Viimane liikumine, mis pälvis laiema üldsuse spontaanset, mitte kultuuripärandi säilitamise strateegiast ajendatud tähelepanu, oli Prantsusmaal “uus romaan”, mille kõrghetk oli pea viiskümmend aastat tagasi. Viimane Nobeli preemia saanud prantslane oli Claude Simon – aastal 1985. Aastasadu on Prantsusmaa olnud ülejäänud maailma jaoks kultuuri teine nimi. Nüüd on aga Gracq surnud ja Robbe-Grillet on surnud, ka Deleuze on surnud ja Derrida on surnud, ja Eesti ajalehtedes on Prantsusmaaga seondunud pigem sedasorti uudised, nagu: “Pariis põleb”, “Inglise meesteajakiri avaldas Prantsusmaa presidendi pruudi alastipildid”, “Hispaania toob Prantsusmaalt vett” ning “Prantsuse sõjalaevastik jälitab piraatide röövitud luksusjahti”.
Ometi käib Prantsusmaal vilgas kirjanduselu. Võib lausa öelda, et kirjanduselu pole veel kunagi nii vilgas olnud. Mida teevad selle järjest kiirematel käikudel karusselli peal kõige nooremad kirjanikud? Need, kelle lapsepõlve ajal Batman oli juba seljatanud Tintini ja Jean-Philippe Smet võtnud lavanimeks Johnny Halliday?
EKSPERIMENDID, EKSPERIMENDID, EKSPERIMENDID
Uuema põlvkonna loojad, 1970. ja 1980. aastatel esilekerkinud kirjanikud, jõuavad üht või teist rada pidi ikkagi sama tõdemuseni – kirjutamine on muutunud võimatuks. “Romaan” asendub vaikselt, kuid vääramatult “jutustusega”, ent seegi ei too kirjutamise sisse tagasi tema endisaegset olemuslikku õigustust.
Pierre Michon (sünd. 1945) näiteks võidab laiemat tuntust jutustusega “Pisielud” (Vies minuscules, 1984), kus ta – suutmata kirjutada iseendast – kirjutab oma “vaimse põlvnemise puust.” Seejärel tuleb tema sulest mitu “kaudset autobiograafiat”, milles ta, kõneldes Van Gogh’ist, Rimbaud’st ja Faulknerist, mõtiskleb looja – kes ta ise on – suhete üle ümbritseva maailmaga.
Teine näide: Pascal Quignard (sünd. 1948), kellelt eesti keeles on ilmunud üks tema lihtsamini loetavaid teoseid, romaan “Kõik maailma hommikud” (Tous les matins du monde, 1991, e. k. 2004|), vahetab lakkamatult ?anre, et justkui näidata – pole ühte õiget ?anri ega stiili, pole ühtegi ?anri, mis oleks olemuslikult kirjandus.
Seevastu Jean Echenoz (sünd. 1947), olles oma esimestes romaanides mänginud lihtsalt politseija seiklusromaani koodidega, kirjutab 1999. aastal jutustuse “Ma lähen ära” (Je m’en vais). Jutustuse “sisu” ongi sõna-sõnalt vastavuses pealkirjas vormistuva kummalise narratiivse projektiga – lugu räägib tõepoolest mehest, kes “läheb ära”, kes valmistub oma elukaaslast jätma. Aga jutustuse kulgedes kaugeneb ta kõigest, lahkub igasugusest reaalsusest. Peaaegu mitte midagi ei juhtu, raamat tühistab end ise.
KIRJUTAMINE KUI PUUDUOLEK
Kogu põlvkonna puhul on tajutav teatav kirjanduse vaev. Kirjutada on võimalik vaid sellest, et kirjutada ei saa. Tahaks kirjanduse abil ületada neetud piiri inimese ja maailma vahel, aga kirjutamine on vaid puuduolek, ilmaolek, võimatus, eitus.
