kätlusvastuvõtule on kinnitus nende ajus elavale aadliidentiteedile. Vähestel möödub annetatud aumärk psühholoogilist teisendust tekitamata.
Risti jalus olev president
Mulle meeldib vabariik oma ehtsuses ja lihtsuses. Soome keel on selles osas kõige täpsem ehk: tasavalta = võrdsete võim (riik). Loomulikult pole Presidendi institutsioon ainus põhjus, miks märgiline ja sellele järgnev ebavõrdsus pisitasa kosub. Sellise peene semiootilise ebavõrdsuse koristamise vastu ei aita ka asjakohasele volinikule kaebamine. Tema asi on tegeleda seadusejärgse, mitte seadustele eelneva ebavõrdsusega. Loomulikult võiks ta ette võtta ja veidigi end vaevata sellise asjaga, nagu on presidendi abikaasa ametihüvede ja staatuse temaatika. Kui on miskit šovinistlikku meie riigi regaalide hulgas, siis näiteks just see. Selle vaimu traumeeriva loomu kroonikat on pakutud meile kõigile vaadata. Või arvate, et edaspidi oleksid asjad teistmoodi?
Teine vabariigi ehtsuse loomus tuleneb muidugi ladina keelest: res publica = rahva valitsus. Valitsemise me teaduspoolest aga delegeerime, perioodiliselt. Ses mõttes vahetuks võimuks nagu hetke polegi, sest valmispäevil saabki arvamust avaldada vaid võimu delegeerimise iseloomu üle. Muul ajal aga on kõigil valijatel vaid tühjad pihud ja delegeeritute ehitatud pikad koridorid oma huvide ja õiguste eest seismisel.
Mina soovin, et mõistel „vabariik” oleks ka eesti keeles oma sisu ja selge mõte. See aga tähendabki võimalust ja õigust oma vabadusi täpselt siis, kui selleks soov tekib, ka realiseerida. Mõnes mõttes on president sellel kõigel risti jalus. Ta võtab endale seadusi välja kuulutades viimase instantsi ja tõe allika rolli. Tegelikkuses on selle institutsiooni peale kulutatud raha – lootuses, et nad seal kantseleis seda ka sisuliselt teha suudavad – üsna maha visatud papp. Ei suuda. Suudetakse luua mulje, et asjad on hästi.
Aadli masskese
Aga palun: president ei arvanud, et keskkonda ja looduskaitset ühendaval reformil ja seonduvatel seadustel võiks olla vastuolu põhiseadusega. Inimesed, kes seoseid taipasid, kõnelesid talle sellest. Paraku läks teisiti. Ilmselt õnnestub meil kunagi rääkida presidendist lugu kui oma allkirjaga Eestis lendoravad välja suretanud tegelasest. Protestinuks president liialt, ehk poleks ta endale ihaldatud teist ametiaega saanud. Kes teab.
Heast vabast riigist ei eraldagi meid just palju. Juurida välja põhiseadusest vabariikliku aadli masskese – president – ja istutada asemele usaldusel ja kodanike vabal tahtel põhinev kodanikualgatuse ja rahvahääletuse mudel. Võtame presidendi… õigemini selle institutsiooni eelarve ja küpsetame sellest hea rahvaalgatuse ja rahvahääletuse institutsiooni.
Arutlegem. Parteiks loomiseks on praegu vaja 500 kodanikku. Parteides kokku on alla 60 000 inimese. Küsimus: kui suur hulk inimesi võiksid omada õigust välja tulla siduvale hääletusele mineva initsiatiiviga? 5000, mis oleks kümnekordne partei moodustamiseks vajalike kodanike arv? Peame silmas, et eesmärk on võimumängu kaasata enam inimesi. Lähtekoht on ka muidugi selles, et presidendi otsevalimine seda vähemuse võimu (60 000 partei liikme võimu) kogu muu ühiskonna üle ei lahendaks.
Nii oleks see riigi tasemel. Nende seaduste asjus, mida riigikogu praegu teeb. Kuidas oleks lood kohalikul tasandil? Tasandil, kus riigi elanikel on mõnes kohas tavatult suur võim riigi kodanike üle. Ma pakun, et ka kohaliku omavalitsemise otsustesse puutuvate rahvahääletuste algatamise ja hääletamise õigus peab olema kodanike asi. Kodakondsusel peab olema ju mingi ahvatlev maitse, kas pole?
Ütleme siis nii, et kui kohalikul tasemel näiteks 10% viimastel omavalitsuse valimistel valimas käinud kodanike arvust teevad algatusettepaneku, siis tuleb korraldada rahvahääletus. Siduv rahvahääletus.
Jääkeldritrallid
Mõtlen siinkohal ka nende mõttetalgute peale, kus inimesed on korduvalt koos käinud ja arutanud, mida riigis või linnas-vallas teistmoodi teha. Veel istuva presidendi korraldatud jääkeldritrall ja sellele eelnenud kõikvõimalikud ühisarutelude ja otsustamise võrguportaalid ja initsiatiivid pole olnud muud kui sotsiaalsed valuvaigistid või hallutsinogeenid.
Referendumite puhul oleks ideel, kuhu kukkuda. Täna ei ole.
Kas presidendi targutused ja moraalijorinad, mida aeg-ajalt kosta, õpetavad kedagi? Või on need ajakirjanduse igakordsed püüud peetud kõnedest mõtteid sõeluda?
Kas on võimalik võidujooks moraalsema ja parema otsuse nimel? Vast jah. Isegi selline, kus parlamendis koostööd tehtaks. Kujutan ette, et see võiks käivituda, kui rahvaalgatusel toetuse saanud ja hääletusele minevale eelnõule oleks riigikogul või kohalikul volikogul õigus teha n-ö oma vastupakkumine. Kujutan ette, et vahel oleks riigikogul ju hea kogu erakondlikus kirevuses jõuda mingis asjas kokkuleppele, et näida vajalikuna. Kasvõi sel moel, et võtta see rahva ettepanek ja lisada sinna veel midagi. Elu läheks ehk ilusamakski. Hakataks tegelema päris asjadega või vähemalt nendega, mis päris asjadele lähedal.
Ja kui tundub, et selline vahetu ja parteisid korrigeeriv vahetu demokraatia on hea, aga tahaks ikka ka presidenti, siis… Kelleks? Et rahvale öelda: aga mulle näib, et teie poolt heaks kiidetud seadus pole ikka see, mis vaja?
Moekunstnikud, kosmeetikud, juuksurid, personaaltreenerid, kokad ja kes kõik veel jääksid muidugi 24. veebruari künnisel sisseharjunud tellimustest ilma. Ehk olekski see võimalus, et muid majanduse kasvukohti otsida.
Ühtlasi on võimalik lõpetada ka üldrahvalik Molière’i „Kodanlasest aadlimehe” pidev taaslavastamine ja etendamine. Ehk oleks loodus- ja keskkonnakaitse teemad rahvahääletusel andnud ka lendoravatele rohkem elulootust.
Nii võiksid kaotatud presidendiameti õiguslikud ja riigivalitsemisega seotud tööd rahumeeli ära teha riigikohus, õiguskantsler ja riigikontrolör.
