VALVEL! VABALT! Postsotsialistlik teadus joondub, tsiteerib ja kirjutab nagu peab. Aimar Ventsel lahkab olukorda, kus lääne teadlastele millegipärast alati esimesena (või ainsana) sõna antakse.
Kirjutan seda kirjatükki märtsi eelviimasel nädalalõpul Tallinna–Tartu bussis, aeg-ajalt meile kaedes. Paari päeva pärast, märtsi viimasel nädalal, on Tallinnas Ajaloo Instituudis imposantne konverents. Vaatan kava: nagu eeldasingi, on kõik eeskõnelejad ehk siis keynote speakers läänest. Antud juhul Saksamaalt, USA-st, ja üks lääne mees, kes on ühe Hiina ülikooli juurest. Mitte väga ammu toimus Tartus tähtis konverents, kus peakõnelejateks olid jällegi tähtsad teadlased läänest, tookord siis Suurbritannia, Austria jne.
Mis on ju tore asi – see, et iga teadusvaldkonna suurkujusid Eestisse tuuakse ja inimestel on võimalus neid kuulata ning nendega suhelda, selle asemel, et vaid publikatsioone lugeda. Tähelepanu aga köidab tõsiasi, et tihti kipubki eeskõnelejate valik piirduma läänlastega. Pole nende kõrvale panna eestlast, venelast ega lätlast. Muidugi võib ju väita, et tipptasemel eestlasi, rääkimata lätlastest või venelastest, pole kusagilt võtta. Võib ka väita, et tegemist on kadakasaksluse akadeemilise vormiga, tahtega neile „päris“ eurooplastele alt üles vaadata. Mis võiks ka tõsi olla, kui asi piirduks vaid Eestiga.
Siseringi monopol
Selle artikli ilmumise ajaks olen ma nähtavasti Kaasanis, järjekordsel suurel ja soliidsel konverentsil, mille eesmärk on rääkida postsotsialismi olemusest. Üks põhjus ennast konverentsile seada oli see, et sinna olid peakõnelejateks kutsutud kaks selle valdkonna üleilmset korüfeed. Mõlemad Cambridge’ist – teadlased, kes on endisi sotsialistlikke maid uurinud juba 1990-ndate keskpaigast ja sel teemal ka palju avaldanud. Ning seetõttu ka inimesed, kes sel teemal ingliskeelses teadusmaailmas on arvatavasti kõige suuremad autoriteedid.
Just mitte väga ammu lugesin päris huvitavat artiklikogumikku postsotsialistliku Venemaa teemal. Autoriteks enamasti Ivanovo (too pruutide linn) teadlased. Tuleb välja, et Ivanovos on suisa postsotsialistliku Venemaa uurimiskeskus. Ja ma tean ka mujal Vene ülikoolide juures mitmeid teadlasi, kes võiks antud teemal sõnakese sekka öelda. Sellest hoolimata kutsuti Kaasanisse vaid lääne gurusid. Augustis on Kasahstani pealinnas Astanas suur Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa teemaline konverents. Mis te arvate, kust tulevad peakõnelejad?
Seega on terve Ida-Euroopa ja endise sotsialismileeri teadus juba mõnda aega haaratud väga ühesuunalisest liikumisest: on vaid üks ilmakaar, kus tehakse seda „päris“ teadust ja meie kohus on neilt õppida. Mis iseenesest jälle pole halb, kui seal poleks palju nüansse. Üks nüanss on näiteks käimasolev debatt etnoloogias sel teemal, et kas Lääne-Euroopa (loe: USA ja UK) teadlased hindavad oma Ida-Euroopa kolleegide töid. Tõstatas selle küsimuse suhteliselt agressiivselt poola teadlane Michal Buchowski, kes väitis, et inglise ja ameerika teadlased, kes uurivad Poolat, ei tsiteeri oma publikatsioonides kunagi poola teadlaste töid. Debatt kasvas, kuni nähtavale tuli järgmine nüanss: mitte-läänlaste akadeemiline orientatsioon, kui parafraseerida muu valdkonna sõnavara.
Õige ja igav klassika
Üldse kipub nii olema, et isegi akadeemiliselt vähegi etableerunud mitte-lääne teadlased kipuvad oma publikatsioonides mitte lihtsalt tsiteerima lääne teadlaste töid, vaid neid „õigeid“, klassiku staatuse omandanuid. Parim näide on mainitud debati üks lüli ehk kogumik „Postsocialist anthropology“, mille eesmärk oli läänlastele demonstreerida, et ka idakad oskavad maailmatasemel teadust teha. Kogumik koosneb leedu, poola, sloveenia jt teadlaste töödest ning on maru igav. Põhimõtteliselt on kõik artiklid kirjutatud „nii nagu peab“, ilma igasuguste üllatuste ning nurkadeta, järjekindlalt lääne klassikuid tsiteerides.
Siit jõuamegi asjakohase probleemi järgmise tahu juurde: lääne moodi teadust tehes kipuvad idakad produtseerima absoluutselt riskivaba mainstream-teadust. Stalinliku moto järgi: „Samm vasakule, samm paremale tähendab hoiatuseta mahalaskmist!“ Siin on mul silma ees nii mainitud raamat kui ka paar väga konkreetset uurimiskeskust Peterburis, Varssavis ja Budapestis. Probleem riskivaba mainstream-teaduse juures on minu meelest selles, et nii keskendutakse täiesti sihikindlalt teatud lääne ülikoolide, ajakirjade või ka koolkondade tegevusele. Nende tegemisi jälgitakse kirglikult, loetakse iga publikatsiooni ja kopeeritakse neid. Ja järgmine väike nüanss: sel juhul kipub idaeurooplane alati sammuke või kolm lääneurooplasest taga olema. Ja ring sulgub: lääneeurooplane on tark, idakas õpib temalt.