Erinevalt oma eelkäijast, “uuest romaanist”, jääb see kirjandus üldsuse laiema tähelepanuta. Hääled Prantsusmaalt ja väljastki heidavad sellisele romaanile ette omaenese naba ümber tiirlemist, liigset intellektuaalsust, kunstlikkust, täielikku äralõigatust maailmast. Pedagoogid kurdavad, et noored ei taha selliseid raamatuid lugeda, sest need ei räägi neile neist endist. Ja et samal ajal on see kirjandus jätnud tõeliselt olulised küsimused – sünd, armastus, surm – mangade, arvutimängude ja igaõhtuse televisiooni meelevalda.
Richard Millet ütleb oma mõtisklusteraamatus “Lummuseta kirjandus” (Désenchantement de la littérature, 2007|), et romaan ei mõtle enam muule kui enesepõlistamisele. Isegi Tzvetan Todorov, endine veendunud strukturalist, kes on nüüd asunud oma seniseid vaateid ümber hindama, heidab oma pikas essees “Kirjandus ohus” (Littérature en péril, 2007|) sellele kirjandusele ette, et ta on keskendunud vormile ja mitte sisule. Et me oleme üldse unustanud mõtte, et kirjandusel võiks peale keeruliste meetodite objektiks olemise olla öelda midagi ka meie enda elu kohta. Et kokkuvõttes – ta ei aita meil elada.
OLLA SUUREM KUI ELU
Mida tähendab tegelikult kirjanduse puhul “olla suurem kui elu”? Mis see on, mida need kirjanikud – ka eituses, ka võimatuses – ometi otsivad? Mis peaks olema selle Kirjanduse koha peal, mida nad kinni hoiavad?
Ehkki (teoreetiliselt) surnud, tundub see olevat ikka seesama igivana Kirjanduse müüt. Nüüd küll ainult mälestus sellest, aga mälestus, mis ikkagi lahti ei lase; mis võtab kõik ära, aga ei vabasta. Teades küll teoorias, et see pole võimalik, tunnevad kirjanikud praktikas ometigi justkui kohustust jõuda kas või läbi eituse välja teoseni, mis toimiks nii, nagu teos võis kunagi toimida. Lammutaks hetkeks piirid minu ja teiste vahel, aitaks saada iseendast vabaks. Oleks omamoodi Piibel – midagi, millest võiks mõelda, et kui sa selle läbi loed, kui sa kõik ära õpid, mis seal kirjas on, on sul lootus saada paremaks inimeseks, mõista teatavaid saladusi.
Kes aga olid need, kes edastasid niisugust imelist sõnumit? Kirjanikud, äravalitud. Kirjanik kui erakordne isiksus, kõigi inimeste müütiline isa, kellel on voli vahendada ja seletada meile meie lugu. Kirjanduse institutsioon püsis autoril nagu religioon preestril.
POJAD, TÜTRED, NENDE ELU
Freudist alates on meis vaikselt ajanud juuri teadmine: mitte ainult kirjanik ei ole geniaalne ja äravalitud, me kõik oleme geniaalsed ja äravalitud. Ja kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel sündinud kirjanike jaoks ei ole enam kahtlust: selle taga, et minu suunurk tõmbleb, on peidus sama keeruline ja tähendusrikas lugu kui kõik “Inimliku komöödia” saatused kokku. Kirjanikul ei ole ainulist kutsutust ja seatust rääkida meile mingit lugu. Me kõik oleme absoluutselt erakordsed ja meil kõigil on oma lugu.
2008|. aasta 21. aprillil kell 12.49 oli maakeral 6 652 734 358 inimest, kel kõigil on oma lugu. Ja vähemalt teoreetiliselt võib see nüüdsama, näiteks läbi YouTube’i, levida üle kogu Maa. Mis siis, et mu sõnum ei ole võib-olla originaalne, mis siis, et minu naaber on seda lugu juba rääkinud – mina ei ole seda veel rääkinud, järelikult pole eelneval mingisugust tähtsust. Kirjanikul pole enam seda positsiooni, mis annaks talle ainuõiguse rääkida mulle maailma tõde, mina võin seda samahästi teha. Ja erinevalt Zola-aegsest talupojast või Robbe-Grillet’-aegsest poemüüjaõpilasest, kes võis enne 1968. aastat ülikoolist vaid unistada, on mul ka piisavalt vahendeid enese väljendamiseks. Enamgi veel, ma olen nii erakordne, et ülikool kutsub, ülikool meelitab mind. Mina olen kõikvõimas, minu ost otsustab raamatu saatuse järgmise hooaja müügiedetabelis, ma võin kangelase telesaatest välja hääletada, ma võin ise olla tegelane minu elust tehtud reality show’s. Mina olemasolu varjutab oma tähtsusega kõik, mul pole vaja teisi lugeda ega kuulata, ma räägin kohe ise.
Eelmise põlvkonna autofiktsioon tiirles ju tegelikult samuti “mina” ümber, aga siis püüti sellest “minast” teha kirjandust. Uus mina on ise nii mitu korda kirjandusest suurem, et teha endast kirjandust ei ole talle “vaja”.
Niisiis: mina on nii suur ja kirjanduse institutsioon selle kõrval nii väike, et juba ette tundub täiesti võimatu, mõttetu ja mõeldamatu teha üldse midagi kirjandusliku ambitsiooniga. Ka kõige laiemad massid märkavad kirjanduse institutsiooni läbipaistvust. Pigem toimetab kõige noorem põlvkond jälle “elulise” ambitsiooniga ja tema tegevuse tulemus saab justkui vaid kogemata kombel kirjanduseks. Pigem jääb mulje, et kõige nooremate kirjandus on praegu ennekõike elu, ja alles muuhulgas, juhuslikult, kirjandus.
Noored prantsuse kirjanikud ei üritagi enam midagi välja pigistada kirjandusest suure k-ga, leida kirjanduse seest veel midagi, mida tehtud ei ole, midagi, mis kunstiliselt kõike õigustaks. Nad ei üritagi nii väga igale prantslasele justkui olemuslikult omast “sõnade kirge” kunstlikult üleval hoida, leida veel mingi väljendus, õigustus prantsuse kultuurilisele erandile. Kirjutamise võimatus, see lakkamatu puuduoleku tunne, kirjanduse kannatus on nende loomingust kadunud. Kui, siis tuleb selle asemele jälle kannatus elust. Ja kuna mäng on niikuinii kaotatud, kuna kirjandus ei puutu enam niikuinii asjasse, ei ole mingisugust erilist vahet, missuguses vormis seda mittekirjandust teha. Väga hästi kõlbab ka – vormilt – täiesti klassikaline romaan. Ja nii juhtubki, et peale suurt “kõhnumiskuuri” tabab romaani jälle suur isu terve maailma järele.
***
KIRJUTADA NAGU END KERGENDADA
Riskides üldistusega, võib öelda: noored prantsuse kirjanikud ei kirjuta enam selle kurikuulsa “kahtlusega”, mis iseloomustas eelkäijate põlvkonda. Küsimus kahtlusest ei asetugi enam. Kahtluse asemel on mina iseenesestmõistetav õigus ja soov elada ja end väljendada.
Witold Gombrowicz heitis prantsuse romaanile mõne aja eest ette: “Primo: see on teoreetiline. Intellektuaalne. Fabritseeritud. Nagu teadlane kirjutaks. Abstraktne. Kunst põlvili teaduse ees, mis teda oma reeglite järgi juhib. Secundo: elab oma kinnises mullis. Üks kirjutab teise jaoks. Vastastikuse imetlemise printsiip. Tertio: see on vaene. Nende eesmärk on alati ökonoomsus, puhtus, kvintessents, “kunst kunsti pärast”, “sõna sõna pärast”. Quarto: see on naiivne. Usk kunsti. Usk müüti “ma olen looja”, “ma olen kunstnik”. Quinto: see on monotoonne. Nad teevad kõik peaaegu ühte ja sama asja. Sexto: see on kuu peal. Ei ole jalad maas. Abstraktsioon. Obstinatsioon. Solipsism. Onanism. Ebalojaalsus reaalsuse ees.” Ja: “Teil on, mis te olete ära teeninud. Nii kaua te kiusasite taga seda õnnetut “mina”, et olete nüüd jõudnud impersonaalse, seega abstraktse, seega kunstliku, tserebraalse, eluta, jõuta, energiata, värskuseta, originaalsuseta kirjanduseni, mis on hammastega igavuses kinni. Kuhu on jäänud need vanad head ajad, kus Rabelais kirjutas nagu poisiklutt käib asjal, et end kergendada! Ammused ajad, kus kirjandus hingas täiel rinnal ja lõi end vabaduses, inimeste vahel, inimeste jaoks!”
Kindel on igatahes, et nüüd kirjutavad noorema põlvkonna kirjanikud jälle selleks, et “end kergendada”. Kas see kõik alati Möbiuse lehena kirjanduseks keerdub, kas see kõik nii elus on, et toru teisest otsast puhta kirjandusena välja tuleb, pole alati kindel. Aga vahel tuleb küll.
***
Elulähedus – mõningaid Prantsuse tüüpe
“Eluline ambitsioon” ongi see miski, mis võiks iseloomustada kõiki nooremaid kirjanikke. Igaüks asub selle “elu” suhtes natuke erineval positsioonil. Näiteks võib rääkida ajakirja Inculte ümber kogunenud kirjanikeseltskonnast, kes rõhutatud tõsidusega tegelevad jälle sotsioloogiliste ja poliitiliste sündmustega ning on jälle “anga?eeritud.” Arno Bertina (sünd. 1975) näiteks tuli kirjandusse romaaniga “Väljas ehk forellide ränne” (Le Dehors ou la Migration des truites, 2001), mis rääkis Al?eeria sõjast, selles sõjas Prantsusmaa poolel sõdinud al?eerlaste saatusest ja 1968. aasta mai sündmustest Prantsusmaal. Bertina on kirjanik, keda võib teda ennast solvamata nimetada “kirjanik-pooleldi ajakirjanik”, ja “poliitiline loom”. Sama ajakirja autoriteringist pärineb ka Fran?ois Bégaudeau (sünd. 1971), kes töötab filmikriitikuna prantsuse Playboy juures ja kelle “Seinte vahel” (Entre les murs, 2006|) on tõeline sotsiaalkriitiline romaan, mis räägib ilma igasuguste vormiliste viguriteta ühe prantsuse keele õpetaja päevadest Pariisi eeslinnas, nn “raskes tsoonis”. Koos Oliver Rohéga on kaks eelpoolnimetatut kirjutanud ka essee-manifesti “Üks aasta Prantsusmaal: referendum/eeslinnad/CPE” (Une année en France: référendum/banlieues/CPE, 2007|), mis käsitleb prantslaste eurohääletust, Pariisi eeslinnades 2005|. aastal aset leidnud rahutusi ja laiaulatuslikku liikumist CPE (CPE noortele mõeldud Contrat de Premi?re Embauche ehk Esimese Töökoha Leping, mille katseaeg on kaks aastat) vastu.
Samamoodi – ja samas hoopis teistmoodi – mahub “elulise” ühisnimetaja alla Michel Houellebecq, kelle romaanid jätavad mulje, et nad oleksid võinud olla samahästi ka võrgupäevik, ajaleheartikkel, essee, manifest – midagi nii-öelda otse reaalsusest.
“Elu sunnil” kirjutab ka Jonathan Littell, kelle 2006|. aastal Goncourt’i preemia pälvinud romaan “Eumeniidid” (Les Bienveillantes) endise SS-ohvitseri mälestustest ei küsi endalt ega teistelt, kas ta on kirjandus, miks ta on kirjandus, kas ta saab olla kirjandus?
Jälle omamoodi ja eelnevast erinevalt on “elust liikuma lükatud” Frédéric Beigbeder (sünd. 1965). Selle autori looming näib justkui olevat ühe suure marketingiprojekti pikendus – projekti, mille nimi on Frédéric Beigbeder ja mille tähtsamad manifestatsioonid leiavad aset telelavadel ja internetiavarustel.
Muriel Barbery (sünd. 1969) vormilt täiesti ebaoriginaalset, kuid sooja, naljakat, väikeste elude ja südameheaduse üle mõtisklevat romaani “Siili elegantsus” (L’élégance du hérisson, 2006|) kirjutab üks Pariisi psühhoteraapia kabinet kuuldavasti välja Prozaci asemel? Philippe Vasset (sünd. 1974) aga viib oma romaaniga “Näidiseksemplar” (Exemplaire de démonstration, 2006|) kirjanduse hoopistükkis börsile.